Märgukiri presidendile, nr. 3456.2345, 20.05.2024. a 4.osa

Põhisisust 1.blokk 2.osa

Eelnev osa loetav siit.

• SUBJEKTIIVNE FAKT
• Tapmine

Subjektiivsest küljest on tahtlik tegevus vajalik, kusjuures piisab tingimuslikust tahtlusest. See vastab rahvusvahelise tavaõiguse nõuetele. Ajutiste rahvusvaheliste kohtute praktika kohaselt ei eelda väidetava rikkumise sisemine pool, isik tunnistaks, et surma põhjustamine on tema käitumise teatud tagajärg. Piisab sellest, kui tema tegevus või tegevusetus kahjustab tahtlikult oluliselt kannatanu füüsilist puutumatust ja on teadlik, et tema tegu võib põhjustada ohvri surma.

Mõlemad Paul Ehrlichi Instituudi turvaaruande kontekstis alates 26. oktoobril 2021 ja osana Vabariigi Valitsuse Covidi meetmete kehtestamine oli õigus elule rikkumisest teadlik ja seega teadlik sellest, et teraapiaga, mida litsentse väljastava asutuse hinnangul ei kiidetud kunagi soovitud eesmärgil heaks (ja see on tänagi nii ei ole kumbki) ja selle kohta vastavad andmed puudusid, kuid teisalt olid teada tõsised kõrvalnähud ja teated nende põhjal arvatavatest surmajuhtumitest (1 surm 50 000 inokuleerimise kohta) ja ka nendest eelduslikult räägiti. 

Vabariigi Valitsus kaalus üksikisikute elu ohtu seadmise ohtu ja aktsepteeris nende surma kindlana (ehkki mitte arvu ega konkreetse isiku osas). Tingimuslik tapmiskavatsus on siis, kui isik tunnistab surma kui oma tegevuse võimalikku, mitte täiesti kauget tagajärge (teadmiste element) ja kiidab selle heaks või vähemalt lepib teise inimese surma saabumisega soovitud eesmärgil, isegi kui ta on tulemuse suhtes ükskõikne või on iseenesest ebasoovitav (tahteelement).

Uurides, kas tegemist oli tahtluse või (teadliku) ettevaatamatusega, võivad kõigi asjaolude vajaliku igakülgse koondhinnangu raames oluliseks viiteks olla teo toimepanija motiivid. 

Isegi kui tingimisi tapmiskavatsusega tegutsevatel isikutel puudub üldjuhul muul motiivil tapmise motiiv, motiivide olemus võib olla oluline selleks, et uurida, kas isik pani toime rikkumise lähtuvalt teda ajendanud impulsi tugevusest. Toimimine soovitud eesmärgi nimel andis tulemuseks teise inimese tapmise heakskiidu (vrd BGH, 30. juuli 2019 otsused – 2 StR 122/19, Rn. 23; 27. oktoober 2015 – 2 StR 312/15, NJW 2016, 1970, 1971; alates 24. augustist 1990 – 3 StR 311/90, BGHR StGB § 212 lg 1 kavatsus, tingimuslik 22).

Siin on see nii. 

Vabariigi Valitsus soovis täitevvõimu otsustuspädevusega seotud isikute grupile (maksimaalselt 15 +/- 3 sõnaõigusega isikut (vt ka allolev alamärkus 7)) oma kinnisel valitsuse istungil reserveerida otsustuspädevust, et reageerida sellele, mis oli – vähemalt – väidetav hädaolukord. Ta soovis vähendada tervishoiusüsteemi funktsionaalsuse ohustamise ohtu; samal ajal soovis ta kaitsta haavatavaid inimesi raskete haiguste ja surma eest. Ühisotsuses maksimaalselt 15 liikmega on ta kaalunud paljude inimeste elusid, kes võivad nakatuda SARS-CoV-2-sse ja selle tulemusena raskelt haigestuda. 

Valitsuse liikmed teadsid, et Covidi inokuleerimine võib tekkida tõsised kõrvaltoimed ja isegi surm ning otsustas kaitsta paljude inimeste elusid. Ta hindas impulssi tegutseda inimelude päästmise eesmärgi saavutamiseks Eesti asurkonna massilist inokuleerimist kõrgemaks kui arusaama teiste inimeste (juhusliku) tapmise samaaegsest aktsepteerimisest.

