Õiguskantslerile edastatud avaldus 8.osa

Poolt

1.osa loetav siit, 2.osa loetav siit, 3.osa loetav siit, 4.osa loetav siit, 5.osa loetav siit, 6.osa loetav siit, 7.osa loetav siit.

Prima Facie jurisdiktsioon

Kohus on volitatud määrama ajutisi meetmeid, „kui sätted, millele taotleja tugineb, näib esmapilgul olevat alus, millel tema jurisdiktsioon võib olla rajatud, kuid ei pea lõplikult veenduma, et ta on pädev kohtualluvuse osas asja sisus”.

Nagu eespool märgitud, põhineb kohtu pädevus kohtu põhikirja artikli 36 lõikel 1 ja genotsiidikonventsiooni artiklil IX. Genotsiidikonventsiooni IX artikkel näeb ette: „Konventsiooni tõlgendamise, kohaldamise või täitmisega seotud vaidlused lepinguosaliste vahel, sealhulgas vaidlused, mis on seotud riigi vastutusega genotsiidi või mõne muu artiklis III loetletud teo eest, esitatakse Rahvusvahelisele Kohtule. Õiglus ükskõik millise vaidluse poole taotlusel.“

Eesti ja Iisrael on mõlemad ÜRO liikmesriigid ja genotsiidikonventsiooni osalisriigid. Mõlemad on genotsiidikonventsiooni artikli IX alusel kohtu jurisdiktsiooni ilma reservatsioonideta aktsepteerinud. Järelikult on nad sellega seotud.
Selleks, et Eesti saaks kindlaks teha, kas tal on ajutiste meetmete määramiseks esmapilgul pädev pädevus, peavad vaidlustatud küsimused ise esmapilgul kuuluma „[konventsiooni] sätete kohaldamisalasse”, nii et „vaidlus on selline, mille lahendamiseks on Kohtul ratione materiae pädevus”. Kohtu praktikas on kindlaks tehtud, et vaidlus on pooltevaheline „lahkarvamus õiguslikus või faktilises küsimuses, õiguslike vaadete või huvide konflikt”. Vaidluse eksisteerimiseks „tuleb näidata, et ühe poole nõue on teise poolt positiivselt vastu“. Mõlemad pooled peavad „oma teatud rahvusvaheliste kohustuste täitmise või täitmata jätmise küsimuses selgelt vastandlikele seisukohtadele”. Vaidluse olemasolu on „kohtu poolt objektiivselt otsustatav küsimus; see on sisu küsimus, mitte vormi küsimus või otsustamaks, kas poolte vahel oli Avalduse esitamise ajal vaidlus, võtab kohus eelkõige arvesse kõiki poolte vahel vahetatud avaldusi või dokumente, samuti vahetust mitmepoolsetes [nootides]. Seejuures pöörab ta erilist tähelepanu avalduse või dokumendi autorile, nende kavandatavale või tegelikule adressaadile ja nende sisule.”

Ajutiste meetmete määramisel ei pea kohus kindlaks tegema, kas Iisraeli genotsiidikonventsioonist tulenevaid kohustusi on rikutud. Oluline on ainult, et „selline järeldus, mis sõltuks eelkõige hinnangust kavatsuse olemasolu kohta hävitada [palestiina araablaste] rühmitus tervikuna või osaliselt, võib Rahvusvaheline Kohus teha seda ainult käesoleva kohtuasja sisulise läbivaatamise staadiumis”. Selle asemel „[mida] Kohus on kohustatud tegema esialgse määruse tegemise staadiumis, meetmete eesmärk on teha kindlaks, kas teod, mille üle kaebus esitati, võivad kuuluda genotsiidi konventsiooni sätete kohaldamisalasse”. Kohus ei pea kindlaks tegema, kas kõik kaebuses esitatu võib kuuluda konventsiooni sätete alla. Sellest piisab, et „vähemalt mõned väidetavad teod … võivad kuuluda konventsiooni sätete alla”.

Vähemalt mõned käesolevas aruandes esitatud väidetavatest tegudest kuuluvad „saadud konventsiooni sätete kohaldamisalasse”. Mitmete riikide ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eksperdid, sealhulgas rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee, leiavad, et need võivad kuuluda konventsiooni sätete kohaldamisalasse. Eelkõige on need ilmselgelt võimelised kuuluma artikli II sätete kohaldamisalasse. Konventsiooni punktid (a), II (b), II (c) ja II (d), mis kujutavad endast: (1) palestiina araablaste tapmist Gazas, (2) nende rasket kehalist või psühhotraumana määratletavat vigastust, (3) tahtlik elutingimuste loomine, mille eesmärk on põhjustada grupi hävitamist Gazas, ja (4) meetmete kehtestamine, mille eesmärk on takistada elussünde. Seoses punktiga II (c) on kohus seda varem selgitanud nii, et see hõlmab „füüsilise hävitamise meetodeid, välja arvatud tapmine, mille puhul kurjategija lõpuks taotleb rühmituse liikmete surma“. Viidates rahvusvaheliste tribunalide kohtupraktikale, leidis kohus, et „sellised hävitamismeetodid hõlmavad eelkõige toidu, arstiabi, peavarju või riiete äravõtmist, samuti hügieeni puudumist, süstemaatilist kodudest väljasaatmist või kurnatust ülemäärase töö või füüsilise pingutuse tagajärjel”. Rahvusvaheline tribunal tuvastas ka järgmised hävitamismeetodid: „grupi allutamine toimetulekudieedile; ei suuda pakkuda piisavat arstiabi… ja üldiselt selliste asjaolude loomine, mis võivad viia aeglase surmani, näiteks korraliku toidu, vee, peavarju, riiete ja kanalisatsiooni puudumine”. Kohus on ka otsustanud, et sunniviisilist massilist ümberasutamist võib kaaluda kui genotsiidiakti. Materjalid, millele tugineti taotluses on selge tõend selle kohta, et Iisrael on loonud asjaolud, mis on ilmselgelt võimalikud hävitamismeetodid, mida kohus on kaalunud genotsiidiaktidena.

