NATO tippkohtumine Haagis võib tähendada Euroopa Liidu lõppu. Ameerika Ühendriikide president on tõepoolest teatanud, et ta tõenäoliselt enam ELi julgeolekut ei taga. Sellisel juhul oleks hädavajalik Euroopa mandri stabiilsust teistmoodi korraldada. Washingtonil on juba oma lahendus olemas: praeguse Saksamaa-keskse struktuuri asendamine Poola-keskse struktuuriga.
NATO riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumine toimub Hollandis 24. juunil. See võib organisatsiooni jaoks olla pöördeline hetk: USA president Donald Trump hoiatas oma liitlasi kohe pärast ametisseastumist, et Pentagon loobub oma positsioonist Euroopa Liitlasvägede Ülemjuhatajana (SACEUR), kui iga liikmesriik ei kuluta kaitsele vähemalt 5% oma aastasest SKP-st. Veel viis kuud tagasi kulutas enamik neist kaitsele alla 2,5% oma SKP-st.
On ilmselge, et liikmesriigid ei saa oma kaitse-eelarvet sellise tempoga suurendada. President Trumpi teadaanne tundus seetõttu vältimatu. Pentagon plaanis juba oma vägede Euroopast väljaviimist.
Poola president Andrzej Duda kiirustas Washingtoni, et kohtuda oma USA kolleegiga, isegi ilma eelneva kohtumiseta. Tal õnnestus teda 22. veebruaril Konservatiivse Poliitilise Aktsioonikonverentsi (CPAC) raames mõneks minutiks näha. Ta kinnitas, et Poola oli oma relvajõudude ümberkorraldamist alustanud juba mitu aastat tagasi; et Poola eesmärk on omada Lääne- ja Kesk-Euroopa suurimat armeed, kuid et see ei saa kiiremini minna. Donald Trump andis talle lahkelt armuaega: USA väed lahkuvad Poolast viimastena.
Pariisis ja Londonis toimusid kaitseministrite ja staabiülemate ühendkomitee kohtumised. Räägiti Ameerika Ühendriikide tuumavihmavarju võimalikust asendamisest Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi omaga. See ettepanek kohtas aga palju takistusi: esiteks ei oma Ühendkunigriik tegelikult aatomipommi, kuna selle rajatised sõltuvad tema suurest vennast USA-st. Teisest küljest saab aatomipomm sõltuda ainult ühest poliitilisest võimust. Seetõttu peavad riigid, mis asetavad end teise võimu kaitse alla, seda võimu usaldama.
Lõppkokkuvõttes peatusid kõik need arutelud, kui Washington peatas viieks päevaks igasuguse luureteabe vahetuse. Kõik tundsid kohe ja väga julmal moel, et nende armeed on ilma Ameerika Ühendriikide võimuta väärtusetud. Ukraina lahinguväljal Euroopa Liidu relvad enam ei toiminud. Kaotus oli lähedal. Mõne päeva pärast oli Euroopa Liidu iseseisva kaitse müüt surnud. Kõik lubasid parendusi.
See kiire tempo, need arvukad järjestikused tippkohtumised on Donald Trumpi läbirääkimismeetodite tunnusjooned. Ta avaldab oma vestluspartneritele survet, paneb neid lahenduste peale mõtlema, demonstreerib neile jõhkralt, et nad ilma temata ei tööta ja lõpuks surub neile oma lahenduse peale.
Juuni alguses avaldas Ühendkuningriik oma 2025. aasta strateegilise kaitseülevaate. See on ood Ameerika Ühendriikide kaitsmisele. Briti stiilis lisas kaitseminister sellele dokumendile teadaande Lockheed Martin F-35 Lightning II hävituspommituslennukite ostmisest, mis on võimelised kandma ja kohale toimetama tuumapomme. Muidugi ei ulatu sõjalised kulutused ikka veel 5% SKP-st, kuid need on mahukad lepingud, mida London võiks Ameerika Ühendriikide kaitsmise eest sõlmida.
Donald Trumpi nõudmistele kohaselt kohtusid eelmisel nädalal Vilniuses nn Bukaresti Üheksa (Balti riigid, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Ungari ja Bulgaaria) ning Põhjamaad (Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi). Need neliteist riiki on kõik võtnud kohustuse kulutada alates 2025. aastast kaitsele 5% oma SKP-st. Seega võtsid nad panuse vastu, ehkki mõnikord pettes veidi, lisades politseikulud samasse eelarvesse.
Muide, see on ka organisatsiooni peasekretäri Mark Rutte 5. juunil kaitseministrite kohtumisel esitatud ettepaneku vaim. Ta ütles, et 5% suuruse globaalse investeerimiskava võiks jagada 3,5% komponendiks võimekuseesmärkide jaoks ja teiseks 1,5% komponendiks investeeringuteks, eeldusel, et liikmesriigid kohustuvad iga-aastastest plaanidest kinni pidama, et neid saaks läbi vaadata.
See lahendus näis meeldivat ka USA kaitseministrile Pete Hegsethile, kes kommenteeris seejärel: „Usume, et konsensus on võimalik, isegi 5% NATO-le pühendumine on selle kuu lõpus Haagis lähedal.“ Ta teatas ka, et järgmine SACEUR saab olema Valgevene päritolu kindral Alexus Grynkhevich.