Seda tehes on tal järgmine liberaalne põhiprintsiip. 

Saksamaa Liitvabariigi Põhiseaduse artikli 2 lõike 2 esimese lausega tagatud põhiõigus elule allub seadusele vastavalt põhiseaduse artikli 2 lõike 2 kolmandale lausele. Piiravat seadust tuleb aga omakorda vaadelda selle põhiõiguse ja põhiseaduse artikli 1 lõikes 1 tihedalt seotud inimväärikuse tagamise valguses. Inimelu on inimväärikuse kui põhiseadusliku põhiprintsiibi ja kõrgeima põhiseadusliku väärtuse ülioluline alus (vrd BVerfGE 39, 1; 72, 105; 109, 279). Igal inimesel on inimesena inimväärikus, sõltumata tema omadustest, füüsilisest või vaimsest seisundist, saavutustest ja sotsiaalsest staatusest (vrd BVerfGE 87, 209; 96, 375 ). 

Seda ei saa kelleltki ära võtta. 

Sellest tulenev austusnõue on aga haavatav (vrd BVerfGE 87, 209). Antud miinimumstandard kehtib ka sõltumata inimese individuaalse eluea eeldatavast kestusest (vrd BVerfGE 30, 173 inimeste õiguse kohta oma väärikuse austamisele ka pärast surma). Riik vastutab selle suhte eest õigus elule, millega keelatakse inimväärikuse riivamine oma meetmetega. Antud juhul on rikutud põhiõiguses sisalduvat inimväärikuse eiramise keeldu ellu sekkuda. 

Teisest küljest on ta kohustatud kaitsma iga inimelu. See kaitsekohustus nõuab, et riik ja selle organid kaitseksid ja edendaksid iga inimese elu; see tähendab eelkõige selle kaitsmist isiku vastu suunatud rünnakute ja kolmandate isikute sekkumise eest (vt BVerfGE 39, 1; 46, 160; 56, 54). 

Selle kaitsekohustuse alus on ka artikli 1 lõige, mis kohustab riiki sõnaselgelt austama ja kaitsma inimväärikust (vrd BVerfGE 46, 160; 49, 89; 88, 203).

Saksamaa Põhiseaduse artikli 1 lõige 1 ei kaitse mitte ainult üksikisikuid alandamise, kaubamärkide avaldamise, tagakiusamise, tõrjumise ja samalaadsete tegude eest kolmandate isikute või riigi enda poolt (vt BVerfGE 1, 97; 107, 275; 109, 279), lähtudes seadusandja põhiideest, et inimese olemuse osaks on enesemääratlemine ja vabaduses vaba arenemine ning indiviid võib nõuda, et teda tunnustataks kogukonnas põhimõtteliselt võrdväärse sisemise väärtusega liikmena (vrd BVerfGE 45, 187), inimväärikuse austamise ja kaitsmise kohustus välistab üldjuhul inimeste muutmise pelgalt riigi objektideks (vt BVerfGE 27, 1; 45, 187; 96, 375). 

Igasugune inimeste kohtlemine avaliku võimu poolt, mis seab põhimõtteliselt kahtluse alla nende subjekti kvaliteedi, nende staatuse juriidilise subjektina, on seetõttu rangelt keelatud (vrd BVerfGE 30, 1; 87, 209; 96, 375). Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus on lõpuks vastanud küsimusele, kas mõne inimese tapmine paljude päästmiseks on õigustatud (15. veebruari 2006 kohtuotsus asjas Rechtsprechung BVerfG, BvR 357/05). 

Lennundusjulgestuse seaduse kohta tehtud otsuses leidis konstitutsioonikohus: 

„[…] riik ise sekkub nende haavatavate inimeste ellu. Nagu eespool öeldud, eirab lennundusjulgestusseaduse § 14 lõike 3 alusel mis tahes tegevus nende inimeste subjektistaatust viisil, mis on vastuolus põhiseaduse artikli 1 lõikega 1 ja sellest tulenevalt riigi huvides tapmise keeluga. See ei muuda tõsiasja, et selle lähenemisviisi eesmärk on kaitsta ja säilitada teiste inimeste elusid.“ 

1. Tõsine tervisekahjustus

Eeltoodu kehtib ka tõsiste tervisekahjustuste korral.

