Märgukiri presidendile, nr. 3456.2345, 20.05.2024. a 5.osa

Jätkame artiklite sarja.

Loe ka eelmist osa siit.

Lugupeetud Eesti Vabariigi president Alar Karis 20.05.2024                                                                   

Vabariigi Presidendi Kantselei kontaktid

Weizenbergi 39, 15050 Tallinn

Tel: (+372) 631 6202

E-post: vpinfo@vpk.ee 

Märgukirja argumentide esitaja kontaktid

Tel: (+372) 538 24 760  

E-post: revo.jaansoo@mail.ee

Argumentatsioon seoses asjaga nr. 3456.2345 presidendile 20. mai 2024. aastal koos muudatustega kaalumiseks esitatud märgukirja juurde

Toimiku number: FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 – palun täpsustage alati.

„KUNSTILE JÄRGNEVALT PIINAMISE KEELU RIKKUMINE EIÕK ART 3 VÕIB OLLA SÕLTUMATU KÄITUMISEST KA HÄDASTATUD ELU PÄÄSTMISEKS JA ISEGI HÄDAOLUKORRAS KOGU RIIGIS EI OLE PÕHJENDATUD.“ – Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsusest nr 22978/05 alates 1. juunist 2010 (Gäfgen vs. Saksamaa)

Sotsiaalministeerium on oma 3. mai 2024. aasta vastuskirjas (vt allpool: lisa 1. LK 26/-14) sätestanud:

„Käesolevaga vastame Teie vaidlustuskirjale /…/ nr FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 /…/.

• Sotsiaalministeerium /…/ võtame toimikus nr FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 esitatud info koos selle täiendavate argumentidega teadmiseks.“ 

Avaldaja jäi kõigi käesolevas asjas esitatud faktiliste ja õiguslike seisukohtade juude, kuna seda kinnitab ka alljärgnevalt esitatud õigusteooria ja selle juurde esitatud argumentatsioon, mille alusel on isikud, kes kehtestasid Eesti Vabariigis rajatisepõhise inokuleerimisprogrammi või üldise COVID-19 nakkusohutustõendi (CovidPass) ja sellega end süüdi inimsusevastases kuriteos. 

20. mai 2024. aasta seisuga jätkuvalt ei ole Sotsiaalministeeriumi uurimises asjas nr FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 edasi liikumist märgata olnud. Antud asjaolu arvestades, esitab märgukirja nr. 3456.2345 esitaja alljärgnevad argumendid Eesti Vabariigi Presidendile kaalumiseks.

Sisukord

1. Sissejuhatav märkus                       3
2. Millega on tegemist?                       3-4
3. Millest see ei räägi?                       4
4. Sententsia argumendid                       5
5. Juriidiliste allikate valik                       7
6. Peamine argument: Eesti Vabariik ega selle valitsus ei tohi inimelusid üksteise vastu kaaluda!        7
7. Teadmatus on kahjulik                       7
8. Õiglust pole ilma seaduse järgse võrdsuseta                       7
9. Inokuleerimise („toode“) või ravimiaine tõhusus ei oma tähtsust                       8-11
10. Kriminaalkaebus vs. SwissMedic / mRNA “vaktsiinid“                       11-13

4.5. Riik ei tohi teiste kaitseks seada ohtu ühegi elu                       13

4.5.1. Näide 1: Piinamine on alati keelatud! – “Gäfgen“ juhtum                       13-15

4.5.2. Näide 2: teleeksperiment “Terror” – demokraatlik                       15-16

4.5.3. Näide 3: põhiseaduspärane kohaldamata jätmise tõttu?                       16-17

4.5.4. Näide 4: Tingimuslik kavatsus tappa, kui see tuvastatakse 4.5.3 Näide 3: 

põhiseaduspärane kohaldamata jätmise tõttu? Eneseoht (“Autojuhid võivad olla mõrvarid.“)           17-19

4.6. Keelatud on mitte ainult piinamine, vaid igasugune piinamine. Vaba tahte kahjustamine                  19-22

4.7. Isegi kui neil oleks õigus, ei tohi nad seda teha!                       22

4.8. Suveräänsus ja hädaolukord                       22

4.9. Võim rikub, täielik võim rikub täielikult                       23

4.10. Õiguse suursugusus peab vastu pidama poliitilistele vajadustele!                       25-24

4.11. Äärmiselt isiklikud õigused on võõrandamatud                       24

4.12. “Kogu riigivõim tuleb rahvalt“                       24

4.13. Hiiglaslike proportsioonide suhteline jama                       25

Lisa 1                       26

Sotsiaalministeerium 3. mai 2024. aasta vastuskiri                       27

Lisa 2                       28

Austraalia COVID-19 reageerimise uurimine. „Liiga palju surnuid“                       29-35

Lisa 3                       36

Nature uuring kinnitab, et mRNA vaktsiinidega on seotud suured probleemid                     37-38

Lisa 4                     39

CDC 148 registreeritud lehekülge teavet müokardiidi kohta pärast inokuleerimist                       40-46

Lisa 5                       47

Rahvatervisega seotud hädaolukordade kuritarvitamise ennetamine                       48-71

• Sissejuhatav märkus

30. märtsil 2024 esitati FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 õiguskantslerile ja sotsiaalministeeriumile seoses Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 16 ja Rahvusvahelise Rooma statuudi artikkel 7 väidetava rikkumise asjas tsiviilpoliitikute, ministrite, riigiteenistujate ja teiste vastu, kes aitasid kaasa Covidpassi nõude kehtestamisele, mis on seotud asutusega ja olid seega väidetavalt süüdi inimsusevastase kuriteo eest.

Taotlus esitatakse sotsiaalministeeriumile 30. märtsil 2024 ja tutvustatakse selles esitatud avalduse ja/või taotluse täiendatud kokkuvõtet 14. aprillil 2024.

Eelolevast tulenevalt on palutud jätta tähelepanuta käesolevas asjas madalama astme aktid, käesoleval juhul Vabariigi Valitsuse 2021. aasta mais ja augustis kehtestatud haldusaktid nr 212 ja 305, mille valitsuse liikmed kiitsid heaks Covid-19 vastase vaktsineerimise ennetamise tugevdamiseks ja muude regulatsioonide muutmiseks seoses Covid-19 pandeemiaks nimetatud juhtumiga, mis on olnud pigem iatrogeenne sündmus.

Eesti Vabariigi jurispudentsis on vähemalt viimased kolm dekaadi järginud Saksamaa Liitvabariigi õigusteooriat ja föderaalkohtu praktikat. Sellest tulenevalt on alljärgnevalt viidatud ka Saksamaa ajakohasele õigusteooriale ja kohtupraktikale. 

See ei puuduta ainult juriidiliste nõuete esitamist ja jõustamist kitsamas tähenduses. Vähemalt sama oluline on sellega kaasnev laiaulatusliku diskussiooni algatamine meedias ja avalikkuses, et vältida sarnaste inimeste õiguste ja vabaduste vastaste kuritegude kordumist.

Järgides ladinakeelset motot „tene rem, verba sequentur!“ („Kontrollige asja, siis tulevad sõnad!”), on vajalik, et kõik mõistaksid täpselt, milles juhtum seisneb ja kuidas vaielda.

• Millega on tegemist?

Covid-19 on väidetavalt koroonaviiruse SARS-CoV-2 põhjustatud nakkushaigus. Haiguse sümptomid on enamikul inimestel kerged kuni mõõdukad. COVID-19 pandeemia, tuntud ka kui koroona (viiruse) pandeemia või koroona (viirus): kriis on ülemaailmne nakkushaiguse COVID-19 (kõnekeeles sageli lühendatult „Corona“ või „COVID“) puhang. 

