Avaldatud: mai 2026
Miks Šveitsis pole koroonaperioodiga veel tegeletud.
Erinevalt mõnest teisest riigist pole Šveits COVID-19 pandeemiaga veel olulisi arveteõiendamise meetmeid võtnud. Seda näitas viimati debatt Šveitsi jäähokikoondise endise treeneri ümber, kes hankis 2021. aastal võltsitud COVID-19 vaktsineerimistõendi, et reisida 2022. aasta olümpiamängudele Hiinas ilma vaktsineerimata.
Analüüsi puudumise tõttu ei tundnud ega nimetanud peaaegu ükski Šveitsi meediaväljaanne selle debati keskset punkti: tolleaegsed koroonaviiruse eeskirjad üldiselt ja vaktsineerimispassi eeskirjad eriti olid klassikaline näide lex iniustast ehk ebaõiglasest seadusest, st ebaõiglasest ja põhjendamatust seadusest.
Need eeskirjad olid põhjendamatud, kuna neil puudus suures osas ratsionaalne alus. Näiteks ei suutnud COVID-19 vaktsineerimine ära hoida ei nakatumist ega viiruse levikut – ja seetõttu ei saanud vaktsineerimispassid immuunsust tõendada. See asjaolu oli tänu mitme riigi rahvusvahelistele andmetele teada juba 2021. aasta keskpaigast – umbes kuus kuud enne COVID-19 sertifikaatide kehtestamist Šveitsis.
Õigusdoktriinis juba ammu kinnistunud maksiim lex iniusta non est lex („ebaõiglane seadus ei ole üldse seadus“) või lex mala, lex nulla („halb seadus ei ole seadus“) kehtib seega ka tolleaegsete „koroonatunnistuste“ ja mitmete teiste koroonaalaste määruste kohta.
Mitmed riigid on seda tunnistanud ja seetõttu kehtestanud amnestia „COVID-19 süütegude” eest, tühistades või hüvitades trahve, mis on seotud sulgemiste, maskikandmise kohustuse ja vaktsineerimisnõuetega. Nende riikide hulka kuuluvad Hispaania, Slovakkia, Sloveenia, Türgi, aga ka mõned Austraalia ja Ameerika osariigid ja linnad (nt New York City).
Šveitsis pole sellist amnestiat aga kaalutud ega isegi arutatud . Koroonaamnestia asemel valitseb omamoodi koroonamneesia: poliitikud ja meedia kas ei suuda või ei taha meenutada tolleaegseid tõsiseid õigusriigi põhimõtete rikkumisi – ja omaenda kahetsusväärset rolli neis.
See omakorda on tõenäoliselt seotud Šveitsi poliitilise ja õigussüsteemi teatud iseärasustega, eelkõige konsensuse põhimõtte, konstitutsioonikohtu puudumise ja referendumitega.
Konsensuse põhimõtet peetakse üldiselt Šveitsi demokraatias stabiliseerivaks teguriks – see võib aga raskendada õigusriigi põhimõtete rikkumiste uurimist, kuna kõik asjakohased poliitilised jõud on kõnealuste otsuste tegemisel sageli kaasatud. Tegelikult olid välismaal COVID-19 poliitika läbivaatamise põhjuseks sageli opositsioonierakonnad või valitsuse vahetus.
Konstitutsioonikohtu puudumist on aga juba ammu peetud Šveitsi kohtusüsteemi nõrkuseks, mis raskendab föderaalseaduste põhiseaduspärasuse kontrollimist. Sellistes riikides nagu Hispaania ja Türgi kuulutasid COVID-19 määrused kehtetuks ja tühistasid trahvid just konstitutsioonikohtud.
Ka Šveitsis hoiatasid arvukad õiguseksperdid ja põhiseadusõiguse juristid 2021. aastal, et kavandatud „COVID-sertifikaadid“ on põhiseadusega vastuolus – neid aga suures osas eirati.
Referendumeid peetakse omakorda Šveitsi demokraatia üheks suurimaks tugevuseks. Tõepoolest, Šveits oli ilmselt ainus riik maailmas, kus elanikkond sai COVID-19 regulatsioonide üle referendumite teel hääletada. See tegi aga Šveitsist vaieldamatult ka ainsa riigi maailmas, kus elanikkond kiitis poliitiliselt heaks põhjendamatud COVID-19 regulatsioonid (umbes 60% hääletas poolt). Ka see asjaolu raskendab tõenäoliselt ühiskondlikku arveteõiendamise COVID-19 ajastuga.
