Kes poleks kuulnud, et poliitika on kompromisside kunst. Ent vahel muutuvad kompromissid isegi karastunud poliitikuile nii vastikuks, et kohe kuidagi ei suuda tõrjuda kiusatust koalitsiooni ühisesse meepotti tilgakest tõrva poetada. Just nii võib seletada põikpäise teemast möödarääkimisega ülelinnalist tuntust kogunud reformistist abilinnapea Pärtel-Peeter Pere otsust, kiskuda Tallinna linnas soojadel kohtadel istuvad poliitikud vaidlusesse lasteaiatasu kaotamise üle. Koalitsioonipartnerite pahameelt võib mõista, sest kole mõeldagi, kui kastirattakangelase ning tema erakonnakaaslaste tujude tõttu laguneb pealinnas imeline sõpruskond, mis on pakkunud tublidele parteisõduritele kordades enam sooje hästitasustatud töökohti, kui Keskerakond seda isegi oma hiilgeagadel suutis. Teeb ikka viha küll, kui korraga satub löögi alla nii sinu enda üle keskmise palgaga ametipost, lähisugulasele välja kaubeldud mõttetu nõuniku amet ja lahedaid erakonnakaaslasi kodupartei küljes hoidvad segaste ülesannete ent kindla palgapäevaga avaliku teenistuse töökohad.
Sotside eksistentsiaalne mure.
Linnapea Ossinovski muret erimeelsuste pärast nelja päkapikust vägilase moodustatud koalitsioonis võib mõista. Tark ei torma, kannatab valimisteni, ega kuku kaevu sülitama, enne kui uus valmis. Miks ei või Tallinna reformikad olla sama paindlikud nagu isamaaliitlased, kes riigi valitsust hurjutades suudavad linnatasandil jamadega leppida ja koos sotside, kahesajaliste ning refiga uljalt pöidlaid keerutades kohaliku maksumaksja raha tuulde lasta.
Ossinovski on sõnaaher, kuid mitte rumal ja mõistab, et iga tüli toob endaga näpuga näitamist ja tähelepanu juhtimist senise sõbramehe valgust kartvatele tegudele. Patust puhas pole ju keegi. Kellele seda sopaga loopimist vaja, kui saaks vaikselt supsutada? Ent näe, reformikatel tekkis idee, et mutta tambitud, kuid volikogus ka peale aadrilaskmist korralikku häälte hulka ning pealinnlaste seas mõjusat toetust omav Keskerakond võiks olla partnerina märksa talutavam, kui end puhevile ajanud sotsiaaldemokraatlik võimuladvik. Ja nüüd nad siis sepitsevadki paleepööret, jättes sotsid häbematult kuivale nagu see riigis juba juhtus. Ja kellele õblukesel sotside seltskonnal pealinnas üldse loota? Isamaa võib oma enneolematu populaarsusega teha mis pähe tuleb, kahesajalised alluvad Reformile ja ongi sotsialistid üksi nagu piitsahirmus porikärbes ühiselamu aknal. Kas selle nimel tasus siis taluda Pere ja Järvani tobedat kemplemist, lastes linna asjadel omasoodu alla käia?
Võimalus eneseteostuseks.
Keskerakondlik linnavalitsus polnud Tallinnale õnnistus, ent praegune jututuba on muutunud selgeks õnnetuseks. Isegi aastaga kogunenud prahti pole Ossinovski juhitud kontoril kusagile visata, sest Pere lubatud prügikastirevolutsioon äpardus eos, nagu muudki ettevõtmised, millega nelja erakonna poliittehnoloogid õhinapõhiselt välja tulid. Ja nüüd siis mõned kuud enne valimisi hakkab Reform perutama, otsekui poleks ise koos teistega lolli mänginud, vaid mõelnud linlaste heaolule. Kohe kahju hakkab linnapeast, kes on madu või noh reformikaid oma sotsiaaldemokraatlikul rinnal soojendanud! Ometi soovitaks tal kaaluda, kas Reformierakonna ja neile silma tegevate keskkaakide ettepanek linlased lasteaiatasust vabastada, ongi nii rumal. Veelgi enam, kas tõelistel sotsiaaldemokraatidel, mitte võrdsuse ja vendluse tsirkust etendavatel teesklejatel, on ikka sünnis loobuda suurepärasest võimalusest veidigi kergendada maksukoormat, mis tänu riigi ebapädevale valitsuskabinetile lastega peresid kägistab?
