Jüri Ratase avaldus Keskerakonnast lahkumisest ei tulnud üllatusena, nagu ka liitumine Isamaaga, sest eriti palju neid valikuid tal ju polnud. Pigem tuleb tunda kergendust, et Ratas lõpetas ebamäärase olukorra ning hülgas poliitvankri all loksuva üleliigse viienda ratta rolli.
Kas vihma käest räästa alla?
Samas ei saa olla lõpuni kindel, et Ratas erakonna kiire populaarsuskasvuga tublisti ego nuumanud Reinsalu kõrvale niisama probleemitult ära mahub nagu ajakirjandusele erakonnavahetuse puhul korraldatud pressikonverentsil, kus Eesti hetkepoliitika kaks staari vastastikku naeratades põnevust kütsid, samas selgesõnaliste vastuste andmisest osavalt mööda hiilides. Ent olgu Ratase tulevik Isamaas päikeseline või sattugu ta vihma käest räästa alla, selge on üks, et meenutades Savisaare kunagist läbikukkumist uue poliitilise jõu loomisel Tallinnas omavalitsuste valimisel osalenud Savisaare nimekirja näol, ei tihanud Ratas hakata katsetama uue päris oma erakonna areenile toomisega, vaid valis hetkel populaarseima ühenduse kasuks. Sellest on kahju, sest Eesti vajab värsket poliitikat ning Isamaa päike võib enne uut valimistsüklit tuhmuda. Tarvitseb vaid Kallase jabural valitsusel kukkuda ning senised punktid jagatakse mängijate vahel ümber. Peale saamatu valitsuse kallal mörisemise, pole Isamaal populaarsuse säilitamiseks aga midagi olulist ette näidata. Kui Eesti200 vestab muinasjutte oma pikast plaanist, siis Isamaa isegi ei viitsi sel teemal pada panna, sest nagu varasem kogemus näitab, on nad pigem kaasamängijad kellega tahes, mitte ideegeneraatorid.
Ei saa eeldada, et Seedri alalhoidliku tagaplaanilpüsimise uhke rinnaga läbimurdmise vastu vahetanud Reinsalu teisenenud poliitilises olukorras jänni ei jää. Seal võib aga peituda Ratase šanss erakond üle võtta, sest kes kord esimees olnud, tahab tiputunnet uuesti kogeda. Igatahes on Ratase ülekargamine märksa tõsisem teema kui ühe mehe unistuste purunemisest tekkinud trotsi maandamine ja üha kitsamat toetust omavale koduparteile ärategemine. Me veel näeme, mis Isamaas juhtuma hakkab.
Uus Porto Franco.
Samas tekitab hämmastust, kui õigel hetkel otsustas Ratas Isamaa, mitte sotside kasuks. Meediasse ilmunud süüdistused Ossinovski vene vedude kohta ei tulnud päevavalgele mitte juhuslikult. Õiguskaitseorganitega alati mõnusaid suhteid omanud Reformil sai küllap villand Keskerakonna Tallinnas jätkamist toetavast retoorikast, mida Ossinovski juunior esitab ja sealt siis kibe vajadus isepäine poliitik läbi isa tembutuste vaikima sundida. Et sellised konstruktsioonid töötavad, näitas Porto Franco kriminaalasi, kus lõpuks kuritegu polnudki, oma eesmärgi valitsuskriisi tekitamisel, täitis vigur aga tulemuslikult. Miks siis mitte proovida sama sotsidega, kui sellega saab panna Ossinovski Kõlvarti toetamisest taganema ning võtta Läänemetsalt igasugune lust valitsuse istungitel peaministri kallal laiata? Eesmärk pühendab abinõu ja selleks on Ossinovski idaveod igati tore teema, millega annab ka peaministri perekondlikku häbi varjutada.
Eesti vajab uusi tegijaid.
Kui aga rääkida olukorrast poliitturul, siis pole Jüri Ratas ainus, kel tuleb endale uus müügilett hankida, kuna Kõlvarti mehed võtsid senise mõnusa turuväravas asunud positsiooni üle. Ei saa ka Karilaid, Kiik, Mölder, Eesmaa, Sarapuu tunda end teisiti, kui viienda rattana poliitvankri all. Aeg näitab, kas Keskerakonna marginaliseeriumise käigus identiteedi kaotanud poliittalendid leiavad endale püsivama kodu, või jäävad omadele võõra võõrastele omana maa ja taeva vahele kõlkuma. Eesti poliitika vajab aga üha selgemalt uusi tegijaid ning erakondi, kes ei mängi sõnamurdlikku mäkra, vaid suudavad Eesti maa ja rahva eest seista.
Vsevolod Jürgenson