31. detsembril 2019 kinnitati Hiinas Wuhanis uue seni teadmata põhjusega kopsupõletiku puhang. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peadirektor kuulutas 30. jaanuaril 2020 välja rahvusvahelise rahvatervise hädaolukorra seoses koroonaviiruse 2019-nCoV nakkuste leviku ja kiire kasvuga. 11. märtsil 2020 teatas WHO peadirektor, et väljastab pandeemiadeklaratsiooni.
    mais 2020 andis WHO järgmised soovitused:
    puhastage käsi regulaarselt ja põhjalikult vee ja seebiga või vahendiga;
    peske käte desinfitseerimiseks sobiva kätepesuvahendiga või niisutage alkoholipõhise  kätedesinfitseerimisvahendiga;
    hoidke teistest inimestest vähemalt 1 m distantsi;
    vältige rahvarohkeid avalikke kohti;
    võimalusel vältige silmade, nina või suu puudutamist;
    aevastada või köhida käekõverdusse või salvrätikusse;
    koju jäämine, kui tunnete end haigena;
    kui teil on palavik, köha ja õhupuudus, konsulteerige arstiga (enne külastamist helistage);
    jääge koju ka siis, kui teil on kerged sümptomid (nt kerge nohu või peavalu).

Selle tulemusena ületasid mõned riigid üksteist meetmetega, millel oli mõnikord tõsine mõju nende kodanike elukvaliteedile. Muu hulgas tuleks mainida: 

Tervete majanduste sulgemine

Sotsiaalse, teadusliku ja ajakirjandusliku diskursuse kitsendamine tsensuurimeetmete ning toimetuste ja sotsiaalmeedia operaatorite sihipärase mõjutamise kaudu.

1. Koolide sulgemised
2. Kogunemiste keelud, mis mõjutasid isegi parlamente…
3. Perekülastuste keelud
4. Algselt soovituslik ja seejärel kohustuslik näomaskide kandmine 
5. Reisimise piirangud
6. Faktiline ja asutusega seotud survemeetodite koostoimel inokuleerimisprogrammi, samuti Covidpassi haldustagajärgedega kehtestamine ja palju muud…

Käesoleva märgukirja raames esitakse presidendile kaalumiseks juriidiline ekspertarvamus (vt allpool lisa 5), mis vaidlustab tervikuna eelnimetatud i-ix ja i-vi farmatseutilised piirangud ja farmatseutilised sekkumised ajaperioodil 12. märts 2020 – 20. mai 2024. Viimane nimetatud daatum tuleneb asjaolust, et Vabariigi Valitsuse kampaania raames propageeritud COVID-19 inokuleerimisprogrammi ei ole teadaolevalt lõpetatud.

Järgnevalt keskendume eelkõige viimasena nimetatud vi („Faktiline ja asutusega seotud survemeetodite koostoimel inokuleerimisprogrammi, samuti Covidpassi haldustagajärgedega kehtestamine ja palju muud“), sest füüsilise puutumatuse rikkumine geenitehnoloogial põhineva suures osas testimata toimeaine süstimisega kujutab endast eriti kaugeleulatuvat sekkumist põhiseaduslikku terviklikkusesse, osutades elanikkonna kaitseõigustele. 

Reklaam põhineb veendumusel, et kohustuslik vaktsineerimine (otsesõnaliselt ja kaudselt) rikub inimväärikust ja on seetõttu keelatud.

• Millest see ei räägi?

Alljärgnev argumentatsioon ei puuduta eelnevalt mainitud “koroonameetmete“ tõhusust. Mitte sellepärast, et nende ulatuslik ebatõhusus on nüüd ilmne, vaid sellepärast, et need pole meie argumendi jaoks olulised. Võib isegi juhtuda, et kohtunikud ja teised vastutavad isikud kobasid tegelikult hirmust tulvil pimeduses, kui nad tegid kaugeleulatuvaid otsuseid ja lehvitasid kõike, mida tsiviilpoliitikud neile esitasid, kuid see ei õigusta põhiseadusliku korra osalist peatamist. 

Eriti kriisiaegadel peab põhiseadus osutuma surfis kiviks! Muidu on see kasutu ja väärtusetu. Põhiseadus on kodanike vabadus ja põhiõigused ning võimude lahusus on sisuliselt midagi muud kui punased jooned. Õiguskaitseorganite ülesanne on riigiaparaadile piirid näidata. Kuid kahjuks tuleb siin kindlaks teha ka totaalne ebaõnnestumine.

• Sententsia argumendid

Esiteks: Igasugune inimelude hindamine ja eriti vastastikune tasakaalustamine riigiorganite poolt rikub inimväärikust ja on seetõttu vastuvõetamatu.

Teiseks: Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et üksikisiku väärikust ei tohi kahjustada õigusakti jõustamisega isegi kogu riigi hädaolukorras.

Kolmandaks: Väärilise ja vääritu elu eristamine rikub võrdsuse põhimõtet ja on seetõttu vastuvõetamatu.

Neljandaks: Ei ole oluline, kas vaktsineerimine oli tõhus või mitte. Koos surmajuhtumite ja vigastuste aktsepteerimine oli kategoorilise keelu lubamatu rikkumine.

Viiendaks: Riigiorganid ei saa vältida vastutust, viidates “teadusele“ või viidates oma teadmatusele või hirmule.

Kuuendaks: Covidi inokuleerimisprogramm ja/või Covidpass rikub üksikisikute väga isiklikke õigusi ja on seetõttu vastuvõetamatu.

Seitsmendaks: „Inimväärikuse austamine on selle põhiseadusliku riigi alus. Põhiseaduse tegija paigutas selle teadlikult põhiseaduse algusesse.“

Kaheksandaks: „Hädaolukord ei tohi olla täitevvõimu tund, see peab olema parlamendi ja vastutava kodaniku katseaeg.“

Üheksandaks: Kui võimulolijad pääsevad sellest, et saavad oma äranägemise järgi piirata põhiõigusi ja -vabadusi, viidates erakorralisele seisukorrale – tegelikule või väidetavale -, siis näevad nad tulevikus oma põhitegevust hädaolukordade väljamõtlemises.

Kümnendaks: Põhiseaduses sätestatud põhiõigused ja -vabadused ning võimude lahususe põhimõte on punased jooned, mida ei tohi ületada.

Üheteiskümnendaks: Õiguse majesteetlikkus peab vastu pidama “poliitilisele vajadusele”.

Kaheteistkümnendaks: Pandeemiaga võitlemise kulud on eduga võrreldes ebaproportsionaalsed. Need on pannud riigid majandusraskustesse ja tõstnud kodanike ootused vastutustundetule tasemele.

• Juriidiliste allikate valik

Esiteks: Inimväärikus on puutumatu (1949. aasta Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse (GG) artikkel 1 lõige 1 (lõike esimene lause)).

Teiseks: Õigus elule (EIÕK artikkel 2).

Igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. 

1. Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu, välja arvatud kohtuotsuse täideviimisega, mis järgneb süüdimõistmisele kuriteos, mille eest seadus näeb ette sellise karistuse.
2. Elu võtmist ei käsitata käesoleva artikli rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kasutada jõudu:
3. a) inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest;
4. b) seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks;
5. c) seaduslikel toimingutel rahutuste või mässu mahasurumiseks.

Kolmandaks: Piinamise keeld (EIÕK artikkel 3).

Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

Neljandaks: Õigus puutumatusele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 3)

Harta lõige 1 sätestab, et Igaühel on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele. 

Meditsiini ja bioloogia kontekstis tuleb eriti arvesse võtta järgmist:

1. a) asjaomase isiku vaba ja teadliku nõusoleku nõue, mis on antud seaduses ettenähtud korra kohaselt, 
2. b) eugeeniliste, eelkõige isikute valikuga seotud toimingute keeld, 
3. c) inimkehast või selle osast kui sellisest rahalise tulu saamise keeld, 
4. d) inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.

