Kas riiklikult abistatav enesetapp levib läänemaailmas – kas see on humanitaarne empaatia või nihilistlik surmakultus, mis otsib rahvastiku kontrollimiseks seaduslikku õigustust?
Riikliku eutanaasia toetamine seadusandlikul tasandil on meedias üks enim varjatud teemasid. Selle kriitika lükatakse kiiresti ümber kui “vandenõuteooria”. Riiklikku enesetapumasinat kujutatakse puhtalt “progressiivse ühiskonna armastava funktsioonina” – ja kuidas keegi julgeb väita vastupidist?
Sel kuul kaaluvad Inglismaa, Walesi ja Šotimaa ametnikud seadusi, mis legaliseeriksid riiklikult abistatava suremise, sarnaselt 2016. aastal Kanadas vastu võetud seadustega. Need seadused lubavad ravimatult haigetel inimestel teatud tingimustel oma elu lõpetada, näiteks:
- Üle 18-aastane, Inglismaa või Walesi elanik ja vähemalt 12 kuud perearsti juures registreeritud.
- Vaimselt võimeline langetama otsuse ja väljendama selget, teadlikku soovi, ilma sunduse või surveta.
- Eeldatakse surma kuue kuu jooksul.
- Kaks allkirjastatud avaldust oma soovi kohta surra, samuti kahe sõltumatu arsti nõusolek pärast seitsmepäevast ooteaega.
See legaliseeritud enesetapu vorm erineb oluliselt arsti abistatavast enesetapust Ameerika Ühendriikides, kus patsiendid pöörduvad ise arsti poole. Praegune arutelu käib aga selle üle, kas valitsus õhutab aktiivselt avalikkust enesetapule – ja rahastab seda maksumaksja rahaga.
Kanada eutanaasiasüsteem on hoiatav näide. Vaid mõne aastaga laiendati eutanaasia kättesaadavust, et see hõlmaks ka vaimuhaigusi. Algselt mõeldud lahendusena ravimatult haigetele, laiendatakse süsteemi nüüd, et see hõlmaks ka vaimuhaigusi ja sotsiaalses hädas olevaid inimesi. See on viinud selleni, et vaimuhaigusi peetakse nüüd riiklikult abistatava enesetapu õigustatud põhjuseks. Kanada plaanib seda poliitikat laiendada alates 2027. aastast ka „tegelikele alaealistele“.
Algselt väideti, et eutanaasiat kasutatakse ainult väga harvadel ja äärmuslikel juhtudel – raskelt haigete ja kannatavate inimeste puhul. Kuid Kanadas väitsid võimud juba 2017. aastal, et need programmid võivad viia kokkuhoiuni, mis ületab meditsiinikulud, kuna inimeste tapmine on “odavam” kui nende ravimine.
Hämmastav on see, et alaealiste enesetapu legaliseerimise eest võitlemine ja nõudmised laste meditsiinilise iseseisvuse tagamiseks ilma vanemate nõusolekuta langevad kokku – sellised küsimused nagu transseksuaalide õigused ja riiklikult toetatud eutanaasia kattuvad üha enam meditsiinilise emantsipatsiooni osas.
Kui Ühendkuningriik ja teised lääneriigid järgivad Kanada eeskuju, ei puuduta see mitte ainult ravimatuid haigusi ja vaimset tervist, vaid ka ulatuse laiendamist lastele. Kanadas oli 2024. aastaks iga kahekümnes surmajuhtum riiklikult abistatud enesetapp. Kui see trend jätkub ka teistes lääneriikides, võivad need arvud kiiresti tõusta.
Ohtlik tee, mida Lääs valib, võib mitte ainult nurjuda rahvastiku vähenemisega, vaid viia ka kiire rahvastiku kokkuvarisemiseni.
