Futurismi raport WiFi-ruuteritest, mis suudavad inimesi tuvastada üksnes nende kehaliigutuste ja raadiolainete moonutuste põhjal, tundub järjekordse pilguheitena düstoopilisse tulevikku. Tegelikult kirjeldab see aga midagi palju suuremat: nähtamatu jälgimisinfrastruktuuri järkjärgulist ehitamist, mis ei tugine enam kaameratele, nutitelefonidele ega näotuvastusele. Karlsruhe Tehnoloogiainstituudi uus uuring näitab, et tavalised ruuterid suudavad tehisintellekti abil inimesi tuvastada kuni 99,5-protsendilise täpsusega – isegi kui neil pole seadet kaasas ja nad pole kunagi WiFi-võrguga ühendust loonud.
See nihutab piire selle osas, mida varem jälitustegevuseks peeti.
Aastakümneid koosnes digitaalne jälgimine peamiselt kaameratest, jälgimisküpsistest, asukohaandmetest ja nutitelefonidest. Inimesed teadsid vähemalt teoreetiliselt, et neid saab jälgida. Nüüd on tekkimas tehnoloogia, mis töötab täielikult taustal. Tavalise ruuteri raadiolainetest saab omamoodi nähtamatu radar, mis analüüsib kehakujusid, liikumismustreid ja individuaalseid signatuure. Ruumist endast saab andur. (ScienceDaily)
Eriti murettekitav on see, et see tehnika ei vaja spetsiaalset riistvara. Teadlased kasutasid standardseid WiFi-ruutereid, mida leidub miljonites kodudes, kontorites, hotellides, kohvikutes ja avalikes hoonetes. Selle analüüsi jaoks kasutatavad andmed edastatakse krüpteerimata kujul ja lähedalasuvad seadmed saavad neid pealt kuulata. See tähendab, et infrastruktuur on juba olemas; seda pole vaja ehitada. (Tom’s Hardware)
Tegelik oht peitub aga koosmõjus teiste arengutega.
Samal ajal kui valitsused üle maailma edendavad digitaalseid identiteete, vanuse kontrollimist ja biomeetrilisi süsteeme, on tekkimas paralleelne tehnoloogiline keskkond, mis suudab inimesi üha enam jälgida isegi ilma nende aktiivse nõusolekuta. Vaid paar päeva tagasi tekitasid uudised, et operatsioonisüsteemid võivad peagi automaatselt oma kasutajate vanust kontrollida ja selle teabe veebisaitidele edastada. Nüüd näib, et isegi tavalised ruuterid võivad hakata inimesi ära tundma nende füüsilise kohaloleku põhjal. Trend on selge: üha rohkem tehnoloogiaid luuakse identiteedi, käitumise ja liikumise automaatseks jälgimiseks.
Uuringud näitavad ka selgelt, et WiFi-tuvastamine pole enam nišiprojekt. Uue IEEE 802.11bf standardi eesmärk on ametlikult kehtestada „WiFi-tuvastamine“. Põhiidee on kasutada traadita võrke mitte ainult suhtlemiseks, vaid ka keskkonna jälgimiseks ja analüüsimiseks. Seega saavad kohaloleku tuvastamisest, liikumise analüüsist, aktiivsuse tuvastamisest ja ruumi jälgimisest tulevikuvõrkude standardfunktsioonid.
Ametlikult õigustatakse selliseid süsteeme mugavuse, turvalisuse ja tõhususe väidetega. Nende eesmärk on muuta nutikad kodud intelligentsemaks, jälgida eakaid, automatiseerida hooneid või analüüsida rahvahulki.
Sama infrastruktuuri saab aga kasutada ka täiesti erinevatel eesmärkidel.
Kui ruuter suudab tuvastada, kes toas viibib, millal keegi koju tuleb, mitu inimest korteris viibib või kas keegi siseneb teatud tubadesse, loob see jälgimisvormi, mis ulatub traditsioonilistest kaameratest kaugemale. See on nii, sest raadiolained ei vaja nähtavat läätse. Need töötavad läbi seinte, pimedas ja ilma igasuguse ilmse kohalolekuta.
Seetõttu hoiatavad teadlased ise selgesõnaliselt tagajärgede eest. Nad räägivad olulistest ohtudest privaatsusele ja põhiõigustele ning nõuavad kaitsemeetmeid enne WiFi-andurite üldist kasutuselevõttu. Kuid digitehnoloogiate ajalugu näitab tuttavat mustrit: niipea kui tehnoloogiline võimalus tekib, kasvab varem või hiljem surve selle kasutamiseks.
Just seetõttu näevad paljud kriitikud seda arengut palju enamat kui lihtsalt tehnilist uurimisprojekti.
Nad on tunnistajaks maailma algusele, kus igast korterist, igast kontorist, igast hotellist ja igast avalikust hoonest saab potentsiaalselt nähtamatu valvesüsteem.