Müokardiidi ja perikardiidi juhtumid olid kooskõlas eelnevalt nimetatud Paul Ehrlichi Instituudi turvaaruannetega. Vabariigi Valitsuse koroonapassi kohustuse kehtestamise kavatsus viitas ka nendele tõsistele kõrvalmõjudele. 

1. Tagakiusamine

Subjektiivses mõttes nõuab tagakiusamine tahtlikku tegevust erilise subjektiivse elemendina, mis eristab tagakiusamise tegu kõigist teistest inimsusevastaste kuritegude alternatiivsetest elementidest, nõutavad on ka usutavad diskrimineerivad motiivid: tegu peab olema toime pandud muudel rahvusvahelise õiguse üldreeglite kohaselt vastuvõetamatuks tunnistatud põhjustel.

Bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsioon, mis võeti ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 33. peakonverentsil 19. oktoobril 2005 ühehäälselt ja heakskiitmisega vastu, sätestab artiklis 6:

„Igasugust ennetavat, diagnostilist ja terapeutilist meditsiinilist sekkumist tohib läbi viia ainult asjaomase isiku eelneval, vabal ja teadlikul nõusolekul ning asjakohase teabe alusel. 

Nõusolek tuleks vajaduse korral anda sõnaselgelt ja andmesubjekt võib selle igal ajal ja mis tahes põhjusel tagasi võtta, ilma et andmesubjekt kannataks ebasoodsas olukorras või kahjus.“ (Mitteametlik tõlge)

Artikkel 11 sätestab:

„Üksikisikuid ega rühmitusi ei tohi inimväärikust, inimõigusi või põhivabadusi rikkudes mingil põhjusel diskrimineerida ega häbimärgistada.“ (Mitteametlik tõlge)

Bioeetika deklaratsiooni “rahvatervise kaitseks“ saab mõjuvatel põhjustel osaliselt piirata, kuid artikli 28 kohaselt ei saa deklaratsiooni siiski tõlgendada kui riigi, rühma või üksikisiku alust osaleda tegevuses või sooritada tegu, mis on vastuolus inimõiguste, põhivabaduste ja inimväärikusega. 

Geeniravis osalemise nõue või inokuleerimise tõendamise nõue kujutab endast põhimõtteliselt meditsiinilise sekkumise üle otsustamise vaba otsustamise põhireegli rikkumist ja on seetõttu lubamatu põhjus inimeste heaolust ja liikumisvabadusest ilmajätmiseks. 

Eelkõige võttes arvesse, et Euroopa Ravimiameti (EMA) avalduste kohaselt ei olnud Covidi katsetoodetele lubade väljastamine nõude eesmärk – kaitse leviku eest – kunagi seotud ravimi enda toimeviisiga. 

Koroonapassi (CovidPass) eesmärk oli kõrvaldada tsiviilisikute grupp sisuliselt avalikust elust, kes ei suutnud tõendada piisavat nakkusohutuskaitset. 

Selles osas oli põhiseaduses sätestatud alustel Vabariigi Valitsuse liikmete teadlik eesmärk tagakiusamine.

Jälgitavus (hüvitis)

Vabariigi Valitsuse liikmetele hüvitist ei maksta.

Eelolevaga seoses esitab avalduse esitaja kaalumiseks alljärgnevad seaduste väidetavate rikkumise alused.

• Märgukiri presidendile

Käesolevaga annab presidendile teada, et avaldaja on jäänud kõigi faktiliste asjaolude ja õiguslike aluste juurde, mis on esitatud asjas FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583. 

Menetlusökonoomia otstarbekuse põhimõtet silmas pidades ei hakata järgnevalt käesolevas asjas esitatud varasemaid seisukohti enam täies ulatuses kordama, esitades siiski alljärgnevad faktilised asjaolud ja õiguslikud seisukohad kaalumiseks.

• Faktilised asjaolud

1. Õiguskantsler on oma 26.04.2024. aasta vastuskirjas nr 14-1/240307/2402479 (lisa B, lk 1) avaldanud:

„Õiguskantsleri ülesanded ja nende täitmine on kehtestatud põhiseaduse ja seadustega. Õiguskantsler ei koosta seadusi ega anna selgitusi õigusaktide sätete kohta”.