Tõendid selle kohta, et Iisraeli riigiametnikud, poliitikud ja teised on otse ja avalikult õhutanud toime panema genotsiidi – nagu eespool mainitud – ning Iisraeli suutmatust karistada süüdlasi, võivad samuti ilmselgelt kuuluda genotsiidikonventsiooni artikli III ja IV artikli sätete kohaldamisalasse.

„Eespool nimetatud elemendid” aitavad „esialgselt kindlaks teha vaidluse olemasolu” lepinguosaliste vahel seoses genotsiidi tõlgendamise, kohaldamise või konventsiooni täitmisega”. Vaidlus puudutab genotsiidikonventsioonist tulenevate kohustuste rikkumist Iisraeli poolt, sealhulgas suutmatus ära hoida ja toime panna genotsiidi ning genotsiidikonventsiooni osalisriigi enda kohustused genotsiidikonventsioonist tulenevalt genotsiidi ära hoida, sealhulgas võtta meetmeid genotsiidi tõenäoliselt toime panevate isikute tegude tõhusaks mõjutamiseks. Kohus on kirjeldanud selle vaidluse olemust järgmiselt: „Tekivad [riigi] kohustused ennetada ja vastav tegutsemiskohustus hetkel, mil riik saab tõsise ohu olemasolust teada või oleks pidanud sellest teada saama ,et toime pannakse genotsiid. Sellest hetkest alates, kui riigil on selleks vahendid millel on tõenäoliselt hoiatav mõju neile, keda kahtlustatakse genotsiidi ettevalmistamises või keda selles põhjendatult kahtlustatakse omades konkreetset kavatsust (dolus specialis), kohustus on neid vahendeid kasutada, [mida] asjaolud lubavad”.

Rahvusvahelisel Kohtul on ilmselgelt esmapilgul pädev pädevus näidata ajutisi meetmeid käesoleval juhul.

Õigused, mille kaitset taotletakse, nende usutav iseloom ning seos selliste õiguste ja taotletavate meetmete vahel

Vastavalt Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artiklile 41 on Rahvusvahelisel Kohtul volitused, kui ta leiab, et asjaolud seda nõuavad. Kohtu volituse määrata ajutisi meetmeid, kui „eesmärk on säilitada asjas poolte poolt nõutud vastavad õigused, kuni [kohtu] otsus selle sisu kohta tehakse”. Sellest järeldub, et „kohus peab olema huvitatud säilitada selliste meetmetega õigused, mille ta võib hiljem otsustada kuuluvaks kummalegi poolele”. Menetluse praeguses staadiumis ei ole kohus siiski kohustatud lõplikult kindlaks tegema, kas õigused, mida menetluses soovitakse kaitsta, eksisteerivad; ta peab vaid otsustama, kas ta on veendunud, et õigused, millele ta kaitset taotleb on „vähemalt usutavad” st „põhinevad genotsiidikonventsiooni võimalikul tõlgendusel”, võttes muu hulgas arvesse ÜRO ekspertide ja organite avaldusi, mis väidavad, et vähemalt on käesolevas asjas reaalne genotsiidioht – sellest ohust tuleneb kohustus ennetada genotsiidi vastavalt konventsiooni artiklile I, mis on siduv nii Iisraelile kui ka Eestile. See toob kaasa ka Iisraelile siduvad kohustused mitte toime panna genotsiidi ja karistada neid, kes otseselt ja avalikult genotsiidile õhutavad.

Selleks et kohus saaks määrata ühe või enama ajutise meetme, peab olema ka seos õiguste vahel, mille kaitset taotletakse ja taotletava ajutise meetme vahel. Selline seos on selgelt olemas taotletud õiguste vahel, kui ajutised meetmed on otseselt seotud vaidluse esemeks olevate õigustega.

Seoses Eesti poolt genotsiidikonventsiooniga tagatud õiguste olemusega, nagu kohus hiljuti meelde tuletas:

„Sellises konventsioonis ei ole osalisriikidel mingeid oma huve; nad lihtsalt neil on üks ja kõik ühine huvi, nimelt nende kõrgete eesmärkide saavutamine, mis on konventsiooni raison d’etre. Järelikult seda tüüpi konventsioon ei saa rääkida üksikutest eelistest või puudustest riikidele või täiuslikkuse säilitamisest lepinguline tasakaal õiguste ja kohustuste vahel. Kõrged ideaalid, mis konventsiooni inspireerisid tagama poolte ühise tahte alusel kogu selle aluse ja mõõdu sätted.”