Hei sotsid, tehke asi ära, mitte ärge vibutage rusikat nende suunas, kes olgu siis ajendid millised tahes, seda võimalust pakuvad! Tallinn võiks näidata tervele riigile eeskuju, kuidas on võimalik muuta kõik haridusastmed võrdselt kättesaadavaks. Mida siin jonnida?
Sotside eksistentsiaalne mure.
Linnapea Ossinovski muret erimeelsuste pärast nelja päkapikust vägilase moodustatud koalitsioonis võib mõista. Tark ei torma, kannatab valimisteni, ega kuku kaevu sülitama, enne kui uus valmis. Miks ei või Tallinna reformikad olla sama paindlikud nagu isamaaliitlased, kes riigi valitsust hurjutades suudavad linnatasandil jamadega leppida ja koos sotside, kahesajaliste ning refiga uljalt pöidlaid keerutades kohaliku maksumaksja raha tuulde lasta.
Ossinovski on sõnaaher, kuid mitte rumal ja mõistab, et iga tüli toob endaga näpuga näitamist ja tähelepanu juhtimist senise sõbramehe valgust kartvatele tegudele. Patust puhas pole ju keegi. Kellele seda sopaga loopimist vaja, kui saaks vaikselt supsutada? Ent näe, reformikatel tekkis idee, et mutta tambitud, kuid volikogus ka peale aadrilaskmist korralikku häälte hulka ning pealinnlaste seas mõjusat toetust omav Keskerakond võiks olla partnerina märksa talutavam, kui end puhevile ajanud sotsiaaldemokraatlik võimuladvik. Ja nüüd nad siis sepitsevadki paleepööret, jättes sotsid häbematult kuivale nagu see riigis juba juhtus. Ja kellele õblukesel sotside seltskonnal pealinnas üldse loota? Isamaa võib oma enneolematu populaarsusega teha mis pähe tuleb, kahesajalised alluvad Reformile ja ongi sotsialistid üksi nagu piitsahirmus porikärbes ühiselamu aknal. Kas selle nimel tasus siis taluda Pere ja Järvani tobedat kemplemist, lastes linna asjadel omasoodu alla käia?
Võimalus eneseteostuseks.
Keskerakondlik linnavalitsus polnud Tallinnale õnnistus, ent praegune jututuba on muutunud selgeks õnnetuseks. Isegi aastaga kogunenud prahti pole Ossinovski juhitud kontoril kusagile visata, sest Pere lubatud prügikastirevolutsioon äpardus eos, nagu muudki ettevõtmised, millega nelja erakonna poliittehnoloogid õhinapõhiselt välja tulid. Ja nüüd siis mõned kuud enne valimisi hakkab Reform perutama, otsekui poleks ise koos teistega lolli mänginud, vaid mõelnud linlaste heaolule. Kohe kahju hakkab linnapeast, kes on madu või noh reformikaid oma sotsiaaldemokraatlikul rinnal soojendanud! Ometi soovitaks tal kaaluda, kas Reformierakonna ja neile silma tegevate keskkaakide ettepanek linlased lasteaiatasust vabastada, ongi nii rumal. Veelgi enam, kas tõelistel sotsiaaldemokraatidel, mitte võrdsuse ja vendluse tsirkust etendavatel teesklejatel, on ikka sünnis loobuda suurepärasest võimalusest veidigi kergendada maksukoormat, mis tänu riigi ebapädevale valitsuskabinetile lastega peresid kägistab?
Hei sotsid, tehke asi ära, mitte ärge vibutage rusikat nende suunas, kes olgu siis ajendid millised tahes, seda võimalust pakuvad! Tallinn võiks näidata tervele riigile eeskuju, kuidas on võimalik muuta kõik haridusastmed võrdselt kättesaadavaks. Mida siin jonnida?
Vsevolod Jürgenson
