Thomas Kolbe
Kuidas me Euroopas tulevikus eraomandiga tegelema hakkame?
See küsimus annab alust väga keerulisele arutelule, mida Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen reedel omal moel tõlgendas. Pariisis MEDEFi ettevõtluskonverentsil La Rencontre des Entrepreneurs de France peetud kõnes Prantsuse äriesindajatele rääkis endine kaitseminister ELi kodanike pangahoiuste kasutamisest raskustes oleva euroala ja Euroopa majanduse elavdamiseks.
Ühemõtteline sõnum: ELi tipp-eurokraadi sõnul on eraomand kui kodanikke üle jõu käiva riigi eest kaitsv kaitsevall tsivilisatsiooni alustalana iganenud.
Tsentraliseeritud planeerimine, toetuste hullus – see on Brüssel luubi all.
Arvestades tohutut riigivõlga ja kapitali väljavoolu vanalt kontinendilt, mis pühib minema tuhandeid patente ja kümneid tuhandeid kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, on kodanike varade kasutamine kindlasti poliitiliste ambitsioonide äratamiseks tõenäoline. Halastamatu ekspropriatsioon ehk sularaha sundkorras ümbersuunamine, nagu seda parimas bürokraatlikus saksa keeles nimetatakse, peaks lahendama probleemid, mille Brüssel ise on oma kangekaelse kliimapoliitika, ülereguleerimise ja järjekindla sekkumishullusega loonud.
Von der Leyen tegi oma seisukoha äriesindajatele selgeks: Euroopal on sääste, ütles ta, kuid kahjuks seisavad need säästud kasutamata. Pangakontodel on kümme triljonit eurot kodumajapidamiste sularahasäästudena, pidas von der Leyen loengut klassikalise tsentraliseeritud planeerija stiilis, kes ei suuda enam oma kodanike rikkuselt silmi ära võtta. Euroopa majandus peab nüüd selle kapitali oma ettevõtetele kättesaadavaks tegema, kuulutas tippbürokraadi esindaja.
Kõik see kõlab nagu Erich Honecker. Von der Leyenist on saamas selle katastroofilise režiimi vaimus üha enam sotsialistlik õde.
Von der Leyen astub Saksamaa kantsleri jälgedes. Rohkem kui aasta tagasi avastas Friedrich Merz samuti sakslaste sularahavarud kui enda poliitilise kapitali – läbinisti sotsialistlik, peaaegu diktaatorlik, viitas kantsler ka võimalustele, mis avaneksid selle raha aktiveerimise kaudu, nagu ta seda nimetas.
Ursula von der Leyen ja Friedrich Merz ei paljasta mitte ainult eetilist ja ideoloogilist kuristikku, vaid nad kaaluvad ka diktaatorlikku kontrolli endiselt suveräänsete kodanike eravara üle.
Nende kahe poliitilise peategelase majanduslik teadmatus EL-is, mis nüüd avalikult pöördub illiberaalse ideoloogia poole, on peaaegu tragikoomiline.
Pangahoiused ei ole kaugeltki kasutu raha. Pangandussektori vaatenurgast on klientide hoiused refinantseerimise ja likviidsuse peamine allikas, mis on osa raha- ja krediiditsüklist ning võimaldab laenude andmist. Kaasaegses rahasüsteemis ei teki pangalaene lihtsalt olemasolevate hoiuste edasiandmise teel. Kommertspangad loovad laenamise kaudu uut pangaraha, mida ei saa mõista lihtsalt olemasolevate hoiuste mehaanilise “võimendusena”. Seega täidavad klientide hoiused arvukalt funktsioone, alates eraviisilisest likviidsuse planeerimisest ja sularaha hoidmisest kuni pangandusprotsesside rahastamise ja haldamiseni.
Selline ulatuslik sekkumine pangandussektori äärmiselt keerulisse ja haprasse likviidsus- ja krediidistruktuuri ei oleks mitte ainult sotsialismi barbaarne akt – see oleks otsene rünnak pangandussüsteemi kui sellise funktsionaalsuse vastu.
Sellegipoolest kavatseb EL kasutada ulatuslikke sekkumisi – rahaliselt on see lõpuks kokku kukkunud ja läbi põlenud.
800 miljardi euro suuruse eurovõlakirja „NextGenerationEU” tagasimaksmine algab 2028. aastal. Von der Leyeni kõne äriesindajatele oli pealtnäha suunatud erasektorile, kuid tegelikult käsitles see Euroopa võlaklubi rahastamist, mis nüüd kasutab ära kõiki rahastamisallikaid, mis aitavad Euroopa krediidi Ponzi skeemi elus hoida – ja sularaha aktiveerimine näib olevat üks neist allikatest.
Prantsusmaa on lõksus võlaspiraalis, kus uued laenud ulatuvad sel aastal 5,7%-ni SKPst ja parlamentaarne blokaad välistab igasuguse eelarve konsolideerimise.
Kui arvestada omavalitsuste eelarvepuudujääki, erifonde ja sotsiaalkindlustusfonde, näeb Saksamaa järgmisel aastal ka uut üle 5 protsendi suurust võlga – see muudab üha tõenäolisemaks ühise rahastamise eurovõlakirjade kaudu, võlakoorma konsolideerimise Euroopa Komisjoni juhtimisel ja Euroopa Keskpanga aktiivse likviidsustoetuse abil.
Ja siin ring sulgub.
Samal ajal kui kapital lahkub vanalt kontinendilt iga allesjäänud, iga veel avatud kanali kaudu, kasvavad EL-i ja selle rahvusriikide suurejoonelise ideoloogilise eksperimendi rahastamisvajadused mõõtmatult.
Ainuüksi roheliste toetuste masin hävitab igal aastal miljardeid. Lõpliku tõuke majanduslikust kaljust ületamiseks annab aga Euroopa taasavastatud isu militarismi järele. Sõjaline keinsism ei ole aga vaba turu majanduslik alternatiiv. See on lihtsalt järjekordne fiskaalne haud, mida poliitilised juhid oma paanikas viimasel ajal kaevavad.
Järgnev kokkuvõttev peatükk on sisuliselt teada: Brüssel valib ulatusliku kapitalikontrolli.
Selle raamistik on juba kujunemas: digitaalne euro võetakse kasutusele kahe aasta pärast, algselt katsefaasis ja hiljem, peaaegu kindlasti, valuutastandardina, mis võimaldab Brüsselil täielikult kontrollida välismakseid.
Samuti on laual järk-järgult kehtestatav keeld ELi kodanikele välismaiste pangakontode avamiseks, nagu ka digitaalsed isikutunnistused ja krüptosektori range reguleerimine. Aeglaselt, aga kindlalt uksed sulguvad.
Põhimõtteliselt toimib see sotsialismis alati nii: ühel päeval saab keskplaneerijatel teiste inimeste raha otsa. Alles siis alustab võimsa keskvalitsuse kurnav repressioonimasin.
Autori kohta: Saksa majandusteadlane Thomas Kolbe on töötanud üle 25 aasta ajakirjaniku ja meediaprodutsendina erinevate tööstusharude ja äriühenduste klientidele. Kirjanikuna keskendub ta majandusprotsessidele ja vaatleb geopoliitilisi sündmusi kapitaliturgude vaatenurgast. Tema publikatsioonid järgivad filosoofiat, mis seab kesksele kohale indiviidi ja tema enesemääramisõiguse.