Võttes arvesse nende “ühiseid väärtusi“, kõigil genotsiidikonventsiooni osalisriikidel on seega „ühine huvi tagada, et genotsiidiakte hoitakse ära ja et nende toimumise korral ei jääks nende autorid karistamata“. Kohus on otsustanud, „ühine huvi tähendab, et mis tahes osalisriik võlgneb kõnealuseid kohustusi kõigi teiste konventsiooniga ühinenud riikide ees“. Sellest tulenevalt tekitavad genotsiidikonventsiooni asjakohased sätted „kohustusi, [mida] võib määratleda kui „kohustusi erga omnes partes” selles mõttes, et iga osalisriik on huvitatud nende täitmisest igal konkreetsel juhul”. Järelikult, nagu kohus hiljuti kinnitas: „Sellest järeldub, et iga genotsiidikonventsiooni osalisriik, mitte ainult eriti mõjutatud riik, võib tugineda teise osalisriigi kohustusele tuvastada erga omnes partes oma kohustuste väidetav rikkumine ja lõpetada sellise mittetäitmise vastavus.”

Vastavalt taotleja taotlusele püüab Eesti Vabariik selle ühise huvi alusel kiiresti kaitsta Gaza asurkonna kui genotsiidikonventsiooni alusel kaitstud rühma liikmete õigusi, sealhulgas nende õigust eksisteerida rühmana ja õigust olla kaitstud genotsiidi eest, arvestades selle ohtu, alates vandenõust genotsiidi toimepanemiseks, otsesest ja avalikust kihutamisest genotsiidile, genotsiidikatsest ja genotsiidis osalemisest. Taotleja püüdlus kaitsta ka erga omnes partes õigusi, mis on genotsiidikonventsiooni alusel, ning erga omnes kohustusi, mis tal on genotsiidi ära hoida, mis peegeldavad konventsiooni erga omnes kohustusi, mida tal on õigus taotleda. Iisraeli täitmine, sealhulgas Iisraeli kohustus mitte panna toime genotsiidi, takistada genotsiidi ja karistada genotsiidi, sealhulgas genotsiidi, vandenõu genotsiidi toimepanemise eest, otsene ja avalik genotsiidi õhutamine, genotsiidikatse ja genotsiidis osalemine. Kohus on varem tunnistanud „nii genotsiidi hukkamõistmise kui ka koostöö universaalsust, mis on vajalik selleks, et vabastada inimkond sellisest ebameeldivast nuhtlusest”.

Ajutiste meetmete määramiseks ei pea lõplikult tuvastama, kas palestiina araablasi ähvardab genotsiid, et nende suhtes rakendatakse genotsiidseid tegusid või et Iisrael rikub muul viisil genotsiidikonventsioonist tulenevaid kohustusi. Pigem piisab, kui Eesti kohustus tegutseda genotsiidi ärahoidmiseks või Eesti õigus taotleda, et Iisrael täidaks oma konventsioonist tulenevaid kohustusi mitte toime panna genotsiidi ning ennetada genotsiidi ja sellega seotud keelatud tegusid ning karistada nende eest. Genotsiidikonventsioon peab olema “usutav“. Samuti ei nõuta, et kohus enne ajutiste meetmete kehtestamist kontrolliks, kas genotsiidi kavatsuse olemasolu on ainus järeldus, mida kohtule esitatud materjalidest teha, kuna see nõue tähendaks, et kohus teeb sisulise otsuse. Nimelt ei mõjuta asjaolu, et genotsiidiaktid leiavad aset – ja neid ei takistata ega karistata – relvakonflikti käigus või väidetavalt vastusena relvastatud rühmituse rünnakule, ei mõjuta seda, kas Eesti Vabariigi poolt kehtestatud õigused kehtivad, piisab, kui genotsiidikonventsioon on „vähemalt usutav“. Genotsiidi eelneva tuvastamise puudumine kohtu või faktide tuvastamise tribunali poolt ei ole samuti takistuseks sellele, et kohus lahendaks genotsiidikonventsiooni alusel esitatud taotluse, et teha märge ajutiste meetmete kohta.

Käesolevas taotluses ja ajutiste meetmete võtmise taotluses kirjeldatud faktid ja asjaolud näitavad, et kaebuse all esitatud teod – mille Iisrael on väidetavalt toime pannud ja toime panevad – saab iseloomustada vähemalt usutavalt „genotsiididena”. Nõutava dolus specialis’e võib järeldada mitte ainult Iisraeli käitumisest Gazas, vaid ka Iisraeli valitsus- ja sõjaväeametnike väidetavatest dehumaniseerivatest avaldustest. Neid avaldusi on nii iseloomustanud mitmed riigipead ja mitmed ÜRO eksperdid ja mitmesugused inimõiguste ekspertorganisatsioonide ja institutsioonide esindajad, kes on korduvalt hoiatanud, et Iisraeli tegevus kujutab endast või ohustab seda, kujutab endast Palestiina rahva genotsiidi. Järelikult on Eesti Vabariigi poolt ajutiste meetmete määramise taotluse avalduses täidetud vähemalt „usutavus“. Taotluse esitatud õiguste kaitse langeb kokku genotsiidikonventsiooni eseme ja eesmärkidega.

