Eesti200 on poliitklubi, mille vastu ei tunne väikseimatki lugupidamist valdav osa Eesti kodanikest. Ometi on sellel madalalaubalisusega hiilgaval seltskonnal läinud korda anastada nii mõnedki ministeeriumid ning tuua poliitikasse rahvast ja omariiklust vaenava käekirja. Võib ju arvata, et mis seal ikka kurta, sest järgmisi valimisi see 2% toetust omav kamp enam üle ei ela, kuid seni suudetakse teha veel palju kahju, sest samuti populaarsust kaotav ning vähemusse jäänud Reformierakond näeb 200 juhuseotsijates võimalust jätkata riiki kuristikku tõukava majanduspoliitika ja maksuralli elluviimist.
Pakostakraatia ohud.
Eesti200 liikmena justiitsministeeriumis asjatav Liisa Pakosta, valmistub jäärapäiselt ellu viima oma unistust, tuua Eestisse välisvangid, ehk otsesõnu avada meie uksed rahvusvahelisele kuritegevusele. On naiivne loota, et kui siia kupatatakse karistust kandma kurjategijad, kes on muutnud põrguks Stockholmi eeslinnad ja kolmanda maailma kloaagiks Malmö, jääb Tartu peale roimareid külastavate sõprade huvi tekkimist Eesti veel küllaltki hõivamata narkoturu ning katusepakkumisega raha koguvate grupeeringute loomise vastu, veel endiseks tarkade mõtete linnaks. Nii on Eesti sisejulgeolek sattunud justiitsministri jäärapäise tegutsemise tõttu tõelise löögi alla, ja seda olukorras, kus vägivald ja määramatus niigi jõudu kogumas.
Rahvas peab Eesti200 ministri kahjurlikkusele vastama kindla sõnaga, et meile pole tarvis tuua võõraid vange, vaid tugevdada oma sisejulgeolekut ning muuta kohtute töö tõhusaks ja kiireks ning prokuratuur mingist kobarkäkkide vabrikust tõeliseks õiguskatseorganiks. See peaks oleme siht, mille nimel justiitsminister pingutab, mitte nui pooleks jaburdamine, et kõrilõikajate Tartusse importimine parandab meie kriminogeenset olukorda.
8500 eurot mõrtsukale, 500 seaduskuulekale pensionärile.
Veel üks valus ebakõla jääb tolles rootsi kõrilõikajate kodustamise aktis silma. Väidetavalt kulub ühe importvangi ülalpidamiseks 8500 eurot kuus. Võib arvata, et ega Eesti oma kurikaelte hoidmine pole odavam. Samas elavad paljud seaduskuulekad inimesed meil 500 eurose pensioniga ja lasterikastelt peredelt peab aina toetusi kärpima. Siin on koht mõtlemiseks, kas oli ikka mõistlik rajada viimase peal kalleid vanglahooneid, et tingimused neis vastaksid väärastunud euronõuetele, mille alusel inimese tapnud vangil peab olema puhas kamber, mõnus jalutusruum ja rikkalik ninaesine, pensionäre võib aga lõputult verbaalselt peksta, hurjutades, nagu ootaks nad riigilt almust.
Kurikaelad tööle.
Kui vanglate ülalpidamiskulud on nii suured, et vägisi tekib viimaste kohtulahendite puhul kahtlus, nagu oleks kohtunikele antud käsk kokkuhoiu saavutamiseks karistusi tingimisi mõista, tuleks nuputada, kust annab kokku hoida ja kas kõik ikka peab olema kaakide jaoks nii vinks-vonks nagu euroopa inimõiguslased nõuavad? Jääb ka arusaamatuks, miks ei võiks vangid oma ülalpidamiskulud ise välja teenida? Paneme vanglatootmise taas täistuuridel tööle. Loogu kinnipeetavad oma ülalpidamise õigustamiseks vähemalt 8500 euro eest kuus lisaväärtust. Vat see oleks lahendus, mitte Eesti täistuupimine tuhandete roimaritega, sest kes kord vangide impordile sõrme annab, sellel läheb peagi käsi. Kes tahaks aga elada nuga kõril?
Pakostakraatia ohud.
Eesti200 liikmena justiitsministeeriumis asjatav Liisa Pakosta, valmistub jäärapäiselt ellu viima oma unistust, tuua Eestisse välisvangid, ehk otsesõnu avada meie uksed rahvusvahelisele kuritegevusele. On naiivne loota, et kui siia kupatatakse karistust kandma kurjategijad, kes on muutnud põrguks Stockholmi eeslinnad ja kolmanda maailma kloaagiks Malmö, jääb Tartu peale roimareid külastavate sõprade huvi tekkimist Eesti veel küllaltki hõivamata narkoturu ning katusepakkumisega raha koguvate grupeeringute loomise vastu, veel endiseks tarkade mõtete linnaks. Nii on Eesti sisejulgeolek sattunud justiitsministri jäärapäise tegutsemise tõttu tõelise löögi alla, ja seda olukorras, kus vägivald ja määramatus niigi jõudu kogumas.
Rahvas peab Eesti200 ministri kahjurlikkusele vastama kindla sõnaga, et meile pole tarvis tuua võõraid vange, vaid tugevdada oma sisejulgeolekut ning muuta kohtute töö tõhusaks ja kiireks ning prokuratuur mingist kobarkäkkide vabrikust tõeliseks õiguskatseorganiks. See peaks oleme siht, mille nimel justiitsminister pingutab, mitte nui pooleks jaburdamine, et kõrilõikajate Tartusse importimine parandab meie kriminogeenset olukorda.
8500 eurot mõrtsukale, 500 seaduskuulekale pensionärile.
Veel üks valus ebakõla jääb tolles rootsi kõrilõikajate kodustamise aktis silma. Väidetavalt kulub ühe importvangi ülalpidamiseks 8500 eurot kuus. Võib arvata, et ega Eesti oma kurikaelte hoidmine pole odavam. Samas elavad paljud seaduskuulekad inimesed meil 500 eurose pensioniga ja lasterikastelt peredelt peab aina toetusi kärpima. Siin on koht mõtlemiseks, kas oli ikka mõistlik rajada viimase peal kalleid vanglahooneid, et tingimused neis vastaksid väärastunud euronõuetele, mille alusel inimese tapnud vangil peab olema puhas kamber, mõnus jalutusruum ja rikkalik ninaesine, pensionäre võib aga lõputult verbaalselt peksta, hurjutades, nagu ootaks nad riigilt almust.
Kurikaelad tööle.
Kui vanglate ülalpidamiskulud on nii suured, et vägisi tekib viimaste kohtulahendite puhul kahtlus, nagu oleks kohtunikele antud käsk kokkuhoiu saavutamiseks karistusi tingimisi mõista, tuleks nuputada, kust annab kokku hoida ja kas kõik ikka peab olema kaakide jaoks nii vinks-vonks nagu euroopa inimõiguslased nõuavad? Jääb ka arusaamatuks, miks ei võiks vangid oma ülalpidamiskulud ise välja teenida? Paneme vanglatootmise taas täistuuridel tööle. Loogu kinnipeetavad oma ülalpidamise õigustamiseks vähemalt 8500 euro eest kuus lisaväärtust. Vat see oleks lahendus, mitte Eesti täistuupimine tuhandete roimaritega, sest kes kord vangide impordile sõrme annab, sellel läheb peagi käsi. Kes tahaks aga elada nuga kõril?
Vsevolod Jürgenson
