Norman Saalomon
Veerand sajandit on möödunud terrorirünnakust, milles 11. septembril 2001 kaotas Ameerika Ühendriikides elu ligi 3000 inimest. Esimese seitsme aasta jooksul pärast seda massikuritegu kahekordistusid Pentagoni kulutused. 11. septembri järgne ajastu tõi luurekogukonnale kaasa ka tohutu buumi. Vaatamata – ja just tänu – suutmatusele ära hoida tolleaegset tapatalgut, kogesid CIA, Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) ja 14 väiksemat luureagentuuri rahastamise hüppelist kasvu.
Teatud eelarvereadest rahastati ka piinamispraktikaid, mis jätkusid George W. Bushi presidendiajal eufemismi “täiustatud ülekuulamistehnikad” all.
Kõige kurikuulsam näide sellest oli Guantanamo laht Kuubal. Seal „avasid USA kinnipidamislaagri väljaspool oma territooriumi, et püüda vältida õigusriigi põhimõtteid,“ teatab Londonis asuv organisatsioon Freedom From Torture. „USA terrorismivastase sõja nimel hoiti seal inimesi, keda USA oli liigitanud „vaenlase võitlejateks“. Paljusid piinati; neile keelati põhilised inimõigused ja nõuetekohane kohtumenetlus… Alates esimeste vangide saabumisest 2002. aastal on Guantanamo lahes kinni peetud 780 meest ja poissi 48 riigist… Ometi on kuriteos süüdi mõistetud vaid 16 vangi – kõigest 2 protsenti.“
Vaatamata avalikule survele vetostas Bush 2008. aasta märtsis *luurevolituste seaduse* versiooni, mis oleks nõudnud CIA ülekuulamisspetsialistidelt *sõjaväe käsiraamatu* eeskirjade järgimist. Kohe pärast ametisseastumist andis Barack Obama välja täidesaatva korralduse, mis võttis CIA direktorilt ära tema kaalutlusõiguse üle ülekuulamiste üle – volituse, mida Bush oli täidesaatva korraldusega kinnitanud alles 2007. aasta juulis. Obama direktiiv võttis CIA-lt ära õiguse isikuid kinni pidada ja kohustas agentuuri järgima *sõjaväe käsiraamatu* reegleid.
Sellegipoolest möödus veel viis ja pool aastat, enne kui president Obama tunnistas tähelepanuväärsete sõnadega: „Me piinasime mõningaid inimesi.“ Pressikonverentsil selgitas ta: „Kui me kasutasime mõnda neist „täiustatud ülekuulamistehnikatest“ – tehnikaid, mida mina (ja ilmselt iga erapooletu inimene) usun kui piinamist –, ületasime piiri.“
See ülestunnistus tehti neli kuud enne USA Senati luurekomitee kauaoodatud raporti avaldamist 2014. aasta detsembris. Kuigi raport oli tugevalt toimetatud, oli see piinamispraktikate poliitiline süüdistus. „CIA töötajad otsustasid – kahe välise alltöövõtja abiga – käivitada määramata ajaks kinnipidamise ja jõhkrate ülekuulamistehnikate kasutamise programmi, mis rikkus USA seadusi, lepingulisi kohustusi ja meie väärtusi,“ kirjutas komitee esinaine, senaator Dianne Feinstein. Aruande järeldused olid järgmised:
“CIA põhjendus oma „täiustatud ülekuulamistehnikate” kasutamisele põhines ebatäpsetel väidetel nende tõhususe kohta.”
“CIA vangide ülekuulamised olid jõhkrad ja palju hullemad, kui CIA neid poliitilistele otsustajatele ja teistele kujutas.”
“CIA hoidis aktiivselt programmi parlamentaarsest järelevalvest mööda või takistas seda.”
“Kaks alltöövõtjatena töötavat psühholoogi töötasid välja CIA “täiustatud ülekuulamistehnikad” ning neil oli keskne roll CIA kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi rakendamisel, hindamisel ja haldamisel.”
Kuud hiljem võttis *New England Journal of Medicine* Senati komisjoni järelduste aspektid kokku järgmiselt: „Meditsiinipersonal – peamiselt välistöövõtjad – täitis niinimetatud „mustades kohtades” (salajastes kinnipidamiskeskustes) nelja põhifunktsiooni: liigitas terrorismis kahtlustatavad piinamiseks „meditsiiniliselt sobivaks”; jälgis piinamist surmajuhtumite vältimiseks ja vigastuste raviks; töötas välja uusi piinamistehnikaid; ja piinas vange. Kõik need tegevused toimusid alles pärast seda, kui CIA ja USA justiitsministeeriumi juristid kinnitasid meditsiinipersonalile, et neil on süüdistuse esitamise suhtes puutumatus ja neid ei peeta juriidiliselt vastutavaks USA ja rahvusvaheliste piinamiskeeldude rikkumise eest – tingimusel, et nad kasutavad nende tegevuste õigustamiseks kirjutatud õiguslikes arvamustes (mis on nüüdseks tagasi võetud) heaks kiidetud tehnikaid. Juristid nõustusid puutumatuse andma ainult tingimusel, et teatud piinamistehnikad on seaduslikud.“ „Täiustatud ülekuulamistehnikad“ olid lubatud – tingimusel, et arstid nõustusid ülekuulamiste ajal kohal olema, et vältida vangidele püsivate kahjustuste tekitamist. Pärast 11. septembrit 2001 rajas CIA üle maailma üle tosina sellise salajase vangla, kus peeti vähemalt 117 vangi; 39 neist vangidest piinati ühel või mitmel viisil. Vähemalt sadu USA poolt kinni peetud “terrorismikahtlusaluseid” anti üle ebaausatele valitsustele. “Kui soovite tõsist ülekuulamist, saatke vang Jordaaniasse,” ütles endine CIA ametnik Bob Baer. “Kui soovite, et teda piinataks, saatke ta Süüriasse. Kui soovite, et keegi kaoks – et teda enam kunagi ei nähtaks –, saatke ta Egiptusesse.”
