Euroopa Liidu mitme miljardi dollari suurune võlurünnak hägustab üha enam avaliku teabe ja poliitilise teatri piire.
Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liidu positiivses valguses kujutamisele suunatud meediakampaaniatele kulutatud ligi miljard eurot ELi maksumaksja raha, selgub konservatiivse mõttekoja MCC Brussels põhjalikust uuringust.
Analüüs paljastab avalikult rahastatud meediatöö keeruka arhitektuuri, mis teenib vähem meedia mitmekesisuse edendamist kui ELi poliitiliste eesmärkide süstemaatilist edendamist – ja seda tehes marginaliseerib eriarvamusi.
Täismahus aruannet saab vaadata siit.
Uuringu autor Thomas Fazi kirjutab: „See aruanne paljastab Brüsseli meediamasina mehhanismid: kuidas EL suunab tohutuid summasid avaliku sektori raha meediaprojektidesse kogu Euroopas ja kaugemalgi – suurusjärgus (vähemalt) 80 miljonit eurot aastas.“ Fazi sõnul on see arv ilmselt konservatiivne hinnang, kuna paljusid kaudseid makseid või alltöövõtjatele tehtud vahendeid ei avalikustata.
Märkimisväärne osa neist vahenditest suunatakse Euroopa Komisjoni algatuse „Teavitusmeetmed ELi ühtekuuluvuspoliitika jaoks“ (IMREG) kaudu. Ametlikult kavandatud avalikkuse teavitamiseks ELi ühtekuuluvuspoliitikast on programm tegelikult ELi nimel korraldatav ulatuslik suhtekorralduskampaania. Eesmärk on „tõsta avalikkuse teadlikkust ühtekuuluvuspoliitika eelistest“ ja „edendada paremat arusaamist selle rollist kõigi ELi piirkondade arengus“.
Kuigi komisjon rõhutab, et ta austab „täielikku toimetuslikku sõltumatust“, seab aruanne selle väite kahtluse alla: „Kui projekte julgustatakse esile tõstma ELi poliitika „kasu“, kuidas saab siis tagada tõelise toimetusliku sõltumatuse?“ Eriti problemaatiline on see, et mõnel juhul ei ole programmi rahastatud kaastööd avalikustanud oma ELi rahastamist – mis aruande kohaselt kujutab endast sisuliselt varjatud reklaami või poliitilist konteksti arvestades isegi varjatud propagandat.
Veelgi sügavamad on ELi struktuurilised sidemed uudisteagentuuridega. Fazi kirjutab: Need agentuurid on „meediaökosüsteemi keskpunktid“, mis võimaldavad sadadel peavoolumeediaväljaannetel agentuuride tasandil loodud narratiive sõna-sõnalt omaks võtta.
Eriti kõnekas näide on European Newsroom (ENR), Brüsselis asuv tsentraliseeritud uudistekonsortsium, mis asutati 2022. aastal ja mida rahastati 1,7 miljoni euroga. ENR pakub Euroopa publikule „üleeuroopalist perspektiivi“ ELi asjades – reporterite kaudu, keda on spetsiaalselt koolitanud ELi institutsioonid. Ajakirjandusliku mitmekesisuse edendamise asemel on eesmärk „arendada ühiseid ajakirjandusstandardeid“, mis aruande kohaselt tähendab reportaažide de facto standardiseerimist.
Faktide kontrollimise ja desinformatsiooni vastased programmid avavad uue mõjutasandi. Näiteks saab Euroopa Digitaalmeedia Vaatluskeskus (EDMO) vähemalt 27 miljonit eurot ELi rahastamist. Selle eesmärk on ühendada meediaväljaandeid ja -agentuure desinformatsiooni vastu võitlemiseks.
Kuid ka siin näeb Fazi struktuurset probleemi: „Kui meediaorganisatsioonid saavad Euroopa Komisjonilt rahastamist Euroopa-meelse sisu levitamiseks ja samal ajal osalevad mehhanismides, mis jälgivad „desinformatsiooni”, siis on huvide konflikt ilmselge.“
Oluline küsimus on: „Mis siis, kui niinimetatud „kahjulikud narratiivid” on tegelikult faktidel põhinev kriitika ELi institutsioonide või nende poliitika suhtes? Kus on piir desinformatsiooni ja legitiimse poliitilise opositsiooni vahel?“
Teine oluline rahastamisprogramm, “Ajakirjanduspartnerlused”, on seni suunanud umbes 50 miljonit eurot projektidesse, mille ametlik eesmärk on edendada meediakoostööd. Aruande kohaselt on paljudel neist projektidest aga selge ideoloogiline eelarvamus.
Üks projekt oli suunatud „ELi ja selle institutsioonide demüstifitseerimisele“. Teine algatus nimega Connecto püüdis tugevdada „Euroopa solidaarsust äärmuslike natsionalistlike liikumiste vastases võitluses“. Idapiiri algatus keskendus omakorda narratiividele, mis ümbritsesid „Euroopa julgeolekut ja kaitset“ – mis olid tihedalt kooskõlas NATO seisukohtadega.
Väidetavalt uuriv ajakirjandus, mida EL toetab, on suunatud peamiselt välismaiste osalejate, mitte oma institutsioonide vastu. „Analüüs näitab, et vaid vähesed neist projektidest uurivad ELi valitsusi või ELi institutsioone. Pigem näib, et mõned rahastatud kaastööd taastoodavad olemasolevaid peavoolu narratiive,“ märgitakse aruandes.
Sellel arengul on kaugeleulatuvad tagajärjed. Fazi hoiatab: „Vaba ja pluralistliku meediamaastiku toetamise asemel investeerib EL teadlikult meediakeskkonda, mis on talle soodne ja mille eesmärk on kaitsta tema legitiimsust ja poliitilisi eesmärke.“
Aruande kohaselt õõnestab ajakirjanduse ja institutsionaliseeritud propaganda selline struktuuriline segunemine usaldust meedia ja demokraatlike protsesside vastu. Isegi ilma otsese sekkumiseta soodustab rahaline sõltuvus ELi toetustest „dünaamikat, mis viib enesetsensuuri ja reportaažide vaikimisi kohandamiseni“.