1. Avalduses FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 ei ole õiguskantsleril palutud koostada seadusi ega anda selgitusi õigusaktide sätete kohta. Kui õiguskantsleril jäävad siiski menetluses sätestatud asjaolud ebaselgeks, on palutud õiguskantsleril korraldada asjas suuline ärakuulamine, kus avaldaja saaks selgitada oma positsiooni. Samuti nõustub avaldaja andma vande all tunnistuse teadaolevate asjaolude ja faktide kohta. 
2. Avalduse esitaja tugineb vaidlustamise alusena Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 27 (riigisisene õigus ja lepingute järgimine), mis kehtestab esimeses lauses miinimumstandardi:

„Osalisriik ei tohi viidata oma riigisisesele õigusele lepingu täitmatajätmise õigustusena.“  

1. Käesoleval juhul on tegemist asjas FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 rahvusvahelise õiguse alusel mitmetes välislepingutes sätestatud miinimumstandardite väidetava rikkumise juhtumiga. 
2. Avaldaja on tuginenud juriidilisele alusele, et Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab Viini konventsiooni osalisriigi (ka ennetavalt) kontrollima rahvusvahelise õiguse dokumentide (ka eelnõude) vastavust põhiseadusele. 
3. Samuti on leitud, et riik peab kontrollima juba eelnevalt- ja ennetavalt ning samuti tagantjärgi Rahvusvahelise Rooma statuudi artikli 7 rikkumist. Eeltoodud väiteid ei ole õiguskantsler vaidlustanud, vaid on nendega pigem nõustunud. Seda rikkumist on avaldaja aga väitnud.
4. Kui õiguskantsler leiab, et õiguskantsleri seaduse ja rahvusvaheliste riigi kohustuste vahel eksisteerib väidetav vastuolu, sellisel juhul on palutud jätta tuvastatud normi vastuolu korral õiguskantsleri seadus kui õigushierarhias madalama astme seadus tähelepanuta, et kontrollida kõrgema astme seaduse (Põhiseadus) simultaanselt rahvusvahelise õiguse alusdokumentides sätestatud standardite väidetavat rikkumist Eesti riigi ja/või Vabariigi Valitsuse ja/või valitsuse liikmete (2021. a) puhul asjas nr FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583.
5. Põhimõtteliselt leiab avaldaja, et riigil pole õigust erikohtlemisele, et rahvusvaheliste lepingute osas erandeid kehtestada, mis lubaks riigil oma kohustusest kõrvale hiilida. Pealegi on vastupidine vastuolus hea menetlustavaga, mille kohaselt vastastikused vaidlused tuleb lahendada eelkõige sõbralikult. Samas ei kuulu õiguskantsleri viited käigu juurde (vt lisa B. Lk 1). Avaldaja on tuginenud rahvusvahelistele inimõiguslepingutele, samuti eksperttunnistajate kirjalikele arvamustele, mida ei ole vaidlustatud. 
6. Eelkõige on osundatud, et õiguskantsler peaks jura novit curia põhimõttest lähtuvalt õigust juba tundma ning ei olnud põhjust kutsuda täiendavaid õiguseksperte oma arvamust esitama õiguses, mida õiguskantsler juba tunneb. Õiguskantsleri nõustajate hulgas ei ole siiski avaldajale teadaolevalt rahvusvahelise õiguse erijuriste, kellel on eriteadmised rahvusvahelise õiguse valdkonnas, mis on otseselt seotud rahvusvahelise (a) hädaolukordade õigusega ja (b) meditsiiniõigusega. Seda asjaolu arvestades esitas avaldaja 30. aprillil 2024. a asjas FAR-33-7tt-FFAR nr. 583 väidetavate rahvusvahelise õiguse rikkumiste aluste kohta kirjaliku õigusliku ekspertarvamuse (vt presidendile 20.05.2024. aastal kaalumiseks täiendavad argumendid: lisa 5. Lk 48-71/1-71). 
7. Eelkõige nendest põhjustest tulenevalt on leitud, et õiguskantsleril on vastavalt rahvusvahelise õiguse miinimumstandarditele kohustus kontrollida, kas kehtestaja on järginud piisava hoolsusega oma rahvatervisega seotud poliitilistes otsustes põhiseaduse § 87 lg 8 koostoimes § 11 sätestatud kriteeriume, kui selline erakorraline olukord 12. märtsil 2020. aastal peaministri „post facto“ määrusega siseriiklikult välja kuulutati. 
8. Toetudes ekspertarvamustele ja rahvusvahelistele (välisriikide) kohtuotsustele samal teemal, hiljemalt alates 12. märtsist 2020. aastast väljakuulutatud administratiivsed koroonameetmed ei ole täitnud oma väidetavat eesmärki ning neid ei saa seega objektiivselt juriidiliselt õigustada.
9. Õiguskantsleril tuleb olla oma ülesande täitmisel sõltumatu sellistest välismõjudest, mis võivad takistada tema võimet menetluse käigus esitatud seisukohtasid täielikult jälgida. Õiguskantsler ei tohi lubada piinlikel asjaoludel või muudel sellistel asjaoludel ülesande täitmist mõjutada. Õiguskantsler peab säilitama oma tegevuses sõltumatuse, isegi kui see nõuab tegevust või lahendusi, mis ei meeldi valitsusele või teistele riigiteenistujatele, teisele poolele, võimudele ega teistele osapooltele. Põhi- ja inimõiguste kaitsmine ning õigusriigi põhimõtte järgimine eeldab õiguskantslerilt sõltumatust avalikust võimust. 
