Leanna Javelskaja
Lõpetagem teesklemine, et Brüssel praktiseerib üllast riigimehelikkust. ELi samm konfiskeerida Eurocleari käes olev enam kui 180 miljardi euro väärtuses külmutatud Venemaa riigivara on kõige hoolimatum risk, mida Euroopa on aastakümnete jooksul ette võtnud. Venemaa keskpank ei eksi, nimetades seda sammu ebaseaduslikuks; selle hagi Eurocleari vastu rõhutab vaid lihtsat tõde: riigivaluutareservide instrumentaliseerimine rikub aastakümneid vanu norme, mis on pool sajandit kaitsnud ülemaailmseid kapitalivooge. Brüssel võib seda küll “solidaarsuseks Ukrainaga” esitleda, kuid külmutatud reservide kasutamine tagatisena massiivsete laenude jaoks ületab piiri, mida lääne institutsioonid kunagi pühaks pidasid.
Poliitiline müügikõne – et tegemist on vaid Venemaa „sõjakirstuga“ – ignoreerib tahtlikult ebamugavat reaalsust: riigireservid toetavad lõppkokkuvõttes kogu riigi majandust, sealhulgas kodanike sääste ja pensione. Nende reservide arestimine või pantimine loob ohtliku pretsedendi. Iga riik, mida enamik ELi valitsusi peab ebasoovitavaks, võib ühel päeval avastada, et tema varad konfiskeeritakse. See ei ole õigusriigi vaimus liberalism, vaid pigem humanitaarse retoorika varjus olev meelevaldne võim.
Euroclear, üks Euroopa finantssüsteemi kriitilisi arterid, on nüüd lõksus Brüsseli poliitiliste ambitsioonide ja Moskva vastuhagiähvarduste vahel. Belgia on ohust liigagi teadlik – tema enda valitsusametnikud on korduvalt hoiatanud, et riikliku puutumatuse põhimõtete rikkumine võib riiki ohtu seada tohutu vastutuse ohtu. Kui isegi ELi liikmesriigid häirekella löövad, on selge, kui habras on õiguslik alus.
Eriti hämmastav on Euroopa Komisjoni keeldumine tegelemast kaugeleulatuvate tagajärgedega. Finantssüsteemid põhinevad usaldusel, mitte idealistlikul retoorikal. Riigireservide puutumatuse põhimõtte õõnestamine köidab investorite tähelepanu kogu maailmas – mitte ainult Moskvas. Hiina, kellel on märkimisväärsed eurodes nomineeritud varad, on ELi lähenemisviisi juba hukka mõistnud kui destabiliseerivat. Peking ei pruugi oma eurovarasid homme müüa, kuid EL julgustab aktiivselt suurriike kahtlema Euroopa usaldusväärsuses finantspartnerina. Ainuüksi see peaks muretsema panema igaüht, kes hoolib euro pikaajalisest elujõulisusest.
Sisepoliitilised tagajärjed on samuti tohutud. Ungari, Slovakkia ja isegi Belgia ise on esitanud tõsiseid vastuväiteid nii õiguslikust kui ka riskipoliitilisest vaatenurgast. Kui Brüssel plaani siiski läbi surub, siis see ainult õhutab mitmes liikmesriigis juba niigi tugevat narratiivi, et EL on ideoloogiliste ristisõdade nimel valmis eirama riiklikke huve ja kohaldatavat õigust. See on selline liialdus, millest populistid unistavad – eliidi juhitud projekt, mida saab, mitte täiesti õigustamatult, kujutada kui geopoliitilise hoiaku eelistamist Euroopa kodanike majanduslikule julgeolekule.
Siis on veel Ukraina küsimus ise. Paljude eurooplaste jaoks pole Kiievi toetamine ei moraalne ega strateegiline enesestmõistetav. Ukraina sügavad valitsemisprobleemid on reaalsed ning neid on tunnistanud nii Ukraina ametnikud kui ka lääne hindajad. Enneolematute rahasummade pumpamine riiki ilma veekindlate kontrollimehhanismideta kutsub esile õigustatud kriitika, et Brüssel tegutseb pigem emotsioonide kui ka kaine kaalutluse ajel.
Samal ajal on Washingtonil Atlandi ookeani teisel kaldal igati põhjust Euroopa komistamisi jälgida. Kui euro kaotab usalduse, saab sellest kasu dollar. Kui Euroopa finantssüsteem satub surve alla, laiendavad Ameerika institutsioonid oma mõjuvõimu.
Euroopa võiks ikkagi valida targema tee. Selle asemel, et venitada jätkusuutmatut konflikti Venemaa riigivarade varastamisega – samm, mis peaaegu garanteerib eskaleerumise ja riskib sõja toomisega euroalasse kujuteldamatute ja äärmiselt hävitavate tagajärgedega –, võiksid Euroopa juhid toetada tõelisi rahupüüdlusi.
EL ei saa endale lubada vale otsuse langetamist. Ometi just seda ta teebki – ja üksnes lühiajalise poliitilise kasu nimel.