Viiendaks: Igaühel on õigus elule ja füüsilisele puutumatusele. Inimese vabadus on puutumatu. Nendesse õigustesse võib sekkuda ainult seaduse alusel (GG artikkel 2).

Piinamine, kehaline karistamine, inimkatsed, sundkastreerimine, sundsteriliseerimine ja sarnased meetmed on nende põhiseaduslike garantiidega keelatud.

Kuuendaks: „Riigil ei ole põhiseaduslikku õigust “parandada“ või takistada oma täisealisi vabasid tahtevõimelisi kodanikke enda tervist kahjustamast.“ (BVerfGE 22, 180/219 f.; BayObLG FamRZ 1995, 510; BTDrucks 15/2494, lk 27 f.)

Seitsmendaks: „Katsealuse vabatahtlik nõusolek on tingimata vajalik. See tähendab, et asjaomane isik peab olema õiguslikult võimeline nõusolekut andma; et ta peab saama oma otsustusvõimet kasutada ilma jõu, pettuse, surve, teeskluse või muu veenmise või sundimiseta mõjutamata; et ta peab piisavalt teadma ja mõistma kõnealuse valdkonna üksikasju, et oleks võimalik teha arukas ja teadlik otsus. […]“ (Nürnbergi seadustiku artikkel 1 (1947)).

• Peamine argument: Eesti Vabariik ega selle valitsus ei tohi inimelusid üksteise vastu kaaluda!
• Teadmatus on kahjulik

Covidi peategelased õigustavad oma tegevust või mõningatel juhtudel tegevusettust eelkõige “teadusele” viidates, jättes teadlikult tähelepanuta tõsiasja, et teadusele omane vaidlus suudeti suures osas lämmatada ja ära hoida laimu- ja tsensuurimeetmetega. Pealegi vabandatakse teadmatusega välja ka väga kaugeleulatuvaid otsuseid ning lõppkokkuvõttes on korduvalt õigustatud, et meetmed – ennekõike reaalselt eksisteeriv sunnimeetmetega kehtestatud inokuleerimisprogramm – oleks päästnud elusid. Tahame ja peame otsustavalt sellele saatuslikult valele eeldusele vastu astuma, võttes kasutusele argumendi, mida on siiani harva kasutatud: Isegi kogu riigis või selle piirkonnas kehtestatud eriolukord ei õigusta seda, mida võimulolijad “Corona” ajal tegid.

• Õiglust pole ilma seaduse järgse võrdsuseta

Inimesed ühinevad, et moodustada kogukondi, sest nad ootavad oma individuaalsete vajaduste paremat kaitset. Nad ohverdavad selle turvalisuse nimel osa oma vabadusest, kuid mitte rohkem kui vaja. 

Et iga kogukonna liige saaks nautida seda õigust enesearengule ja pürgida rõõmu poole, tuleb vabadust õiglaselt jagada. Seetõttu on õiguslik võrdsus põhiseadusriigis kesksel kohal. Riik – kohtunikud, valitsus ja administratsioon, aga ka seadusandja – peab kohtlema kõiki, kellele seadus kehtib, võrdselt.

Humanistlikes baastekstides väljenduvast ideest “võrdsus Jumala ees“, mis tuleneb muuhulgas inimese jumalapildist (1. Genesis 1:26-28 EL), poliitikateoreetikud ja filosoofid, nagu John Locke (1632-1704) arendas välja kontseptsiooni inimeste loodusseisundist ja selle seisundiga seotud loomulikest õigustest. Võrdsuse põhimõte on loodusseaduslik põhimõte kohelda kõiki inimesi võrdselt, kui ebavõrdset kohtlemist ei saa objektiivse põhjusega põhjendada.

Õigus võrdsele kohtlemisele eeldab seega, et mõjutatud isikute õigused ja kohustused määratakse kindlaks samade standardite kohaselt. Võrdset tuleb kohelda võrdselt selle võrdsuse järgi, ebavõrdset aga ebavõrdsuse järgi. 

Tervise ja kehalise puutumatuse osas peab riik kahtlemata kohtlema inimesi võrdselt. Teadlikult aktsepteerides, et seaduslikult määratud meditsiinilise sekkumise tagajärjel võivad inimesed surra või saada kehalisi vigastusi, rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet. 

Ei ole oluline, et tagajärjed on juhuslikud, mistõttu ei saa kindlalt ennustada, keda see mõjutab. Asjadele on omane, et selline sekkumine võib lõppeda saatuslikult, eriti vanadele ja nõrkadele inimestele, aga ka varasemate haigustega inimestele. Selles kontekstis pole ilmselt juhus, et Euroopa kohtumeditsiini instituudid tegid vähem lahkamisi – väidetavalt personalipuuduse tõttu. Äärmiselt hirmutav ja taunitav, kui poliitika läheb kõige kaugemale aknast isegi neis kahes riigis, kus „pärilike haiguste järglaste ennetamise seadus” nägi ette sundsteriliseerimise, haigete mõrvamise ja eutanaasia ning muud kohutavad julmused.

• Inokuleerimise („toode“) või ravimiaine tõhusus ei oma tähtsust

Akadeemiline ajakiri on Kuningliku Rahvatervise Seltsi ametlik ajakiri (RSPH). Allpool on peegeldus kahe kõige laialdasemalt kasutatava mod(mRNA) bioloogilise mõjuri “teaduslikust aruandlusest“, kasutades messenger ribonukleiinhappe (mRNA) platvormi: BNT162b2 (Pfizer-BioNTech) ja mRNA-1273 (Moderna). Mis puutub teistesse meditsiinikaupadesse, siis topeltpimedat kliinilist uuringut nimetatakse tavaliselt nende vaktsiinide kohta kõige usaldusväärsemate teaduslike tulemuste andmiseks, isegi kui selle viivad läbi neid turustavad ravimifirmad. Mõlema mRNA bioloogilise mõjuri kliinilise uuringu tulemused avaldati ajakirjas New England Journal of Medicine. Pfizer avaldas 31. detsembril 2020 vahetulemused, mis näitasid 95% efektiivsust Covid-19 ennetamisel [24]. 4. novembril 2021 avaldatud järelväljaanne näitas 91,3% vaktsiini efektiivsust 6-kuulise järelkontrolli jooksul [25]. Moderna avaldas 4. veebruaril 2021 vahetulemused, mis näitasid 94,1% efektiivsust sümptomaatilise Covid-19 ennetamisel [26]. Teine väljaanne pimestatud faasi lõpus, mis avaldati ka 4. novembril 2021, näitas vaktsiini efektiivsust Covid-19 haiguse ennetamisel 93,2% [27]. Üheski neist uuringutest ei tuvastatud ohutusprobleeme.

Tegelikud hinnangud vaktsiinide efektiivsuse kohta, kasutades vaatlusandmeid, järgnesid peagi esimestele vaktsineerimislainetele. Ameerika Ühendriikide Haiguste Tõrje ja Ennetamise Keskus teadis 2. aprillil 2021, et esmased andmed näitasid mõlema mRNA vaktsiini puhul 90% efektiivsust SARS-CoV-2 nakkuse vastu [28]. Iisraeli vaktsineerimiskampaania esimese nelja kuu analüüs, mis avaldati 5. mail 2021, hindas, et Pfizeri vaktsiini efektiivsus pärast 7-päevast teist annust on asümptomaatilise nakkuse korral vahemikus 91,5% ja raske või kriitilise Covid-19-ga seotud haiglaravi korral 97,5% [29].

Need julgustavad tulemused lohutasid ideed, et need vaktsiinid olid “imelised“ [30], isegi kui läbimurdeinfektsioonide teadetest hakati teatama 2021. aasta esimese poole lõpuks [31]. Kuid teadus ei tähenda imesid ja teaduslikud tõendid tõhususe kohta ei võrdu tõhususe ja laiemate mõjudega. Teadus seisneb faktide kahtluse alla seadmises ning loodus- ja sotsiaalse maailma kogu keerukuse kujutamises.