10. Riigi eelduslikku taotlust, mis praktikas oleks kaasa toonud miljonite kodanike põhi- ja inimõigustest ilmajätmise, tuleb lugeda vastuolus olevaks hea juristi juhendiga. Riigipoolsed õigused sellisel juhul oleks ilmselgelt alusetud, kuna algusest peale on lähtunud riigi tahtest, mis takistavad riigile piinliku õigusasja menetlemist. Vastupidise õigusliku eriarvamusega pole riiklikud kohtud nõustunud. 
11.  Seetõttu on piisavalt põhjendatud, et nimetatud asjas menetlust jätkata. Selleks, et riigi seisukoht täielikust alusetusest oleks vastuvõetav, peaks avaldaja täielikult tagasi lükkama asjas toodud õigusliku põhjenduse struktuuri, arvestama, et konstitutsiooniõiguse alusel ei oleks põhimõtteliselt õigust põhi- ja inimõigustele, miljonid inimesed peavad tegema läbi näiteks märkimisväärseid arstlikke läbivaatusi ja asjas avalduse esitanud arstide esindajate seisukohti täielikuks jaburaks ning lükkavad tagasi ainsa arvamuse sellel teemal, samuti on jama õigusteaduslikud alused. Sellisele seisukohale jõudmine on aga täiesti võimatu – puhta mõistuse ja jurisprudentsi seisukohast. 
12. Samuti märgib märgukirja esitaja, et õiguskantsleril ega õiguskantsleri nõunikel pole teadaolevalt arstidiplomit, seega eeldusel, et ta oleks saanud esitatud meditsiiniõpinguid ja eriarstiekspertide väiteid eelduslikult jamadeks hinnata, oleks ta pidanud läbima vähemalt arsti kraadi. Antud juhul pole see aga nii olnud, mistõttu pole olnud muud võimalust, kui loota terviseuuringute lõpptulemustele ja eriarstide ekspertarvamuste õigsusele. 
13. Lähtuvalt eelolevast, kui leitakse vastupidiselt käesolevas asjas esitatud arvamusele ja kaalumiseks esitatud õiguslikele ekspertarvamustele, et nii, nagu õigusprotsessis esitatud, ei ole rikutud välislepingutes sätestatud standardeid, miljonite kaaskannatajate (ohvrite) põhi- ja inimõigusi, siis esitakse siiski, et avaldajal on olnud piisavalt põhjust oma avalduse FAR-33-7tt-FFAR nr. 583 esitamiseks, et Vabariigi Valitsuse liikmed vastutavad oma väidetavate õigusrikkumiste eest, vastavalt rahvusvahelistes lepingutes sätestatule, nagu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 7 sätestatud kriteeriumid.
14. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et on olemas olulised faktilised alused ning seega on jätkuvalt esialgne kahtlus põhiseaduse paragrahv 16 rikkumise suhtes. Nimekiri Vabariigi Valitsuse liikmete kohta on esitatud lisa 1 (vt lk 21/1-22) ja põhiseaduse paragrahv 16 simultaanselt rahvusvahelise õiguse seaduse rikkumise juriidilised ja faktilised alused on esitatud eelolevalt (vt alajaotus I., II, III. LK 1-17/1-22). 
15. Eeltoodud asjaolude põhjal on esialgne kahtlus, et eelnimetatu kehtestab lisaks põhiseaduse paragrahv 16 rikkumisele nende Vabariigi Valitsuse liikmete puhul, kes on Covidi vastumeetmete otsuseid teinud või neid vaikival kokkuleppel heaks kiitnud, st isikliku vastutuse.
16. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIKo) 08.04.2021. aasta kohtuotsuses nr 47621/13 Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik punktis 266 on selgitatud (, et vaktsineerimisekohustus peab vastama seadusele, mis on piisavalt selge ja täpselt sõnastatud, et isikud mõistaksid selle tagajärgi. Vaktsineerimiskohustus saab olla nii otsene kui kaudne või nagu Riigikohus on 25.11.2021. aasta määrustes kohtuasjades nr 3-21-2071 ja nr 3-21-2241 märkinud, kohustus saab olla mõju poolest võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. EIKo 15. märtsi 2012. aasta kohtuasjas nr 24429/03, Solomakhin vs. Ukraina, loeti kohustuslikku vaktsineerimist tahtevastaseks meditsiiniliseks sekkumiseks ka juhul, kui isikuid füüsiliselt sund-vaktsineeritud pole, kuid vaktsineerimata jätmine toob kaasa reaalsed tagajärjed. Märgukirja raames avaldatakse, et samad õiguslikud hinnangud kohalduvad ka CovidPassi puhul, mille Vabariigi Valitsuse liikmed (lisa 1) vastuvaidlematult on kehtestanud. 
17. Isegi, kui rahvatervise poliitika raames kehtestatud kohustused on loodud seadustega, mitte Vabariigi Valitsuse määrusega või täitevvõimu kehtestatud aktidega, on seda peetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 7 rikkumiseks. 
18. Inimsusevastaste kuritegude uurimise ja ennetamise keskus (ZAAVV) on leidnud, et meelevaldsed koroonameetmed ja kiiresti üles ehitatud heakskiit elanikkonna seas on näidanud, kui kergesti saab ühiskonnaga manipuleerida ja kui kiiresti muutuvad inimõiguste rikkumised sotsiaalselt vastuvõetavaks.
19. COVID-19 inokuleerimisprogrammi raames nakkusohutustõendi (CovidPass) kehtestamine tähendab konkreetse tagajärje saabumist, mistõttu on tegemist kohustuse kehtestamisega. Selle kohustuse kehtestasid Vabariigi Valitsuses 2021. aastal olnud 15 isikut, kui nad hääletasid selle poolt kinnisel istungil. 
20. ZAAVV õigusmeeskonna analüüsile tuginedes oli käesoleva kohustuse kehtestamise näol tegemist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 7 rikkumisega, kuna see tõi endaga kaasa reaalsed tagajärjed, mille alusel kohaldub antud artikli rikkumise kontrollimise kohustus pädeva õiguskaitseorgani poolt.

