(Katkend Jüri Toomepuu raamatust “Meest sõnast…” Farmosante Kirjastus, 2019, 291 lk. Varem avaldatud “Estonian World Review” 28. august 2015).
Taevaliste nimel on mul jälle rõõm õnnitleda maarahvast, kes teeb tublisid edusamme, et rõõmustada meie suurt vene vennasrahvast, kelle armastavas rüpes me nautisime poolsada aastat sotsialistliku majanduse õitsengut, kõrgelt arenenud vene kultuuri ja kes aitas vaimupimeduses vaevleval Eesti rahval kirjaoskust õppida.
Mu kälimees Ivan Orav üritab küll meie vennasrahvast naeruvääristada, aga eks ta sellise tigeduse ja selliste õelate omaduste pärast põrgus vaevlebki. Mis teha, ka kõige paremasse perekonda satub vahel mõni must lammas. Ta arvab, et meie vennasrahva liikmete tibladeks kutsumisega saab ta oma õelusele hoogu anda, aga ta ei saa õnneks aru, et keelepruuk ja sõnade tähendus muutuvad. Sõnad, mis olid kunagi halvustavad, võivad pikapeale kiidusõnadeks muutuda ja kiidusõnad hoopis sõimusõnadeks, nagu näiteks „rahvuslane“. „Tibla“ hakkab seevastu eesrindlike, progressiivsete seltsimeeste hulgas rohkem tunnustussõnaks muutuma ja võib arvata, et pole kaugel aeg, kui ka kõige hullemate tagurlike fašistide, nn „rahvuslaste“ ülim soov on, et neid tibladeks tituleeritakse.
Kahjuks andis XX sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof, nagu meie õnnes ja külluses elava vennasrahva suur juht, kangelaslik isakene Putin seda on õigesti iseloomustanud, koleda, aga õnneks ainult ajutise tagasilöögi sotsialismi, kommunismi ja meie vene vennasrahva võidukäigule. Suure Putini ja paljude ta KGB kolleegide viljakandvate pingutuste abil on kommunismi ja sotsialismi kõige tähtsamad aspektid jälle elus ja terved suurel, järjest laieneval Venemaal. Õnneks on isakese Putini rahvuskaaslased, ta Ühtse Venemaa liitlased ja kodukootud endised eeskujulikud eesti kommunistid neid ka jõudsalt juurutamas Eestisse.
Kõige toredam uudis edusammudest on Emori uuring, mille alusel on ainukesed tõsiselt võetavad presidendikandidaadid meie vene vennasrahva tütar Marina Rajevskaja Kaljurand, sm Edgar („Какой я гость, я свой!“) Burešin Savisaar ja endine tubli kommunistliku nomenklatuuri liige Siim (kadunud miljonid) Kallas, kelles pole küll vene verd, aga kelle juudi soost isa Simeon Goldberg õpetas talle juba põlve ääres toredaid rahandusskeeme, mis on talle palju kuulsust ja jõukust toonud. Mõned tigedad inimesed küll kutsuvad Marinushkat poluvernikuks, aga teatavasti on poluvernik pooleestlane. Marina mingi poluvernik pole. Tema, nagu ka Edgari soontes ei voola tilkagi eesti verd.
Säärane rõõmustav rahvaküsitluse tulemus sündis kahtlemata tänu järjest kiirenevale vene vennasrahva arvu kasvule Eesti elanikkonnas ja valimisõiguslike hulgas. Ei oska enam isegi kiita Mart Laari ettenägelikkust, kui ta otsustas eirata Genfi konventsiooni 49. artiklit, mille alusel oleks pidanud Eestisse asustatud vene seltsimehed tagasi nende suurele kodumaale saatma pärast meie fašistliku kodanliku vabariigi taastamist. Selle asemel lasi ta nad kõik alalisteks elanikeks ja tulevasteks kodanikeks kehtestada.
Tänu väärib muidugi ka Lennart, kes suurema osa oma elutööst sooritas kuulsust kogunud Nikolajevi varjunime all. Lenni oli see tubli ja algatusvõimeline mees, kes ilma seaduses ettenähtud eelneva valitsuse otsuseta sõlmis 1994. aasta juulilepped, millega ta põlistas Eestisse 20 000 kangelaslikku punaarmeelast ja 2000 eriti andekat nõukogude julgeolekuagenti, koos peredega umbes 100 000 fašistidevaenulikku, rahvaste sõprust armastavat vene vennasrahva liiget.
Mitte ainult Emori uuring, vaid ka Putini Ühtse Venemaa ustava liitlase, ta rahvuskaaslase Yana valimine Eesti esindajaks Brüsselis ja Edgar Suure võidukäigud Kalevite Kantsi valimistel tõendavad ilma igasuguse kahtluseta, et Mardi ja Lenni ettenägelikkus ja tubli töö on vilja kandnud.
Eesti põhiseadust, mille preambulisse keegi marukoerale sarnanev marurahvuslane poetas sõnad, mis nõuavad eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, pole kahjuks veel parandatud. Selge on aga, et neid, tänapäeval poliitiliselt täiesti ebakorrektseid sõnu vaevalt enam keegi tõsiselt võtab.
Võib arvata, et mu kälimees Ivan Orav, vana patukott, kiristab nüüd põrgus hambaid, aga põrgu peabki olema hammaste kiristamise paik. Mina tunnen taevas rõõmu meie vene vennasrahva, tublide tiblade järjest toredamate võidusammude üle.
Põhiseaduse preambuli muutmine on keerukas ja ega meie ajaga kaasas käiv võimuladvik põhiseadusest eriti ei peagi hoolima, aga soovitan muuta laulu sõnad, mida eestlased kunagi taasiseseisvumistuhinas laulsid – siis, kui Edgari soov olla isemajandava Eesti suur juht nõukogude rahvaste õnnelikus peres kahjuks ebaõnnestus.
Poliitiliselt ja geopoliitiliselt palju korrektsem oleks mitte enam laulda „maa tuleb täita lastega“. Laulgem „maa tuleb täita venelastega“.