Esiteks pangem tähele, et eespool viidatud “kuldstandardi“ kliiniliste uuringute ülesehitus seati algusest peale kahtluse alla – eelkõige seetõttu, et valiti nende probleemne tulemus (tulemused), st tõhususe hindamiseks mõõdetud näitaja(d): antud juhul sümptomaatiline infektsioon, mis erineb haiguse raskusastme või suremuse mõõtmisest [32,33]. Hiljem seati kahtluse alla ka Pfizeri uuringu andmete kvaliteet, eelkõige andmete võltsimise kahtluse, patsientide pimestamise ja kontrolli puudumise tõttu [34].

Need kaks muret oleksid pidanud vähendama usku uuringutest saadud “95% efektiivsuse“ väidetesse ning avama arutelu teadlaste ja otsustajate vahel. Seda ei esinenud sel ajal laialdaselt, samuti ei seadnud see kahtluse alla massilise vaktsineerimise strateegiate valimist ainsaks Covid-19-st väljumise strateegiaks [35]. Sellest hoolimata on rohkesti allajärgnevalt esitatud andmeid.

Esiteks: näitas teadus mRNA vaktsiinide kliiniliste uuringute kaudu efektiivsust üle 90% (vt eespool). Siiski arvutatakse see suhtelise riski vähendamise alusel: see tähendab ebasoodsate tulemuste vähenemise protsenti vaktsineeritud ja vaktsineerimata vahel. Kuid „kõige kasulikum viis uurimistulemuste esitamiseks, et aidata teil otsuseid teha“ [36] on absoluutne riski vähendamine: see tähendab tegelik riskierinevus kahe rühma vahel. Covid-19 vaktsiinide absoluutse riski vähenemise arvutamisel samade teatatud tulemuste andmete põhjal on see palju vähem veenev – Moderna puhul 1,2% ja Pfizeri vaktsiini puhul 0,84% [37].

Teiseks: näitas teadus vaatlusandmete kaudu, et Pfizeri vaktsiini kolmas annus oli 93% (suhteline) efektiivne haiglasse sattumise vastu, 92% (suhteline) efektiivne raskete haiguste vastu ja 81% (suhteline) efektiivne COVID-19-ga seotud surma vastu. Tähelepanuväärne, et need tulemused leiti pärast mediaanset jälgimisaega vaid 13 päeva [38], mis on kliiniliselt mõttetu ajakava, lühiajaline tulemus, mis ei ole poliitikakujundamise jaoks oluline ja isegi kui see on “tõsi“, pragmaatiliselt võimatu kohaldada, kuna see nõuaks vaktsineerimist kaks korda kuus.

Kolmandaks: näitas teadus – tuginedes üksikutele kliinilistele uuringutele – Covid-19 mRNA vaktsiinide head ohutusprofiili [25,27]. Kuid koondatud ohutusandmete uuesti läbivaatamine, et saada rohkem statistilist võimsust, näitas, et mRNA vaktsiinid olid seotud „erilist huvi pakkuvate tõsiste kõrvaltoimete“ (nagu on määratlenud Brighton Collaboration [39]) ülemäärase riskiga 12,5 10 000 vaktsineeritu kohta – see tähendab üks igast 800 vaktsineeritust [40]. Selline kõrvalnähtude määr tuleb kontekstualiseerida seoses riski-kasu hinnangutega, mida me peame teadusuuringute ja poliitikaeetika seisukohast hädavajalikuks.

Neljandaks: isegi kui üha enam teatatakse tõhususe vähenemisest, näitab teadus, et Covid-19 vaktsiinid on endiselt tõhusad raske Covid-19 ennetamisel riskirühmade seas [41–45]. <See punkt on praegu väga vaieldav>. Kuid teadus näitas riski-kasu analüüsis ka seda, et noorukid ei saa Pfizeri vaktsiinist kasu, välja arvatud mitteimmuunsed tüdrukud, kellel on kaasnevad haigused [46]. Stratifitseerimata tõhusus, mida mõõdetakse ainult ühe tulemusnäitajaga, ei tohiks olla ainus kriteerium, mis annab teavet kliiniliste ja poliitiliste otsuste tegemiseks, sama olulised on tõhususe, võrdsuse ja aktsepteerimise kaalutlused.

Viiendaks: kuigi kliiniliste uuringute eesmärk ei olnud hinnata vaktsiini mõju suremusele, näitas vaatlusandmete süstemaatiline läbivaatamine vaktsiinide mõju, mis vähendas „Covid-19-ga seotud surma“ [47] <See punkt on ka vaieldav>. Kuid Pfizeri uuringu täiendav materjal näitab, et vaktsiinis oli üks surm (“üldine suremus“) rohkem kui platseeborühmas [25, 48]. Kuigi see on statistiliselt ebaoluline tulemus, ei ole selle leiu varjamine “vastutustundlik uuringute läbiviimine“ [49] ega eetiliselt kaitstav. See võib tõepoolest kahjustada teaduse usaldusväärsust, arvestades, et koondatud mRNA uuringu tulemused näitasid mRNA vaktsineerimise statistiliselt olulist suhtelist “kõigi põhjuste“ riski suurenemist (ohusuhe 1,03) [50].

Teaduslikud leiud seatakse alati kahtluse alla, kuid üks välditav kriitika on seotud uuringutulemuste vildaka esitamisega, nagu suhteline, mitte absoluutne tõhusus, mis on eksitav ja tõepoolest “teadusevastane“ vorm. Nagu eespool öeldud, teaduslik meetod on vahend uute teadmiste, mitte tõe saamiseks. 

Pange tähele, et teaduslikud lähenemisviisid toodavad ainult andmeid. See on teadlaste (ja teiste sidusrühmade) [51] aruteluprotsess, mille tulemuseks on aktsepteeritud uued teadmised, mida lõppkokkuvõttes muudavad tulevased leiud. Ainult parimate olemasolevate teadmiste rakendamine võib viia “tarkade otsuste tegemiseni“ [52], eriti kui seda hõlbustatakse demokraatlike menetluste raames.

Sotsioloogilises mõttes võib selline otsuste tegemise vorm paremini peegeldada meie tajutavat “eluilma“, parandades seeläbi vastastikust sotsiaalset mõistmist, haarates paremini jagatud kogemusi ja kollektiivseid probleeme lahendades [10]. 

Selle asemel, et kriitikavabalt jätkata “järgige teadust“ vs. “teadusevastast“ dihhotoomiat, vaadakem kõik peeglisse ja mõelgem, mis tegelikult on teadus. Kui mitte midagi muud, siis hõlmab see uudishimu arutleda erinevatest uurimisobjektiividest tulenevate erinevate vaatenurkade üle. Avatud ja kriitiline olemine ei võrdu kohe “teadusevastaseks“, nagu mõned meditsiinilised ja poliitilised mõttejuhid tahavad, et me usuksime. Püüdes taandada “teadust“ – mis definitsiooni järgi uurib kahtlusi, keerukust ja on pidevas arengus – lihtsateks kivisse raiutud sõnumiteks, võivad teadlastest saada teaduse halvimad vaenlased. Teaduse sõltumatus peaks olema ülimalt tähtis, kuid poliitilise otstarbekuse, tööstushuvide ning tervishoius ja meditsiinis esineva korruptsiooni läbiv mõju ei teeni selle uurimisi [53,54]. 

Püüdlused (mod)mRNA toodete tõhususe ületamiseks ja murede leevendamiseks on käegakatsutavad.  Näiteks „Research & Teaching“ kirjutab, et vaktsineerimine on ära hoidnud miljoneid koroonasurmasid. Sama ilmsed on püüdlused kriitikute ja skeptikute naeruvääristamiseks. Näiteks eiravad “eksperdid“ ilmset seost inokuleerimisprogrammi käivitamise alguse ja liigsuremuse vahel.