Lugupidamisega

Revo Jaansoo

Lisadokumendid:

• Pealkiri: Vastus pöördumisele. (Kellelt) Sotsiaalministeerium (kellele) Jaansoo, Revo. Registreerimise kuupäev: 28.03.2024. aasta. Registreerimise number: 1.5-1.1/45-8. LK 1-2
• Õiguskantsleri 26.04.2024. aasta vastuskiri nr 14-1/240307/2402479. Lk 1

Lisa 1

COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud on vastu võetud 28.10.2021. aastal. Vabariigi Valitsuse korralduses nr. 373, millele on alla kirjutanud peaminister Kaja Kallas ja riigisekretär Taimar Peterkop. 

Kaja Kallas Peaminister

Andres Sutt Ettevõtluse- ja infotehnoloogiaminister

Maris Lauri Justiitsminister

Liina Kersna Haridus- ja teadusminister

Kalle Laanet Kaitseminister

Tõnis Mölder Keskkonnaminister

Urmas Kruuse Maaeluminister

Keit Pentus-Rosimannus Rahandusminister

Anneli Ott        Kultuuriminister

Taavi Aas        Majandus- ja taristuminister

Jaak Aab        Riigihaldusminister

Kristian Jaani  Siseminister

Tanel Kiik          Tervise-ja tööminister

Signe Riisalo    Sotsiaalminister

Eva-Maria Liimets            Välisminister