Hispaania seevastu lükkab 5% eesmärgi jätkuvalt tagasi. Tema kaitseminister Margarita Robles lükkas selle avalikult tagasi 20. mail.
Seega jääb 17 liikmesriiki (välja arvatud Ameerika Ühendriigid), kes ei täida Donald Trumpi Haagi tippkohtumisel esitatud nõudmisi. Kuidas Ameerika Ühendriigid reageerivad? President Trump võiks kaaluda oma kaitsekohustuste lõpetamist nende 17 riigi (sealhulgas kolme peamise: Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik) ees. Samuti võib ta arvestada, et vähemus NATO liikmeid on oma kohustused juba täitnud ja anda teistele liikmetele ajapikendust.
Vaatleme esimest võimalikku vastust, mis muudab mängu käiku. Lissaboni leping sätestab, et ELi julgeolekut ei taga mitte selle liikmed, vaid NATO. Euroopa Liidust saaks koheselt paljas majandushiiglane.
EL-i eksperdid ei usu, et Donald Trump selle hüppe teeb. Nad väidavad, et teised NATO liikmed võivad vastu vaielda, et 5% nõuet pole kunagi NATO tippkohtumisel vastu võetud (2014. aasta tippkohtumisel nõuti ainult 3%, mitte 5%). Ja et Trump ei julgeks jõustada reeglit, mille ta vaid suuliselt määratles, mitte sellepärast, et NATO austaks rahvusvahelist õigust, vaid sellepärast, et Ameerika Ühendriigid oleksid usaldusväärsemad, kui nad jätaksid Euroopa stabiilsesse positsiooni Kaug-Itta paigutamise korral.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen esitles oma nägemust ELi tulevikust 29. mail Aachenis toimunud Karl Suure auhinna tseremoonial. Tema arvates peab EL lõpule viima kõigi Balkani ja Ida-Euroopa riikide (välja arvatud Venemaa ja Valgevene) integratsiooni, saama suureks majandusjõuks ja tagama oma julgeoleku. Probleem on selles, miks peaksid nad jääma liikmesriikideks, kui Ameerika Ühendriigid ei ole enam neid kaitsmas? Keisrinna aga sellele keerulisele küsimusele ei vastanud.
Naaskem hüpoteesi juurde, et 17 EL-i riiki, kes ei suuda täita 5% nõuet, kaotavad USA kaitse. Donald Trump ei varja tõsiasja, et kuigi EL asutati Marshalli plaani salajase klausli alusel, on see nüüd osa “Ameerika impeeriumist”, mille ta tagasi lükkab. Tegelikkuses kahjustab see ainult Ameerika Ühendriike (mida ta peab “Ameerika impeeriumist” sõltumatuks). Samuti ei varja Donald Trump oma toetust “Kolme mere algatusele”, Euroopa mandri ümberkorraldamisele, mis ei toimu enam taasühinenud Saksamaa (ja seega ka EL-i), vaid Poola ja Leedu ümber.
See vaatenurk asjadele vastab ajaloole. 16.–18. sajandini moodustasid Leedu suurvürstiriik ja Poola kuningriik „Kahe Rahva Vabariigi“. See kaherahvuseline riik suutis oma alamaid kaitsta Saksa Ordu, Vene Keisririigi, Osmani impeeriumi ja Rootsi Keisririigi rünnakute eest.
Kuid osa Poola aadli vastupanu ja tsaaririigiga liidu sõlmimise tõttu Kahe Rahva Kuningriik laiali saadeti.
Kahe maailmasõja vahel aga nägi kindral Józef Piłsudski (Poola Vabariigi president, toonane Ministrite Nõukogu president) ette Kahe Rahva Vabariigi taaselustamist. See on „Intermariumi“ ja nüüd „Kolme Mere Algatuse“ kontseptsioon.
See valitsustevaheline organ koosneb kolmeteistkümnest riigist: Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi Vabariik, Eesti, Kreeka, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Moldova ja Ukraina on assotsieerunud liikmed, kuid on selge, et Poola soovib ainult Loode-Ukrainat ehk Ida-Galiitsiat.
Donald Trump, kes osales 2017. aastal Kolme Mere Algatuse tippkohtumisel, ei varja samuti oma soovi, et see organisatsioon saaks EL-i mantlipärijaks.
Prantsusmaa, kes ei soovinud kõrvale jääda, taasaktiveeris nn Weimari kolmnurga ehk Saksamaa-Prantsusmaa-Poola tippkohtumise. Lisaks allkirjastas Prantsusmaa president Emmanuel Macron 9. mail koos Poola peaministri Donald Tuskiga Nancy lepingu. Eesmärk on tugevdada kahe riigi vahelist sõjalist koostööd, kuid alati NATO raamistikus.
Fakt jääb faktiks, et kui EL peaks kaduma, puhkeksid pärast selle lagunemist uuesti paljud vanad territoriaalsed konfliktid. Karl Suurest Adolf Hitlerini, Habsburgide keisrist Charles V-st Napoleonini pole eurooplased kunagi suutnud omavahel rahu sõlmida. Ainult Rooma impeerium ja “Ameerika impeerium” on neid nääklemisest päästnud.