Samuti Šveitsis panustavad vastutavad asutused rohkem segadust kui selgust: „Föderaalne Statistikaamet loeb 2021. aastal 19 vaktsineerimisest põhjustatud surmajuhtumit. Lube väljastav asutus Swissmedic näeb asja teistmoodi.” – See on ütlematagi selge, kuna mõlemad pooled toetuvad oma teaduslikule olemusele.

Põhja-Saksa ringhäälingukorporatsiooni teleajakirja Panorama ajakirjanik Anja Reschke ja tema meeskond on taas tõestanud end olevat võimulolijate jaoks usaldusväärne valvur: 

„Paul Ehrlichi Instituudi andmetel on Saksamaal pärast koroonavastast vaktsineerimist praeguseks surnud 113 inimest. Panorama uuringu järgi pole dokumenteeritud ühtegi juhtumit, kus vaktsineerimine oleks põhjustanud surma.“

Tegelikkus on teistsugune: Kesk-Saksamaal on seni 37 juhul vaktsineerimiskahju tunnistatud ja igakuise pensioni näol tagatud hüvitis.

Saksi-Anhalti liidumaa statistikaamet on oma 26. septembril 2023 avaldatud meediateates veelgi selgem: „78 Saksi-Anhalti elanikku suri meditsiinilise või kirurgilise ravi tagajärjel, kuigi see ei pea tingimata olema raviviga, sealhulgas 13 inimest Covid’i vaktsineerimise tagajärgedest.”

See Šveitsi aruanne on samuti reetlik: „Esimest korda on surmajuhtumid statistikas vaktsineerimise lähedased – need ei ole murettekitavad“ ja: „Vaktsiini skeptikud leiavad uuest surmapõhjuste statistikast kinnitust vaktsineerimise ohtudele. Kuid isegi kui vaktsineerimine põhjustas nendel juhtudel tegelikult surma, seos on järgmine: vaktsineerimine vähendas koroonasurmade arvu poole võrra.“ 

Tunnistatakse lihtsalt seda, mida ei saa enam eitada ja alustatakse vasturünnakut. Tõsiasi on aga see, et Šveitsis kannatas juba 2021. aastal surmatunnistuste meditsiinilise põhjuse järgi 19 inimest Covid-19 soovimatute kõrvalmõjude all, klassifitseerides vaktsiini kui peamine surmapõhjus. 

Arvestades üldist olukorda, võib oletada märkimisväärsel hulgal teatamata juhtumeid.

Austraalia Ühenduse farmatseut Phillip Altman juhib tähelepanu sellele, et „Ükski ravim ega vaktsiin pole “ohutu“. Kõigil neil võivad olla tõsised ja/või surmavad tagajärjed. 

Kuid Austraalia Terapeutiliste Kaupade Administratsioon (TGA) kuulutas “COVID-19 vaktsiinid“, mida on asjakohasemalt kirjeldatud kui “COVID-i geenipõhiseid ogavalk-süste“, “ohutuks“ ilma igasuguse kvalifikatsioonita, mis põhineb, nagu me nüüd teame, loomade ja kliinilise ohutuse andmetel“; vt ka allpool: lisa 1, lisa 2, lisa 3, lisa 4.

Eelpool kirjeldatud Pythagorase koolkonnale omistatud numbrifilosoofia ja peeglivõitluse võib julgelt jätta poliitikute, kvaliteetajakirjanduse ja muude valetajate hooleks. Käesoleval juhul on asjakohane ainult järgmine:

Oli surmajuhtumeid ja võimulolijad teadsid või pidid teadma, et nende “meetmed“ toovad kaasa surma. Ja kõik, kes selle teadlikkusega tegutsevad, lahkuvad “põhiseaduse” maapinnalt, üldiselt Inimõiguste deklaratsioon ja EIÕK, sest ta eiras inimväärikuse puutumatust. Selline kodanikuühiskonna konsensusest kõrvalekaldumine on rahvusvahelise kriminaalõiguse ja rahvusvahelise Rooma statuudi alusel teadlikult kriminaliseeritud. 

4.4. Kriminaalkaebus vs. SwissMedic / mRNA “vaktsiinid“

Üks biokeemik on teinud oma plogipostituses ülevaate SwissMedic vastu esitatud kriminaalkaebusest. 14. juulil 2022. aastal esitas õigusmeeskond hoolikalt sõnastatud põhjaliku juriidilise kaebuse Šveitsi Terapeutiliste Toodete Ameti (Swissmedic) vastu nende rolli eest (mod)mRNA “vaktsiinide“ kasutuselevõtu võimaldamisel riigis. 8. märtsil 2024. aastal esitati kaebus uuesti koos oluliste ajakohastuste ja muudatustega. Swissmedic on Šveitsi terapeutiliste toodete agentuur. 

Täpsemalt, Swissmedic on Šveitsi ravimite ja meditsiiniseadmete järelevalveasutus ning on registreeritud Šveitsis Bernis. Käesolevas taotluses üksikasjalikult kirjeldatud peamised kaebused hõlmavad järgmisi kuritegusid, mis näivad kehtivat võrdselt ka paljude teiste riikide reguleerivate asutuste suhtes.

• Swissmedici poolt toime pandud väidetavalt allolevalt loetletud kuriteod:

1. Esmane luba, mis rikub seadust ja kohustusi
2. Seadust ja kohustusi rikkuvate ebaseaduslike lubade põlistamine
   1. Kõigi täiendavate riskinäitajate eiramine
   2. “Eluohtliku või invaliidistava“ haiguse puudumine
   3. Ebaefektiivsetest kuni kahjulikest mRNA süstidest pole kasu
   4. Kõige elementaarsemate ohutus- ja tõhusustestide tegematajätmine
   5. Swissmedic blokeeris tõhusad alternatiivsed ravimeetodid
   6. Kasu ja riski analüüs – selgelt negatiivne profiil
   7. Jätkamine vaatamata ilmselgelt negatiivsele kasu ja riski suhtele
3. Puudub ohtudega proportsionaalne tooteseire
4. Eksitav teave, mis ei ole riskidega proportsionaalne
5. Meditsiiniline väärkäitumine – teabe puudumine, aruannete puudumine

Swissmedic väljub kontrolli alt ja tegutseb riigi ja populatsiooni vastu. 

• Kriminaalkaebus 2.0 Swissmedici vastu esitatud Zürich, 28. märts 2024 –

Kuue mRNA vaktsineerimise tagajärjel otseselt vigastatud isiku ja teiste isikute nimel avaldame käesolevaga oma kriminaalkaebuse Šveitsi reguleeriva asutuse Swissmedic ja vaktsineerivate arstide vastu (“Kriminaal-kaebus 2.0“), mis on esitatud 7. veebruaril 2024 pärast põhjalikke faktilisi ja õiguslikke uuendusi, täiendamist ja selgitamist. 

See samm osutus vajalikuks, sest esimene kriminaalkaebus esitati 14. juulil 2022, ei olnud õiguslikult asjakohased tõendid mitte ainult täielikult kinnitatud esitatud faktide ja õiguslike argumentide osas, vaid neid oli enamikul juhtudel ka rõhutatud ja raskendatud. 

Samal ajal jätkas Swissmedic järjekindlalt teatatud kuritegevust, ilma et oleks mingeid märke Šveitsi kohtusüsteemi või Šveitsi parlamendi põhiseaduslikust parandusest Šveitsi föderaalse põhiseaduse artikkel 169 jj sätestatud alustel, vastupidi: epideemiaseaduse läbivaatamise eelnõuga soovib föderaalnõukogu veelgi laiendada praegust erakorraliste lubade ja uudsete eksperimentaalsete vaktsiinide regulatiivset heakskiitu.