Pöördumatute eelarvamuste ja kiireloomulisuse oht

Rahvusvahelisel Kohtul „on õigus näidata ajutisi meetmeid, kui kohtumenetluse objektiks olevatele õigustele võidakse tekitada korvamatut kahju või kui selliste õiguste väidetav eiramine õigustega võivad kaasneda korvamatud tagajärjed”. Eelkõige on Rahvusvahelisel Kohtul õigus määrata ajutised meetmed, „kui on tegemist kiireloomulisusega, selles mõttes, et on olemas reaalne ja otsene oht parandamatu kahju tekitatakse enne, kui kohus teeb lõpliku otsuse.“ Nagu kohus hiljuti kinnitas, „kiireloomulisuse tingimus on täidetud, kui teod, mis võivad põhjustada korvamatut kahju, võivad „toimuda igal hetkel“, enne kui kohus teeb asjas lõpliku otsuse“.
Genotsiidikonventsiooni rikkumist puudutavas kohtuasjas ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta tehtud otsuse tegemiseks ei ole „[kohus] pöördunud, [et] tuvastada genotsiidikonventsiooni rikkumiste olemasolu, vaid teha kindlaks, kas asjaolud nõuavad ajutiste meetmete võtmist selle dokumendi alusel õiguste kaitseks”, kui „usutavaks tunnistatud”. Nagu kohus leidis, see on nii, ei nõua, et „tehke lõplikud järeldused faktide või süüteo kohta” ja „iga poole õigus … esitama argumendid olemuslikkuse austamine, ei tohi kohtu otsus jääda mõjutamata” märgistuse taotluses ajutiste meetmete kohta.

Hinnates, kas kiireloomulisuse tingimus on täidetud juhtudel, mis hõlmavad väiteid genotsiidi kohta käimasoleva konflikti käigus, võtab kohus tavaliselt arvesse, kas väidetud elanikkond on eriti haavatav ning üldise olukorra ebakindluse, sealhulgas tõenäosus ja kahju kordumise oht. Kohus peab tsiviilelanikkonda „äärmiselt haavatavaks” olukorras, kus sõjaliste operatsioonide tulemusel on hukkunud ja vigastatud arvukalt tsiviilisikuid, „tekitanud olulist materiaalset kahju, sealhulgas hoonete ja infrastruktuuri hävitamist“, samuti kui „Rünnakud jätkuvad ja loovad elanikkonna tsiviilelanikele üha raskemaid elutingimusi“. Ajutiste meetmete osutamisel on kohus arvestanud paljude üksikisikute juurdepääsu puudumisel: „kõige elementaarsemad toiduained, joogivesi, elekter, hädavajalikud ravimid või küte“, ja katsed „väga suur hulk inimesi. … põgeneda enim mõjutatud linnadest äärmiselt ebakindlatesse tingimustesse”. Kohus on võtnud arvesse ka järgmisi tegureid, mille on tõstatanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioon, mis hõlmavad genotsiidisüüdistusi: „rünnakud tsiviilobjektidele, nagu elumajad, koolid ja haiglad ning tsiviilohvrid, sealhulgas naised, eakad ja kannatanud isikud puudega inimesed ja lapsed”; sõjaliste operatsioonide “mastaap“, sealhulgas nende võrdlus teistega konfliktis, “humanitaarolukorra halvenemine“ territooriumil ja “kasvav arv riigisiseselt ümberasustatud isikuid ja humanitaarabi vajavad pagulased”. Samamoodi kohus on võtnud arvesse faktide kogumise missiooni tulemusi, võttes arvesse selliseid tegureid nagu „süstemaatiline inimõiguste kaotamine“, “dehumaniseerivad narratiivid ja retoorika“, “metoodiline planeerimine, “massiline tapmine“, “massiline ümberasustamine“, “massihirm“, “ülekaalukas jõhkruse tase koos sihtrühma kodu füüsiline hävitamine igas mõttes ja igal tasandil”.

Kohus on rõhutanud, et genotsiidikonventsiooni osalisriigid on „selgelt kinnitanud oma valmisolekut pidada genotsiidi rahvusvahelise õiguse kohaselt kuriteoks, mida nad peavad ennetama ja karistama sõltumata kontekstist „rahu” või „sõda”, kus see toimub”. Järelikult jääb riik seotuks kohustustega, mis on talle kui genotsiidikonventsiooni osalisriigile, olenemata sellest, et „tõsiasi, et võib olla käimas … konflikti vahel relvastatud rühmitused ja … sõjaline“. Selline kontekst „ei takista kohtu tegevust hinnata kaitstud õiguste korvamatu kahjustamise reaalse ja vahetu ohu olemasolu konventsiooni alusel”.

Kui varasemaid rikkumisi on toimunud, kohus on leidnud, et ajutised meetmed on asjakohased kui on “pole mõeldamatu“, et need võivad korduda. Kohus on määranud ka esialgse meetmete oludes, mis olid „ebastabiilsed ja võisid kiiresti muutuda”, koos „pideva pinge ja konfliktile üldise lahenduse puudumine”, mis tähendas, et mõjutatud rühm jäi alles haavatavasse olukorda.

