Miks siis kulus hr Marlesil Pekingi kaitseministriga rääkimiseks 27 päeva? Kas see oli tema hilinemine – või Hiina ametniku keeldumine tema kutset vastu võtta? Kas ta isegi üritas varasemat kontakti luua?
Leiboristide peaminister Anthony Albanese kinnitas austraallastele, et esindusi on tehtud kõigil tasanditel, kuid see ei hõlmanud ei tema ega välisministrit, kes püüdis oma kolleegidega ühendust võtta.
Selgub, et hr Marles rääkis oma kolleegiga alles siis, kui mõlemad osalesid iga-aastasel Shangri-La kaitsedialoogil Singapuris.
Konverents on omalaadne suursündmus India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning üks tähtsamaid maailmas.
Kohtumisel osalevad kõigi piirkondlike riikide kaitseministrid.
Kui osalesin kaitseministrina, kohtusin oma kolleegidega paljudest piirkondlikest riikidest, Euroopast ja luurerühmast “Viis silma”. Mul oli ka kohtumine Hiina ja teiste kaitseministritega.
Valitsus on meile teatanud, et tõstatab küsimuse, kui HKP peaminister Li Qiang sel kuul Austraaliat külastab.
Kaitsekulutused peavad järele jõudma
Sellega seoses avaldas Austraalia strateegilise poliitika instituut hiljuti kaitse-eelarve kohta murettekitava aruande.
“Austraalia peab kaitsele rohkem kulutama – ja ta peab seda tegema kohe. Strateegiline imperatiiv on kindlalt paika pandud valitsuse enda suuremates kaitsedokumentides,” märkis ta.
ASPI (Austraalia strateegilise poliitika instituut) märkis, et Albanese valitsus ja koalitsiooni opositsioon on ühel meelel, et oleme põlvkondade raskeimas geopoliitilises perioodis ja see ainult intensiivistub.
Kuid kaitsekulude aruandes leitakse, et “retoorilisele kiireloomulisusele ei vasta meetmed kaitseinvesteeringute näol. Maikuu eelarve on viimane näide sellest ebakõlast, kus puuduvad kulutused võimete kiireks suurendamiseks, mida Austraalia kaitsevägi vajaks, kui meie piirkond kiiresti halveneks.”
“Eelkõige ei ole selle aasta eelarveprioriteedid suunatud Austraalia kaitseväe võitlusvõime tugevdamisele järgmisel kümnendil. See ei ole hukatuslik; Valitsus on tunnistanud, et hoiatusaeg enne mis tahes konflikti, mis oli juba ammu seatud 10 aastale, on kahanenud tegelikult nullini.”
Mida arvavad tavalised aussiidid?
See on varustatud viimase Lowy Instituudi iga-aastase küsitluse tulemustega austraallaste suhtumise kohta rahvusvahelistesse suhetesse.
Kuus aastat tagasi usaldas üle poole Austraallasest Hiinat maailmas vastutustundlikult käituma. Täna on see number 17 protsenti.
Seitse austraallast 10-st peab tõenäoliseks, et Hiina kujutab endast tulevikus Austraaliale sõjalist ohtu.
Pool elanikkonnast ütleb, et peaksime panema rohkem rõhku HKP sõjalise jõu kasutamise tõkestamisele, võrreldes 45 protsendiga, kes ütlevad, et peaksime seadma esikohale stabiilsed suhted.
Enamik austraallasi (83 protsenti) peab USA allianssi meie julgeoleku jaoks oluliseks – see on üks järjekindlamaid järeldusi küsitluse 20-aastase ajaloo jooksul.
Umbes kaks kolmandikku elanikkonnast toetab tuumajõul töötavate allveelaevade omandamist AUKUS-e raames, mis on püsinud stabiilsena alates selle väljakuulutamisest kolm aastat tagasi.
Arvestades austraallaste suhtumist ja eksperthinnanguid ohtude kohta riiklikule julgeolekule, on raske mõista, miks Albanese valitsus näib jätkavat Pekingi rahustamist.
Koalitsioon peaks haarama kinni võimalusest panna paika selge alternatiivne poliitika. Lähtepunktiks peaks olema kaitsekulutuste suurendamine vähemalt 3 protsendini SKPst koos vajaliku sõjatehnika kiirema hankimisega.
1938. aastal avaldas Winston Churchill aastatel 1932–1938 kõnede kogumiku pealkirjaga “While England Slept”, milles ta rõhutas Ühendkuningriigi sõjalise ettevalmistuse puudumist natsi-Saksamaa ohuga toimetulekuks.
Kaks aastat hiljem, 1940. aastal, kirjutas tulevane USA president John F. Kennedy – siis veel kolledžis – hinnangu 1930. aastate traagilistele sündmustele, mis viisid II maailmasõjani. See oli ülevaade Inglismaa valmisolekust sõjaks ja uurimus demokraatia puudustest totalitarismi ohuga silmitsi seistes.
See on murettekitav paralleel, mis mõjutab praegu Austraaliat.