Võrreldes 14. juuli 2022. aasta esimese versiooniga sisaldab kriminaalkaebus 2.0 ajakohastatud, täiendatud ja täiustatud õiguslikult asjakohaseid tõendeid kuni 2023. aasta keskpaigani (mõnel juhul hiljem) ning samuti põhjalikult täiendatud ja selgitatud õiguslikke selgitusi, sealhulgas seoses – tõendid selle kohta, et SARS-CoV-2 ei kujutanud kunagi märgatavat ohtu rahvatervisele kurnava või eluohtliku haiguse kujul Terapeutiliste toodete seaduse (TPA) artikli 9a lõike 1 tähenduses;

1. tõendid selle kohta, et Swissmedic on seni ignoreerinud olemasolevaid ja pikaajalisi alternatiivseid ennetus- ja ravimeetodeid;
2. tõendid selle kohta, et mRNA-põhised süstid kujutavad endast erilist ohtu inimeste, eriti laste ja noorukite tervisele (murettekitavad suremusandmed ja sündimuse vähenemine);
3. mRNA-põhiste preparaatide erilise eksperimentaalse iseloomu tõendamine; 
4. tõendid selle kohta, et mRNA-põhise Covid-19 “vaktsineerimise“ positiivne kasulikkuse ja riski suhe ei ole kunagi tõestatud;
5. Ulatuslikud tõendid selle kohta, et Swissmedic on järjekindlalt ja püsivalt eksitanud kogu elanikkonda ja Šveitsi peamisi otsustajaid mRNA preparaatide tegeliku riskisisalduse osas ning tõendite puudumise kohta kaitsva toime kohta seoses nakkuse ja levikuga, mistõttu ei saa enam edasi lükata kriminaaluurimist ametis olevate dokumentide võltsimise süüteo kohta (Šveitsi kriminaalkoodeksi (SCC) artikkel 317)).

Õigusmeeskonna uurimine on alates 2021. aasta lõpust lõpule viidud (st töötab suurem meeskond, kuhu kuuluvad nii asutusesisesed töötajad kui ka rühm tasuta toetavaid teadlasi), ei saa enam olla põhjendatud kahtlust, et mRNA ainetest tulenev oht rahvatervisele, mida on juba piisavalt selgelt näidanud 14. juuli 2022. aasta kriminaalkaebus – on suurem kui SARS-CoV-2 ja et see ametiasutuste tekitatud risk on jätkuvalt olemas. Sel põhjusel, kuna Swissmedic jälitab häirimatult, on see kuritegelik käitumine. 

Seetõttu ja kuna ta teeb täpselt vastupidist sellele, mida Šveitsi kõrgeim ravimiohutuse asutus oleks seadusega kohustatud tegema, tunneb meeskond end sunnitud tegema selle 7. veebruaril 2024 esitatud kriminaalkaebuse 2.0 üldsusele – ja seega kõigile Šveitsi Föderaalassamblee liikmetele vabalt kättesaadavaks, et lõppkokkuvõttes kaitsta avalikkust kõrge riskiastmega mRNA-põhiste ravimite ja eksitavate ravimite eest, petlik teave lubatud mRNA-ainetega seotud tõhusa riski kohta.

4.5. Riik ei tohi teiste kaitseks seada ohtu ühegi elu

Inimväärikus keelab inimelu kui kõrgeima õigusliku huvi arvestamise või väärtuse, mida riik peab kaitsma. 

„Demokraatia on see, kui kaks hunti ja lammas hääletavad järgmise toidukorra üle. Vabadus on see, kui lammas on relvastatud ja esitab hääletamise väljakutse.“ 

See kahele Ameerika asutajale Benjamin Franklinile ja Thomas Jeffersonile omistatud tsitaat võtab kokku, miks tuleb isegi demokraatias jälgida punaseid jooni. 

“Inimväärikuse” puutumatuks kuulutamisega seavad põhiseadus ja muud õigusallikad punase joone, millest ei tohi mingil juhul üle astuda.

4.5.1. Näide 1: piinamine on alati keelatud! – “Gäfgen“ juhtum

Endine Frankfurdi politseijuhi asetäitja Wolfgang Daschner ähvardas oma ohvri asukoha väljaselgitamiseks lapseröövlit ja väljapressijat Magnus Gäfgenit füüsilise vägivallaga. Kurjategija ülekuulamise ainus eesmärk oli päästa röövitud lapse elu. 

Siiski oli see selleks hetkeks juba surnud. Kohtus tõi Daschner vigastusteta valu tekitamise näiteks pöidla ja randme liigse väänamise. Nagu ta edasi selgitas, mõtles ta omaenda lastele, kellest mõned olid sama vanad, ja kannatas mõtte pärast, et ohver võib õnnetult surra. Kes võiks vanemaid sellistes tegudes süüdistada? Just selliste arhailiste mõttemallide ületamiseks lõid inimesed põhiseadusliku riigi ja andsid sellele õigusrahu tagamiseks vägivalla monopoli. 

15. veebruaril 2005 tunnistas Maini-äärne Frankfurdi piirkonnakohus Daschneri süüdi sundimises kriminaalkoodeksi paragrahvi 240 lõike 1 tähenduses. Siin on mõned tsitaadid üksikasjalikust pressiteatest:
    „Põhjendused puuduvad ja ka kahju tekitamisega ähvardamist peeti sihtotstarbeliselt taunitavaks (StGB § 240 lg 2).“
    „Loa andmise alus ei ole ilmne.“
    „Hessi julgeoleku ja korra seaduse (HSOG) politseimäärused ei anna alust avalduse sundtäitmiseks, vaid pigem keelavad selle. Samuti üldine kaitsekohustus: riik ja selle institutsioonid, nagu politsei, ei anna selles osas mingeid sekkumisvolitusi. Riigi kohustus kaitsta inimelu eksisteerib alati ainult riigi tegevusele seatud piirides. Täitevvõimu poolt õigusnormide eiramine ei ole mitte ainult seaduse-rikkumine, vaid ka põhiseadusega vastuolus põhiseaduse artikli 20 lõike 3 teise muudatuse tõttu.“
    „Keelatud ülekuulamisviiside norm kehtib ka ohu vältimise kontekstis.“
    „Tahtevabadust piiravad meetodid vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvile 136 a on keelatud, kuna rikuvad inimväärikust (Põhiseaduse artikli 1 lõike 1 esimene lause). Näide: „Tõeseerumi manustamine pantvangi võtmises kahtlustatava kasutamine pantvangi leidmiseks ei ole lubatud.“
    „Isegi kui järgite õiguslikku seisukohta, mis rakendab eraisikute suhtes kehtivaid kriminaalseid õigustusi suveräänsete tegude suhtes, mõlemad süüdistatavad ei tegutsenud kiirabi kaudu (StGB § 32) erakorralise seisukorra õigustamiseks (StGB § 34).“
    „Lisaks ei olnud tegu nõutud kriminaalkoodeksi paragrahvi 32 tähenduses ega takistanud seda, kujutades endast sobivat vahendit kriminaalkoodeksi paragrahvi 34 tähenduses, kuna rikkus Põhiseaduse 1 artikli 1 lõike 1 lauset. Selle põhiseaduse põhilause võib leida ka põhiseaduse artikli 104 lõike 1 2. lauses, mille kohaselt inimesi ei tohi vaimselt ega füüsiliselt väärkohelda vastavalt artikli 1 lõikele. 1. Põhiseaduse 1. lause, inimväärikus on puutumatu. Ühtegi inimest ei lubata läbi riigivägivalla teha objektiks, valuhirmu kehastus saada.“
    „See juriidiline idee kajastub ka rahvusvahelistes lepingutes ja konventsioonides nagu B. Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 3, millel on Saksamaal seaduse jõud.“
    „Inimväärikuse austamine on selle põhiseadusliku riigi alus. Põhiseaduse tegijad panid selle teadlikult põhiseaduse algusesse.“
    Inimesi ei tohiks teist korda kohelda kui teadmiste kandjaid mida riik tahab temalt välja pigistada, isegi kui see on riigi teenistuses. Õiglus. See seletab, miks põhiseaduse artikli 1 lõike 1 lause 1 on muutumatu. Põhiseaduse koostaja on märkinud põhiseaduse artikli 79 lõikes 3: Väljendati mõtteid “Kaitse algust” ja muutust selles, mis on põhiseaduslikus põhimõttes välistatud, isegi kui vastava enamuse poolt toimus põhiseaduse muudatus. Sel põhjusel artikli 79 lõige 3. Põhiseadust nimetatakse ka igavikuklausliks. Isegi süüdistatava vägivallaga ähvardamine on juba kaalutluse tulemus. Kõiki huve tuleb arvesse võtta. See loodi põhiseaduse kehtestamisel. See puudutab ka väga palju kaitset ja kriminaalõigussüsteemi funktsionaalsust.
    „Kriminaalkohtute otsused põhinevad politsei korrektsel tööl. Põhiseaduslikud protseduurid. Põhiseadusriik annaks end üles, kui… ei järgiks seda ranget nõuet.“