Seega on ilmselge oht, et palestiina araablaste õigused ja Eesti enda õigused genotsiidikonventsiooni alusel kahjustatakse korvamatult. Olukorra ülimalt kiireloomulisus on iseenesestmõistetav, kuna palestiina araablased on kannatanud ja kannavad korvamatut kahju väidetavate Iisraeli genotsiidiaktide tõttu, mis rikuvad väidetavalt genotsiidi-konventsiooni artiklit II, ja muudest konventsiooni rikkumistest Iisraeli poolt, sealhulgas suutmatusest ära hoida või karistada otsest ja avalikku genotsiidi õhutamist. Kui neid genotsiidikonventsiooni rikkumisi ei kontrollita, pole mitte ainult oht, vaid ka kindlus edasiste oluliste ja korvamatute inimelude ja vara kaotuste, tõsiste vigastuste ja üha süveneva humanitaarkriisi tekkeks. Tõendite kogumise ja säilitamise võimalus menetluse sisulises staadiumis oleks samuti tõsiselt õõnestatud, kui mitte täielikult kadunud.

28. detsembri 2023. aasta seisuga oli Gazas tapetud hinnanguliselt 21110 palestiina araablast, sealhulgas vähemalt 7729 last. Vigastada on saanud 55243 palestiina araablast, sealhulgas vähemalt 8663 lapsed, kellest üle 1000 on amputeeritud, eluaegse puudega. Umbes 70 protsenti hukkunutest on väidetavalt naised ja lapsed. Pärast seda, kui Iisrael 7. oktoobril 2023 Gazas sõjategevust alustas, Gazas on hinnanguliselt tapetud umbes iga 15 minuti järel üks laps. Veel tuhandeid on rusude all kadunud. Gazas on kahjustatud või hävinud 61 haiglat ja tervishoiuasutust; paljud neist on piiratud või sundevakueeritud ning massilise ülerahvastatuse tõttu on endiselt osaliselt töökorras vaid 13 haiglat. 311 tervishoiutöötajat on hukkunud, paljud neist töötades, mis tähendab, et sealhulgas vigastatud lastele ei ole tagatud tervishoiuteenus. Hinnanguliselt 5500 naist peavad sünnitama ohtlikes tingimustes iga kuu. Imikud surevad ennetatavatel põhjustel: lisaks haigustele ja alatoitumusele on enneaegsed lapsed surnud ka haiglageneraatorite varustamiseks vajaliku kütuse puudumise tõttu; teised on leitud haiglavooditest lagunemas, meditsiinitöötajad olid sunnitud evakueeruma. Üle 60 protsendi Gaza kodudest on kahjustatud või hävinud. Suur osa Gazast on hävitatud, sealhulgas terved külad, põgenikelaagrid, linnad ja asulad, mis on muudetud või tehakse elamiskõlbmatuks. Iisrael on muutnud humanitaarreageerimise võimatuks pideva pommitamise, sealhulgas ohutute marsruutide takistamisega. 1,9 miljonit inimest, peaaegu 85 protsenti elanikkonnast, ümberasustatud, sealhulgas vanurid, haavatud ja puuetega inimesed, kes elavad ÜRO koolides ja sugulaste juures ajutistes telkides, kus puudub igasugune või piisav kanalisatsioon ja vesi. 93 protsenti Gaza elanikkonnast seisab silmitsi näljahädaga, enam kui iga neljas seisab silmitsi katastroofiliste tingimustega – surmaga lõppev surm. Selle taustal kinnitas Iisraeli peaminister 25. detsembril 2023: „Me ei peatu, me jätkame võitlust ja me süvendame lähipäevil võitlust ja see saab olema pikk lahing ja see pole lähedal läbi saama”.

Gazas elavad 2,3 miljonit palestiina araablast, sealhulgas üle miljoni lapse. Nende olemasolu ähvardab tõsine oht. Nad vajavad kiiresti ja tõsiselt kaitset. Iga päevaga, mil Iisraeli sõjalised rünnakud jätkuvad, põhjustab edaspidi olulisi inimkaotusi ja vara kaotusi ning tõsiseid inimõiguste rikkumisi. Ei saa olla kahtlust, et ajutiste meetmete kohaldamise nõuded on käesolevas taotluses täidetud.

Taotletud ajutised meetmed

Tuginedes ülaltoodud faktidele, palub genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni osalisriigil Eestil käsitleda äärmise kiireloomulise küsimusena. Need meetmed on otseselt seotud õigustega, mis on Eesti ja Iisraeli vaidluse esemeks:

Iisraeli Riik peatab viivitamata oma sõjalised operatsioonid Gazas ja vastu.

Iisraeli Riik tagab, et mis tahes sõjalised või irregulaarsed relvaüksused, mida ta võib suunata, toetada või mõjutada, samuti organisatsioonid ja isikud, kes võivad alluda tema kontrollile, juhtimisele või mõjule, ei võta meetmeid punktis 1 osutatud sõjaliste operatsioonide edendamine.

Eesti Vabariik ja Iisraeli Riik võtavad vastavalt genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonist tulenevate kohustustega seoses Palestiina rahvaga kõik nende võimuses olevad mõistlikud meetmed, et genotsiidi ära hoida.

