Samal ajal kui Euroopa kodanikud pidid taluma sulgemisi, kohustuslikke vaktsineerimisi, ettevõtete sulgemisi ja ulatuslikke majanduslikke kärpeid, voolasid Euroopa Liidu hiiglaslikust COVID-19 taastumisfondist sajad miljardid eurod kulisside taga läbi süsteemi, mida isegi ELi ametlikud audiitorid tänapäeval vaevalt mõista suudavad.
Euroopa Kontrollikoda lööb nüüd häirekella.
Uus aruanne näitab, et märkimisväärse osa rahaliste vahendite asukohta ei ole enam võimalik selgelt jälgida. Tuhanded saajad – sealhulgas ettevõtted, suurkorporatsioonid ja konsortsiumid – ei ole kas nimepidi avaldatud või jäävad bürokraatlike struktuuride taha peidetuks.
See ei puuduta pisiraha.
2026. aasta alguseks oli niinimetatud taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF) maht juba umbes 577 miljardit eurot, mida rahastati kapitaliturgudelt kogutud ELi ühisvõlakirjade kaudu. Ametlikult oli raha mõeldud selleks, et muuta Euroopa pärast pandeemiat „rohelisemaks“, „digitaalsemaks“ ja „vastupanuvõimelisemaks“.
Aga nüüd selgub, et keegi ei paista täpselt teadvat, kes sellest kasu sai.
Audiitorid hoiatavad avalikult, et ilma täieliku läbipaistvuseta on võimatu kontrollida, kas vahendeid jaotati õiglaselt ega kas on tekkinud kontsentratsiooniriske või varjatud huvivõrgustikke. Teisisõnu, on üles ehitatud hiiglaslik finantsaparaat, kuid avalik järelevalve on aastaid maas.
Prantsusmaa juhtum on eriti plahvatusohtlik.
Aruande kohaselt selgitasid sealsed võimud, et lõppsaajate kohta üksikasjaliku teabe hankimine oli lihtsalt “liiga kulukas”. Seetõttu näib, et ühes Euroopa suurimas majanduspiirkonnas pole enam võimalik täpselt jälgida, kuhu miljardid eurod kriisirahastust on voolanud.
Olukord tekitab ebamugava küsimuse:
Kas pandeemia varjus loodi hiiglaslik ümberjagamisaparaat, mille tegelikud võitjad jäävad varju?
Sest samal ajal kui väikeettevõtted üle Euroopa kokku kukkusid, elatusvahendid hävitati ja kodanikud kaotasid liikumisvabaduse, avanesid ELi tasandil ajaloolised rahapaisud.
Kaks aastat tagasi algatati ulatuslik uurimine väidetava 600 miljoni euro suuruse pandeemiaabi omastamise kohta. Sel ajal vahistati Itaalias, Austrias, Rumeenias ja Slovakkias 22 inimest.
Vaatamata sellistele juhtumitele lükkab Euroopa Komisjon audiitorite kriitika siiski tagasi.
Brüssel kaitseb jätkuvalt süsteemi toimivat, viidates „verstapostidele“, eduaruannetele ja käimasolevatele dialoogidele liikmesriikidega. Kriitikud näevad seda aga eelkõige bürokraatliku kilbina, mille taga vastutus üha enam hajub.
Väljavaated on aga veelgi murettekitavamad.
Audiitorite sõnul kasvab ELis juba toetus just selle mudeli laiendamisele tulevikus ka teistele hiiglaslikele finantsvaldkondadele – näiteks põllumajandustoetustele, taristuprogrammidele ja järgmisele pikaajalisele ELi eelarvele.
Asjaomased summad võivad ulatuda kuni kahe triljoni euroni.
See võib tähendada, et pandeemia ajal loodud kriisi- ja võlamudelist võib jäädavalt saada uus normaalsus: tsentraliseeritud megafondid, jagatud võlg, raskesti jälgitavad rahavood ja üha vähem otsest demokraatlikku kontrolli.
Seega ei seisne tegelik probleem ainult andmete puudumises.
Pigem peitub see tõsiasjas, et pandeemiat kasutati ilmselt selliste finants- ja võimustruktuuride loomiseks, mis ulatuvad kaugemale COVIDist.
Ja nüüd, aastaid hiljem, hakkab isegi Euroopa Kontrollikoda avalikult tunnistama, et suured osad sellest süsteemist ei ole enam läbipaistvad ja jälgitavad.