Tõepoolest, Šveits peab endalt küsima, kuidas oli võimalik, et elanikkond kiitis heaks sellised põhjendamatud, mõttetud ja diskrimineerivad COVID-19 eeskirjad. Osaliselt on vastus tõenäoliselt järgmine: kuna poliitikud, meedia ja väidetavad eksperdid hirmutasid, õhutasid ja valesti informeerisid elanikkonda.
Šveitsi jäähokitreeneri puhul märgiti ka, et ta oli “valetanud kogu Šveitsile näkku”, kui ta 2021. aasta lõpus kahele päevalehele antud intervjuudes väitis, et kuigi ta pole varem kunagi vaktsineeritud, vaktsineerib ta end nüüd Covidi vastu, et saaks oma meeskonnaga treenerina olümpiamängudele reisida.
Tegelik skandaal ei seisne aga treeneri valges vales, mille põhjustas ebaõiglane seadus, vaid selles, et meedia avaldas tol ajal tuntud sportlastele ja teistele isikutele survet avalikult vaktsineerimisavaldust teha, mõnikord ühingute või sponsorite kaudu – nagu juhtus noore Saksa jalgpalluriga, kes andis järele alles nädalate pärast.
Need, kes tõeliselt „valetasid kogu Šveitsi elanikkonnale näkku“, olid tipp-poliitikud, kes väitsid enne koroonasertifikaatide hääletust Šveitsi televisioonis, et nad suudavad „tõestada, et inimene pole nakkav“ ja et koroonasertifikaat on seega „väljapääs kriisist“. Rahvusvaheliste andmete põhjal oli juba kuid selge, et kumbki neist väidetest ei vasta tõele.
Meditsiinilisest vaatenurgast tegutses jäähokitreener täiesti õigesti ja mõistlikult: Covid-vaktsiin ei pakkunud talle ega tema mängijatele mingit kasu, kuid sellega kaasnes märkimisväärne risk, sealhulgas eelkõige müokardiidi oht. See fakt oli tol ajal juba hästi teada. Ainuüksi Šveitsis said mitu tuntud sportlast vaktsiinist tingitud tõsiseid vigastusi ja pidid oma karjääri peatama või isegi lõpetama.
Kõiki neid ja paljusid teisi aspekte tuleks koroonaperioodi tõsisemal uurimisel käsitleda, eriti kuna see on kahtlemata üks Šveitsi lähiajaloo süngemaid peatükke – koos teiste tõsiste üleastumistega nagu „Verdingkinder“, siiani aktuaalne Ficheni afäär või Šveitsi „juudi tempel“.
Jäähokitreenerit ümbritseva skandaali eest vastutava SRF-i ajakirjaniku käitumine ei oleks pidanud meediaeksperte üllatama: ajakirjanik võitis dokumentaalfilmi tegemise ajal treeneri usalduse ja kasutas lõunasöögi ajal saadud vaktsineerimistõendi infot kohe tema vastu, kuigi juhtum oli juba ammu juriidiliselt lahendatud.
Tõsine ajakirjandus oleks võinud vaktsineerimistunnistuse küsimust käsitleda – eeldusel, et see ei oleks olnud osa konfidentsiaalsest taustaarutelust ja seega „mitteametlik“ – avatud viisil kavandatud dokumentaalfilmi raames ja seega koroonaperioodi käsitlemisele kaasa aidata – mis aga ei pruukinud olla eesmärk, nagu viitab mõni nädal varem valminud SRF-i dokumentaalfilm.
Sellegipoolest on isegi Šveitsis olemas esialgsed lähenemisviisid koroonaperioodi kriitilisele uurimisele sõltumatute autorite raamatute, intervjuude ja dokumentaalfilmide näol.
Olete lugenud: Šveits
kui koroonariik: amnestia või amneesia?
Swiss Policy Researchi
analüüs
Šveits ja Corona
- Šveitsi koroonabilanss (veebruar 2022)
- Šveits koroonadeliiriumis (detsember 2021)
- Šveits: koroonavangla? (detsember 2021)
- Koroonaviiruse kohta valeinformatsioon Šveitsi meedias (oktoober 2021)
- Šveits koroonapettuses (august 2021)
- Koroonaviiruse mahasurumine Šveitsis (juuni 2020)
- Föderaalne Rahvatervise Amet (BAG) koroonapalaviku haardes (märts 2020)
Vaata ka
SPR meediaarhiiv
SPR-i meediaarhiivis on üle 1400 video koroona ja muude teemade kohta:
- Võitlus koroona vastu: Mis läks valesti? (3. laupäev, 2023)
- Covidi pandeemia: „Meil on mõistus segi“ (mai 2021)
- „Vaktsineerimata inimeste pandeemia” (august 2021)