Iisraeli Riik peab vastavalt oma kohustustele võtma meetmeid, mis tulenevad genotsiidikonventsioonist genotsiidi ärahoidmise ja selle eest karistamisega seoses. Loobuge mis tahes tegude genotsiidikonventsioonis sätestatud kuritegude toimepanemisest, mis kuuluvad selle II artikli kohaldamisalasse, eelkõige:

(a) rühmituse liikmete tapmine;

(b) raskete kehaliste või vaimsete vigastuste tekitamine rühma liikmetele;

(c) rühmale elutingimuste tahtlik tekitamine, mille eesmärk on viia selle täielik või osaline füüsiline hävitamine; ja

(d) meetmete kehtestamine, mille eesmärk on vältida elussünde rühmas.

Vastavalt punkti 4 alapunktile c loobub Iisraeli Riik seoses palestiina araablastega militaarsetest rünnakutest ja võtab kõik tema võimuses olevad meetmed, sealhulgas asjakohaste korralduste tühistamine piirangud ja/või keelud, mis takistavad:

nende kodudest väljasaatmine ja sunniviisiline ümberasustamine;

ilma:

juurdepääsuga piisavale toidule ja veele;
juurdepääsuga humanitaarabile, sealhulgas juurdepääs piisavale kütusele, peavarjule, riided, hügieen ja kanalisatsioon;
meditsiinitarbed ja abi; ja

(c) palestiina araablaste elu hävitamine Gaza sektoris.

Iisraeli riik tagab, et tema sõjavägi, samuti mis tahes ebaregulaarsed relvastatud üksused või isikud, keda võidakse suunata, toetada või muul viisil mõjutada tema ja mis tahes organisatsioonide ja isikute poolt, kes võivad alluda tema kontrollile, juhtimisele või mõjutada, ärge sooritage ülaltoodud punktides (4) ja (5) kirjeldatud tegusid ega osalege otseses ja avalikus tegevuses genotsiidile õhutamisel, genotsiidi vandenõu, genotsiidikatse või genotsiidis osalemine ja kuivõrd nad sellega tegelevad, siis astutakse samme selle suunas nende karistamine ennetuskonventsiooni artiklite I, II, III ja IV alusel ning karistamine genotsiidikuriteo eest.

Iisraeli Riik võtab tõhusaid meetmeid, et vältida hävitamist ja tagada II artiklis sätestatud tegude väidetavate tõendite säilitamine genotsiidi ärahoidmise ja selle eest karistamise genotsiidikonventsiooni alusel; selleks Iisraeli riigi valitsus ei keela rahvusvaheliste teabekogumismissioonide juurdepääsu ega piira seda muul viisil, annab Gazale volitused ja muud organid, et aidata tagada nende säilimine ja tõendite säilimine.

Iisraeli Riik esitab aruande kõigi käesolevate võetud meetmete kohta ühe nädala jooksul ja seejärel korrapäraste ajavahemike järel.

Iisraeli Riik hoidub igasugustest meetmetest ja tagab, et ei võeta meetmeid, mis võiksid süvendada või pikendada vaidlust või muuta selle lahendamise raskemaks.

Taotletud ajutised meetmed on otseselt seotud vaidluse esemeks olevate õigustega.

VII. Menetluslikud küsimused: jõustamine ja järgimine

Selles aruandes uuritakse rahvusvahelise õigusemõistmise kriminaliseerimise geopoliitilisi mõjutusi nii Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) kui ka Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) üle.

Taotleja palub õiguskantsleril toetada hoolikalt sõnastatud õiguslikku menetlust Iisraeli vastu seoses genotsiidi konventsiooniga. Siinjuures on põhiküsimus, kas see aitab kaasa genotsiidi tühistamisele ja tsiviilisikute elude päästmisele.

Rahvusvahelise Kohtu 15 kohtuniku hääletus peab põhinema mitte “poliitikal“ vaid sõltumatul õiguslikul analüüsil ja dokumentidel ülekaalukate tõendite kohta Iisraeli “väidetavate“ genotsiidiaktide kohta.

Nürnbergi harta toetab rohujuuretasandi algatusi nagu käesolev taotlus, kus saab anda oma panuse, mis julgustaks, et erinevad geopoliitilised leerid ise „ei allu genotsiidi toetavatele korraldustele“ ja „hülgavad lahinguvälja“. See põhineb Nürnbergi harta IV põhimõttel, mis määratleb võitlejate vastutuse „keelduda valitsuse“ või teiste isikute korraldustest „tingimusel, et moraalne valik [on] võimalik“.

Mõne tunni jooksul enne Rahvusvahelise Kohtu kuulamisi Haagis, 11. jaanuaril 2024 kirjutasid alla Brasiilia, Colombia ja Nicaragua, Malaisia, Türgi, Maldiivid, Namiibia, Jordaania, Iraan, Bangladesh, Alžeeria, Bahrein, Komoorid, Djibouti, Egiptus, Iraak, Jordaania, Kuveit, Liibanon, Liibüa, Mauritaania, Maroko, Omaan, Katar, Saudi Araabia, Somaalia, Sudaan, Süüria, Tuneesia, Araabia Ühendemiraadid ja Jeemen.

Rahvusvahelise Kohtu kuulamised Haagis leidsid aset 11. ja 12 jaanuaril 2024.

„Vastavalt statuudi artiklile 41 on [Lõuna-Aafrika] lisanud taotluse, et kohus näitaks ajutisi meetmeid, et kaitsta õigusi, millele siin tuginetakse, otsese ja korvamatu kahju eest.“ Lõuna-Aafrika Vabariik on nõudnud, et Rahvusvaheline Kohus „annaks Iisraelile ajutise korralduse peatada viivitamatult oma sõjalised operatsioonid Gazas“.