EIKo asjas EIÕK nr 22978/05 (suurkoda) – 1. juuni 2010. aasta otsuses (Gäfgen vs. Saksamaa) avaldati muuhulgas järgmised juhtpõhimõtted:

1. EIÕK artikkel 3 sätestab: „Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“ Artikkel 3 rikkumist ei saa õigustada, olenemata asjaomase isiku käitumisest, isegi elude päästmiseks ja isegi kogu riigi hädaolukorras. 
2. Kui isikut ähvardatakse otseselt ja reaalselt piinamisega, kujutab see endast – nagu siin „Gäfgeni juhtumis” – EIÕK artikli 3 rikkumist vähemalt ebainimliku kohtlemise näol.

4.5.2. Näide 2: teleeksperiment “Terror” – demokraatlik

Kriminaalkaitsja ja autor Ferdinand Benedikt von Schirach näidend ja selle põhjal tehtud teleadaptsioon uuris küsimust, kas 70 000 inimese päästmiseks saab alla tulistada reisilennuki, mille pardal oli 164 inimest.

Faktid:

Väljamõeldud stsenaariumi kohaselt olid lennuki kaaperdanud islamistlikud terroristid, kes näisid olevat otsustanud sellega Müncheni jalgpallistaadionile alla kukkuda. Kui kaaperdatud lennukit pole võimalik sihtmärgist kõrvale juhtida, otsustab Bundeswehri major selle omal algatusel alla tulistada.

Richter: „Te käitusite oma ülemuse selgesõnaliste korralduste vastaselt.“

Koch: „Jah, ma tegin.“

Kohtunik: „Miks?“

Koch: „Sest ma pidasin seda õigeks. Ma ei suutnud lasta 70 000 inimesel surra.“

Kas üksikisik või isegi riik võib eeldada sellise tasakaalustava toimingu läbiviimist?

Kas tal on lubatud mõrvata [ja/või leppida surmajuhtumitega], et ennetada veelgi rohkem surmajuhtumeid? 

Üks Föderaalse konstitutsioonikohtu otsus ütleb ei. Inimelusid ei saa ohtu seada, kui teiste inimelud kaaluvad selle üles. Televaatajad hääletasid aga valdavalt telefonikõnede või interneti teel õigeksmõistva otsuse ulatuses. Seega nad arvasid, et lennuki allatulistamine oli õigustatud. 

Prokurör: „Meil on vaja põhimõtteid. Ja need põhimõtted on meil juba olemas. Meil on see meile antud, see on meie põhiseadus. Iga üksikjuhtumiga peame arvestama. Põhiseadus tuleb läbi vaadata ja otsustada. Mitte meie moraali järgi. Meie omade järgi mitte südametunnistus ja mitte mingi muu kõrgem jõud. Seadus ja moraal on ranged üksteisest eralduma. See on õigusriigi olemus.“

Õiguslik taust

Föderaalne konstitutsioonikohus keelas oma otsusega seadusandjal lubada sellist tulistamist ja muuta see karistamatuks (Esimese Senati 15. veebruari 2006. aasta otsusele 15. veebruar 2006, nr 1 BvR 357/05).

Lennufirma kapten ja mitmed advokaadid – sealhulgas kaks Saksamaa Vaba Demokraatliku Partei (FDP) poliitikut Gerhart Rudolf Baum ja Burkhard Hirsch – esitasid põhiseadusliku kaebuse Saksamaa lennundusjulgestuse seaduses (2005) sätestatud tulistamisloa peale. 

Saksamaa Liitvabariigi Föderaalne Konstitutsioonikohus tunnistas selle seaduse sätte põhiseadusega vastuolus olevaks, kuivõrd see võimaldab reisilennuki allatulistamist. Luba tulistada alla ainult terroristide poolt okupeeritud lennuk kuulutati põhiseaduslikuks.

4.5.3. Näide 3: põhiseaduspärane kohaldamata jätmise tõttu?

Austria Vabariik oli esimene Euroopa Liidu liikmesriik, kes otsustas üldise inokuleerimisprogrammis osalemise üle. 19. novembril 2021. aastal teatas Austria kantsler Alexander Schallenberg (ÖVP), et alates 2022. aasta veebruarist vaktsineerimiskohustus kehtib kõigile vähemalt 18-aastastele. 

Erand nähti ette ainult naissoost isikute gestatsiooni korral ja neile, kellel on kitsalt kliinilise meditsiini raamistikus tõendatud vastunäidustused. Pärast 2022. aasta keskpaigast pidi rakenduma “sanktsiooni alusel“ 3600 euroni ulatuv trahv. Kohustus tühistati juba üleminekuperioodil. See kuulutati välja 2021. aasta lõpus ja kehtis alates veebruarist. Seda toetasid kõik erakonnad peale parempoolse Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs, FPÖ). Kuid enne selle „de facto“ jõustumist peatati see uuesti – esialgu kolmeks kuuks. Põhjus: Omicroni variandist tingitud hingamisteede haiguse kergem kulg. Nüüdseks on meede täielikult tühistatud. 

Viinist pärit kaebaja põhjendas oma põhiseaduslikku kaebust tema õiguse eraelu austamisele (EIÕK artikkel 8), kuna see hõlmab ka meditsiiniliste otsuste tegemise vabadust ja füüsilist puutumatust. Konstitutsioonikohus pääses afäärist nutika käiguga, väites, et sundvaktsineerimine on praegust kohaldamata jätmist silmas pidades põhiseaduspärane. Eeldus, et konstitutsioonikohus andis “poliitikale” vastava vihje näib olevat usutav.

4.5.4. Näide 4: tingimuslik kavatsus tappa, kui see tuvastatakse 4.5.3. Näide 3: põhiseaduspärane kohaldamata jätmise tõttu? Eneseoht (“Autojuhid võivad olla mõrvarid.“)

1. veebruaril 2016 pidasid 26-aastane autojuht ja veel üks juht Berliini keskel Kurfürstendammil spontaanselt illegaalset võidusõitu. Mõlemad mehed sõitsid mitu punast tuld. Põhikohtualuse auto rammis ristmikul kõrvaltänavalt tulnud autot kiirusega 160-170 km/h. Selle 69-aastane juht suri õnnetuskohal. Auto paiskus 70 meetrit läbi õhu. Kaks kiiruseületajat peaaegu vigastada ei saanud.

Berliini Ringkonnakohus (Landgericht Berlin) mõistis mõlemad kiiruseületajad mõrva eest esialgu eluks ajaks vangi. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Kõrgeim Üldkohus (Bundesgerichtshof, BGH) tühistas otsuse ja saatis selle uuesti läbirääkimiseks. Ta ei pidanud tapmiskavatsust piisavalt tõendatuks. 