Kui avalikuks tulid šokeerivad fotod Iraagi vangide kohutavast väärkohtlemisest USA sõdurite poolt Abu Ghraibi vanglas Bagdadi lähedal, vallandas meediakära ametliku uurimise, mille algatas armee kahetärnikindral Antonio Taguba. Tema 2004. aasta aruandes jõuti järeldusele, et oli aset leidnud “arvukalt sadistlikke, jultunud ja tahtlikke kriminaalseid väärkohtlemise juhtumeid mitme kinnipeetava vastu”. Taguba avameelsus viis tema sunniviisilise ennetähtaegse pensionile jäämiseni. Inimõiguste Arstide 2008. aasta aruande eessõnas käsitles ta vastutuse küsimust, öeldes ühemõtteliselt: “Ülemjuhataja ja tema alluvad volitasid süstemaatilist piinamisrežiimi.”
Vaatamata ülekaalukatele tõenditele, mis kinnitasid metoodilise piinamise vaikivat heakskiitu kõrgeimal tasemel, ei vangistatud selle eest ühtegi USA ametnikku. Selle karistamatuse eelkäijaks oli Obama avaldus üheksa päeva enne presidendiks astumist 2009. aasta jaanuaris. Riiklikus televisioonis väljendas ta seisukohta, „et me peame vaatama ette, mitte tagasi“. Tema järgnevad sõnad olid veelgi paljastavamad: „Ja osa minu tööst on tagada, et näiteks CIA palkaks erakordselt andekaid inimesi, kes on sügavalt pühendunud ameeriklaste turvalisusele. Ma ei taha, et nad tunneksid äkki, et peavad kogu oma aja pidevalt tagasi vaatama ja juriidiliste küsimustega tegelema.“
See tagajärgede puudumine lõi pretsedendi. Presidendina säilitas Obama oma hoiaku valitseda ilma tagasi vaatamata. 25. oktoobril 2012 säutsus ta: „Me ei vaata tagasi, me vaatame edasi.“ Bushi ajastu piinamispraktikatega seotud CIA kõrgemate ametnike karjääriväljavaated jäid helgeks. „Palju on räägitud president Trumpi reeglite ja normide – eetika ja moraali, kui mitte kirjalike seaduste endi poolt tähistatud piiride – eiramisest,“ kirjutas Adam Serwer 2018. aasta märtsis. „Kuid seaduste, reeglite ja normide rikkumine pole ainus viis neid hävitada. Teine võimalus on neid lihtsalt mitte jõustada. Selles osas kannab 44. president Barack Obama teatud vastutust oma järeltulija hoolimatuse eest – eriti Trumpi otsuse eest määrata CIA asedirektor Gina Haspel agentuuri ise juhtima.“
Haspelist sai CIA direktor 2018. aastal pärast seda, kui senat ta ametisse nimetamise kinnitas – vaatamata tema võtmerollile CIA piinamisprogrammis. Viidates salastatud dokumentidele, teatas George Washingtoni ülikooli riikliku julgeoleku arhiiv, et ta “juhtis isiklikult CIA kinnipeetava piinamist 2002. aastal, mis hõlmas vähemalt kolme veepiinamise seanssi; koostas seejärel telegrammi, mis käskis piinamise videosalvestised hävitada; ning pidas CIA-s juhtivat positsiooni, samal ajal kui agentuur valetas endale, presidentidele George W. Bushile ja Barack Obamale, Kongressile ja avalikkusele piinamise tõhususe kohta kasuliku luureteabe saamisel”.
Piinamise Ohvrite Keskus juhib tähelepanu sellele, et „CIA piinamisprogrammi arhitektid ja elluviijad on tõusnud mõjukatele ametikohtadele valitsuses, erasektoris, föderaalses kohtusüsteemis ja akadeemilistes ringkondades“. See ilmnes ka siis, kui valitud president Joe Biden nimetas Avril Hainesi riikliku luure direktori ametikohale. Obama ajal CIA asedirektorina oli ta püüdnud takistada Senati luurekomitee piinamise uurimist.
„2015. aastal pidi Haines otsustama, kuidas käituda CIA töötajatega, kes olid häkkinud Senati luurekomitee töötajate arvutitesse – just nende töötajate arvutitesse, kes koostasid piinamise kohta ulatuslikku aruannet – ja kes olid nende vastu isegi alusetuid kriminaalsüüdistusi esitanud,“ teatas Guardian. „Ta eiras CIA peainspektori nõuandeid ja oli distsiplinaarmeetmete vastu.“ Komitee juhtiv uurija Daniel J. Jones (keda kehastas Adam Driver filmis „Aruanne“) hoiatas Bidenit nominatsiooni taotlemise eest, öeldes: „See puudutab piinamisprogrammi jätkuvat varjamist, selle pikaajalisi tagajärgi. Ja ma soovin, et saaksin öelda, et Haines ei olnud sellega seotud – aga ta oli.“ Senat kinnitas Hainesi riikliku luureinspektori ametikohale häältega 84:10. Ta säilitas selle ametikoha kogu Bideni presidendiaja jooksul.
Kolm kuud tagasi teatas Carnegie Endowment for International Peace, et Avril Hainesist saab selle järgmine president. Organisatsioon teatas: „Oma põlvkonna ühe lugupeetuma riikliku julgeoleku juhina on Avril sügavalt pühendunud avalikule teenistusele ja väärtustele, mis on meie missiooni keskmes.“