Iisraeli valitsus lükkas genotsiidisüüdistused “vastikustundega“ tagasi, nimetades seda „vere laimamiseks“. Iisraeli välisministeeriumi avalduses öeldi, et Lõuna-Aafrika juhtumil puudub õiguslik alus. Iisrael süüdistas Lõuna-Aafrikat ka koostöös Hamasiga, Palestiina sõjalise rühmitusega, kes oli 7. oktoobril 2023 Lõuna-Iisraelis toimunud surmava rünnaku taga, mis vallandas käimasoleva sõja. Samuti öeldi avalduses, et Iisrael tegutseb vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja keskendub oma sõjalises tegevuses üksnes Hamasi vastu, lisades, et Gaza elanikud ei ole vaenlased. Ta kinnitas, riik võtab meetmeid, et minimeerida tsiviilelanikele tekitatavat kahju ja lubada humanitaarabil territooriumile siseneda.

Kuigi kohtu korraldused on õiguslikult siduvad, ei „järgita neid alati.“ Seega artikli 41 kohaste ajutiste meetmete küsimus on otsustava tähtsusega.

Allpool on esitatud sissejuhatav osa Lõuna-Aafrika poolt Rahvusvahelisele Kohtule esitatud esildisest nr 2023/77 (29. detsember 2023).

Käesolev taotlus käsitleb Iisraeli Riigi valitsuse ja sõjaväe poolt pärast 7. oktoobril 2023 toimunud rünnakuid Palestiina rahva kui selgelt eristatava rahvusliku, rassilise ja etnilise rühma vastu, vastu võetud, andestatud, vastu võetud ja toime pandud tegusid. Lõuna-Aafrika mõistab ühemõtteliselt hukka kõik rahvusvahelise õiguse rikkumised kõigi osapoolte poolt, sealhulgas Iisraeli tsiviilisikute ja teiste kodanike otsese ründamise ning pantvangide võtmise Hamasi ja teiste Palestiina relvastatud rühmituste poolt. Ükski relvastatud rünnak riigi territooriumil, ükskõik kui tõsine see ka poleks – isegi rünnak, mis hõlmab jõhkraid massikuritegusid –, ei saa siiski olla mis tahes võimalikuks õigustuseks või kaitseks 1948. aasta genotsiidivastase konventsiooni rikkumistele.

Ette on nähtud pikk kohtumenetlus. Lisaks on veel „jõustamise“ ja „täitmise“ küsimus. Kuid isegi kui kohtuotsus on, nagu oodatud, on ainus jõustamismehhanism konventsiooniosaliste kokkulepe, et nad võtavad kõik vajalikud meetmed tegevuse lõpetamiseks.

Kuigi diplomaatia ja Lõuna-Aafrika kohtumenetlused Rahvusvahelises Kohtus peaksid jätkuma, näitab kohtu ajalugu, et nendele Iisraeli-vastastele menetlustele ei saa tugineda genotsiidi kiireks lõpetamiseks. Enne Lõuna-Aafrika Rahvusvahelise Kohtu (Permanent Court of International Justice, ICJ) 2023. aasta detsembri algatust kaaluti menetlust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (International Criminal Court, ICC) egiidi all valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide toetusel. Lõuna-Aafrika koos sarnaselt meelestatud riikidega esitab Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ühise pöördumise Palestiina olukorra kohta.

17. novembril 2023 edastas Lõuna-Aafrika Palestiina olukorra ICC Rooma statuudi artikli 14 alusel ICC prokuratuurile. Esildise edastas isiklikult Lõuna-Aafrika suursaadik Haagis, Tema Ekstsellents Vusi Madonsela. Lõuna-Aafrika Vabariigi katse võtta ICC egiidi all õiguslikke meetmeid viis kohe cul de sac´i ummikseisu.

VIII. Nürnbergi harta IV põhimõtte rakendamise taotlus

Pidades silmas Haagis asuvate kohtumenetluste ajalist kestvust ning menetluslikke küsimusi, esitatakse selles osas võimalik lahendus käimasoleva genotsiidi lõpetamiseks. See on ettepanek, mis põhineb Nürnbergi harta IV põhimõttel, mille kohaselt on võitlejatel isiklik vastutus „keelduda valitsuse või ülemuse korraldustest … „tingimusel, et moraalne valik [on] võimalik“.

Nürnbergi harta keskendub sellele, et teha võimalikuks „valik“, nimelt võimaldada värvatud sõjaväelastel ja -naistel „lahinguväli hüljata“. Eestil tuleb teavitada Nürnbergi IV põhimõtte tähtsusest värvatud isikuid.

