Eesti riiki ei juhi enam valitsus, vaid kamp pätistunud käsutäitjaid, kes täidavad vaikides välisrahastajate ja kasusaajate korraldusi. Nad ei esinda midagi peale süsteemi, mis hoiab neid võimul. Ja see süsteem laguneb.
Need niinimetatud juhid ja nende kokku kuhjatud kuulekas ametnikearmee on veel ametis, aga ainult vormiliselt. Nende silmist vaatab paanika. Nad tunnevad, et lõpp on lähedal. Kõik, mida nad seni varjasid meedia, PR-kampaaniate ja poliitilise uduga, hakkab välja paistma. Üha rohkem inimesi saab aru, et see mäng on läbi.
Meedia püüab veel summutada, valetada ja vaigistada, aga tõde surub end välja nagu veri lõhkenud soontest. Seda ei saa enam peatada. Jah – see vaatepilt ei ole ilus. See on nagu seatapp. Aga just sellises seisus me olemegi.
Kes peidab oma silmi ja ütleb, et “see kõik on liiga kole” või “miks te nii halvasti räägite”, see lihtsalt kardab vaadata, mis tegelikult toimub. Aga seatapp ei jää pooleli. Kui nuga on juba arterisse susatud, ei hakka enam keegi looma päästma – asi viiakse lõpuni.
Ma ei räägi enam parempoolsest või vasakpoolsest poliitikast. Me räägime inimestest, kes on müünud oma maa, rahva ja au. Ja neile tuleb öelda, et see lõpeb nüüd. Mitte pehmelt, mitte ilusti, vaid õiglaselt ja lõplikult.
Halastus tuleb pärast, mitte enne. Esmalt tuleb puhastada. Puhastada neist, seaharjastest kes Eesti tühjaks lasksid, kes usaldasid ainult raha ja võõrkeelset käsku. Nüüd nad värisevad, sest tunnevad – rahvas ei ole enam vait.
See, mis nüüd tuleb, ei ole revolutsioon, vaid kainus. Nuga on juba käes. Küsimus on ainult, kas suudetakse lõpuni lõigata. Sest kui ei suudeta, tuleb kogu see mäda ringiga tagasi.
Veel hullemini. Aga enne, kui lõikad või hüüad, jää hetkeks vait — sest alles vaikusest kostab see, mida ütleb Jumal.
Hannes Võrno, Facebook