2019. aasta märtsis mõistis Berliini Ringkonnakohus kaks süüdistatavat uuesti mõrvas süüdi. Seekord kinnitas BGH peakurjategija mõrvaotsuse, kuid nõudis ühte uut kohtuprotsessi teise süüdistatava üle. Sellest kujunes lõpuks vanglakaristus, kui isik mõisteti 13 aastaks vangi. Tegemist on nüüd õiguslikult siduva kohtuotsusega. Kõigi läbirääkimiste keskseks küsimuseks kujunes, kas kiiruseületajatest üksikisikud võivad põhjustada surma, käituda ettevaatamatusest või tahtlikult. 

Varem karistati kiiruseületajaid sellistel juhtudel ettevaatamatusest tapmise eest regulaarselt tingimisi. Kuid paljudes linnades esineb kiiruseületamist, mis on tugevalt mõjutatud noortest migrantidest, seepärast pendel on vastupidises suunas, mis viiakse teistesse äärmustesse ja määratakse korduvalt eluaegse vangistusega mõrvakaristused. Menetlus oli pretsedent. 

Kohus pidi igal üksikjuhul tegelema raske eristusega, kas süüdlasi tuleb süüdistada pelgalt ettevaatamatuses või tingimuslikus tahtluses (tingimuslik tahtlus). Hooletust võib eeldada, kui vägivallatseja käitub hooletult, kuid usaldab seda, et keegi ei saa haiget ega isegi ei looda seda. Kui aga tegija on ükskõikne, mida ta oma käitumisega teeb ja nõustub teadlikult kolmandatele isikutele tekitatava kahjuga, seda tuleks vaadelda kui tingimuslikku kavatsust.

Kohus läks vastu advokaatide argumendile, et põhikohtualune tugines ennast niivõrd ohustades õnnetustevabale tulemusele. See järgis piirkonnakohtu suhtumist, mille kohaselt oli juht lootnud vaid oma sõiduki turvapadjale. Kohus ei võtnud omaks ka selgitust, et võidupüüdlus ja seeläbi sõprade tunnustus rääkis lootusest avariivabaks võidusõiduks. 

Pigem oli nii, et vägivallatseja pidi “riski maksimaalselt suurendama“, kuna jäi võistlusel maha ja sõitis nõrgema sõidukiga. Nendest asjaoludest võib järeldada, et ta on kõik mured kõrvale jätnud. Järgnevad põhimõtted näitavad kohtu – ja seega ka riigi – tervitatavat soovi elu paremini kaitsta ja selle rikkumist karmimalt karistada. Puuduvad mõistlikud argumendid, miks need ei peaks asjakohaselt kehtima poliitikute kohta, kellel on otsuste tegemiseks palju rohkem aega ja kes saavad toetuda ka nõuandeorganitele.

1. Kurjategija hinnangut enda ohu kohta saab hinnata sõltuvalt tema ettekujutustest võimalike sündmuste kohta; seega saab ta teo toimepanemise otsuse tegemisel leppida teatud ohtu tekitava asjaoluga, samas usaldab ta teise, talle suuremat ohtu kujutava sündmuste käigu puudumist.
2. Selleks et uurida, kas surmaga lõppenud õnnetus oli hõlmatud süüdlase tingliku tahtlusega, sõltub seega sellest, kas ta mõistis konkreetse sündmuste jada võimalikuks ja aktsepteeris sellega kaasnevat ohtu endale. Kui see on nii ja see sündmus aset leiab, ei oma tahtluse küsimuse uurimisel tähtsust, kas ta arvestas ka teiste sündmustega, mis tema seisukohast olid seotud suurema ohuga tema enda jaoks ja mida ta seetõttu heaks ei kiitnud, et oleks võimalik.
3. Tingimuslik tapmiskavatsus on siis, kui kurjategija tunnistab surma oma tegevuse võimaliku, mitte täiesti kõrvalise tagajärjena (teadmiste element) ja kiidab selle heaks või vähemalt lepib teise inimese surma saabumisega, soovitud eesmärk, kui ta soovib, et see õnnestuks, olla ka ükskõikne või iseenesest ebasoovitav (tahteelement). Teadlik hooletus on seevastu siis, kui süüdlane ei nõustu süüteo võimalikult tunnustatud ja tõsiseltvõetava realiseerimisega ega usalda vaid ähmaselt, et süüteo tegelik tulemus jääb saamata.
4. Seda, kas kurjategija tegutses tahtlikult vastavalt nendele õigusnormidele, tuleb igakülgselt uurida nii tõendite hindamise osana kui ka faktiliste järeldustega. Tahtluse või (teadliku) ettevaatamatuse uurimine eeldab kuriteo kõigi objektiivsete ja subjektiivsete asjaolude tervikpilti, mistõttu, eriti vabatahtliku tahtluse tunnuse hindamisel, kohtul on regulaarselt vaja arvestada kuriteo isiksust. Kurjategija juures võtab arvesse tema psühholoogilist seisundit kuriteo toimepanemise ajal, tema motiive ja kuriteo jaoks olulisi asjaolusid – eelkõige konkreetset ründeviisi. Teo objektiivne ohtlikkus on nii tingimusliku tahtluse teadmise kui ka tahteelemendi oluline näitaja. Teo ohtlikkus ja õnnestumise tõenäosus ei ole aga ainsad määravad kriteeriumid otsustamaks, kas kohtualune tegutses tingimusliku tahtlusega; pigem sõltuvad isegi väga ohtlike tegude puhul konkreetse juhtumi asjaolud. Tervikvaate andmisel peab kohus oma kaalutlustes arvestama asjaoludega, mida võib üksikjuhtumi puhul arvestada ja mis seavad kahtluse alla tahtluse.
5. Kohtupraktikas väljatöötatud põhimõtete kohaselt riskantsete tehingute puhul peatuskäitumine liikluses, mille eesmärk ei ole algusest peale teise inimese vigastamine või õnnetuse põhjustamine, kui süüdlane teadvustas endale ohu selliseks, näitab, et ta usaldas head tulemust. Sellest tulenevalt peab kohus sellise koosluse olemasolul igal üksikjuhul eraldi kaaluma, kas ja mil määral ohustas tema käitumine (ka) teo toimepanija seisukohast (ka) tema enda füüsilist puutumatust.  

[…]

1. Kuriteo toimepanija ettekujutusele kuriteo toimepanemisega kaasnevast ohust iseendale, mis on asjakohane tahtluse tuvastamise kontekstis, saab objektiivseks võrdluspunktiks – mitte teisiti kui teistele ohu hindamisel – olla ainult konkreetne kuritegu, mille subjektiivne omistamine on kaalul (StGB § 16 lg 1 lause 1). Endale esitatav oht on kriitilise tähtsusega, sest see võib viidata vägivallatseja kindlustundele, et just seda sündmuste jada, mis ohustab ennast, ei toimu. Kui teo toimepanija väljamõeldud sündmus teoks saab, tuleb ainuüksi selle faktiga mõõta ka tõendeid kurjategija tajutava ohu kohta tema enda kavatsustele.

Võimalikud muud sündmuste jadad ei ole sellisel juhul vägivallatseja subjektiivse hinnangu hindamisel enda riskile olulised.

1. Uurides, kas tegemist oli tahtluse või (teadliku) ettevaatamatusega, võivad teo toimepanija motiivid olla oluliseks viiteks kõigi asjaolude vajaliku igakülgse üldhinnangu raames. Isegi kui kurjategijal, kes tegutseb tingliku kavatsusega tappa teistsuguse tegutsemismotivatsiooni taga, ei ole tavaliselt tapmise motiivi, võib motiivi tüüp olla oluline selleks, et uurida, kas kurjategija tegutsemisimpulsi tugevusest lähtuvalt, mis teda ajendab, saavutab soovitud eesmärgi, nõustus kuriteo toimepanemisel teise inimese tapmisega. 

[…]

järgneb..,