Nürnbergi VI põhimõttes on sätestatud, et taotluses eelnevalt nimetatud isikud vastutavad isiklikult olenemata status quo´st „sõjakuritegude“, „rahuvastaste kuritegude“ ja „inimsusevastaste kuritegude“ eest, nagu on määratletud Nürnbergi harta VI põhimõttes. Allpool loetletud kuriteod on karistatavad Nürnbergi hartas sätestatud kuritegudena:

a) Rahuvastased kuriteod: (i) agressioonisõja või rahvusvahelisi lepinguid, kokkuleppeid või kinnitusi rikkuva sõja kavandamine, ettevalmistamine, algatamine või pidamine; (ii) osalemine ühises plaanis või vandenõus mõne alapunktis i nimetatud teo sooritamiseks.

b) Sõjakuriteod: Sõjaseaduste ja -tavade rikkumised, mis hõlmavad muu hulgas okupeeritud territooriumi tsiviilelanikkonna mõrvamist, väärkohtlemist või küüditamist orjatööle või muul eesmärgil, sõjavangide ja merel viibivate isikute mõrvamist või väärkohtlemist, pantvangide tapmist, avaliku või eraomandi röövimist, linnade, alevite või külade tahtlik hävitamine või laastamine, mida ei õigusta sõjaline vajadus.

c) Inimsusevastased kuriteod: Tsiviilelanikkonna vastu toime pandud mõrvad, hävitamine, orjastamine, küüditamine ja muud ebainimlikud teod või tagakiusamine poliitilistel, rassilistel või usulistel põhjustel, kui sellised teod on Nürnbergi harta IV sätestatud rahvusvahelise õiguse põhimõtte alusel: „Asjaolu, et isik tegutses vastavalt oma valitsuse või ülemuse korraldusel, ei vabasta teda rahvusvahelisest õigusest tulenevast vastutusest, tingimusel, et moraalne valik oli talle tegelikult võimalik.“

Seega pakub see toetust ja legitiimsust Nürnbergi harta IV põhimõtte kohasele toimimisele. Vastavalt Rooma statuudi artiklile 41 oli Lõuna-Aafrika taotlenud „ajutisi meetmeid, et kaitsta siin viidatud õigusi otsese ja korvamatu kahju eest“. Need õiguslikus menetluses kavandatud ajutised meetmed peaksid sisaldama ka viidet Nürnbergi IV põhimõttele, mille kohaselt hartaga vastuolus korraldustele mitteallumine on legitiimne.

XIX. Taotlus õiguskantslerile

Kõik teod on omistatavad Iisraelile, kes ei ole suutnud ära hoida genotsiidi ja sooritab genotsiidi ilmselgelt genotsiidikonventsiooni rikkudes ning mis on rikkunud ja rikub ka edaspidi oma muid genotsiidikonventsioonist tulenevaid põhikohustusi, sealhulgas ei suutnud ära hoida või karistada Iisraeli poliitikuid, riigiametnikke ja teisi isikuid otsese ja avaliku genotsiidi õhutamise eest. Eelkõige taotleti kuut esimest ajutist meedet, et Eesti täidab genotsiidikonventsioonist tulenevaid kohustusi mitte toime panna genotsiidi, ennetada genotsiidi ja selle eest karistada ning säilitada ja kinnitada Eesti õigusi ja kohustusi genotsiidi ärahoidmisel ja inimeste kaitsel.

Kolme viimase taotletud ajutise meetme eesmärk on kaitsta käesoleva asja menetluse terviklikkust ja Eesti õigust oma nõude õiglasele lahendamisele, sealhulgas tagada tõendite säilimine.

Taotleja palub lugupidavalt, et Eesti käsitleb seda ajutiste meetmete taotlust kiiremas korras ja niipea kui võimalik, sealhulgas planeeriks isikliku või videolingi arutamise hiljemalt 2024. aasta veebruari esimese nädala jooksul.

Taotleja jätab endale õiguse esitada täiendavaid ajutisi meetmeid, et vältida käesoleva juhtumiga mõjutatud Gaza asurkonna õiguste korvamatut kahjustamist ja/või ära hoida poolte vaidluse edasist süvenemist, kui see peaks käesoleva menetluse käigus vajalikuks osutuma.

ÕIGUSTE reserveerimine taotlejale jätab Talle endale õiguse vaadata läbi, täiendada või muuta käesoleva taotluse tingimusi ja esitatud põhjuseid.

Lugupidamisega

Revo Jaansoo

Lisa:

Käesolevas taotluses ja aruandes URL-idena esitatud tõendid, õiguslikud viited (alamärkused) asjas „Gaza sektoris genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni kohaldamine“ pärinevad kaaluvas osas Lõuna-Aafrika õigusmeeskonna aruandest (vt p-d 1-146, alaviited 1-574), mille Lõuna-Aafrika Vabariik esitas ICJ-le. Dokument on allkirjastatud 28.12.2023. aastal (vt lk 84/1-84) ning registreeritud ICJ registris 29.01.2023. aastal.

Käesoleva Aruande ja Taotluse puhul ei ole tegemist Lõuna-Aafrika ICJ-le esitatud aruande tõlkega, vaid pigem refereeringuga; samuti on lisatud käesolevas aruandes p-d 146-163 (vt lk 105-109/1-111).

Lõuna-Aafrika 28. detsembri 2023. aasta ingliskeelse orginaaldokumendi koopia URL:

https://www.icj-cij.org/sites/default/files/case-related/192/192-20231228-app-01-00-en.pdf (19.01.2024)

Bemerkung.ch 4. jaanuari 2024. aasta saksakeelse tõlke URL:

https://bemerkung.ch/internationale-gerichtshof-in-den-haag-israel-voelkermord/ (19.01.2024)

Rahvusvahelisele Kohtule (ICJ):