Patrick Woodi poolt
Populism näib olevat kogu maailmas tõusuteel: maapiirkondadest digitaalsete ruumide ja poliitiliste assambleedeni on tekkimas liikumine, mis väidab end taastavat riigi korrumpeerunud eliidi, rahvusvaheliste bürokraatiate ja lagunevate liberaalsete demokraatiate küüsist. Kuid lähemal vaatlusel avaneb teistsugune pilt.
See, mis näib olevat rahvaülestõus, on tegelikkuses sageli ajendatud tegelaste ja ideoloogiate poolt, mis põlgavad populismi põhiprintsiipe – individuaalset vabadust, kohalikku enesemääramist, õigusriiki ja põhiseaduslikke võimu piiranguid.
Selle pettuse liikumapanev jõud on tehnopopulism – klassikalise populismi mutatsioon, mis koorus Pimeda Valgustuse ideoloogilises reaktoris, kus mõtlejad nagu Curtis Yarvin (tuntud ka kui Mencius Moldbug ) ei näe demokraatiat mitte vabaduse kaitsjana, vaid ebaõnnestunud eksperimendina, mis tuleb asendada algoritmilise juhtimise ja täidesaatva võimuga.
Selles moonutatud peegelpildis ei ole populistid enam vabaduse kaitsjad – nad on uue, andmepõhise valitseva klassi jalaväelased.
Sööt: populistlik retoorika, libertaarne esteetika
Tehnopopulism tekkis Silicon Valley võrgustikes ja nn NRx (Neoreaction) liikumise blogides, kuid leidis ülemaailmse publiku populistliku keele abil: eliidivastane retoorika, nõudmised „korra“ ja „kompetentsuse“ järele ning ülistused „vabadele turgudele“ ja „sõnavabadusele“.
Peter Thiel, Elon Musk ja Balaji Srinivasan riietuvad retooriliselt populistlikku rüüsse, levitades samal ajal visioone, milles „vabadus” määratletakse ümber kui allumine optimeeritud, tehnoloogiliselt kontrollitud süsteemidele – kus koodist saab seadus ja klassikaline poliitiline võim asendatakse tehnoloogilise infrastruktuuriga.
Yarvin lükkab avalikult tagasi demokraatia ja nõuab tegevjuhi funktsiooniga monarhi. Thiel kiitis „postdemokraatlikku” Singapuri eeskujuna. Srinivasan unistab rahvusriikide asendamisest võrgustikriikidega, mis toimivad platvormide ja biomeetriliste juurdepääsuvõtmete kaudu.
Pöördumine: vabadusest korra juurde
Klassikaline populism – olgu see siis Ameerikas, Ungaris või Indias – põhineb veendumusel, et rahvas on suveräänne ning tema vabaduse tagavad piiratud valitsus, võõrandamatud õigused ja õigusriik. See on keskkontrolli vastu.
Tehnopopulism pöörab selle põhimõtte ümber: suveräänsust peetakse ebaefektiivseks, õigusi paindlikuks ja õigusriiki mittevajalikuks – seni kuni algoritmid suudavad asju paremini reguleerida.
Tehnopopulistid lubavad uut “kuldajastut” – aga ainult siis, kui ohverdame vabaduse vana arhitektuuri . Autokraatlikku valitsemist ei tähistata enam veana, vaid funktsionaalse efektiivsusena – seni kuni see on tehnoloogiliselt kaasajastatud.
Asi pole vabaduse taastamises, vaid digitaalse eliidi pehmes riigipöördes, mis on maskeeritud rahvaülestõusuks.
Võrgustiku väited: parempoolsete tehnokraatlikud utoopiad
Pettus pole vaevalt ilmsem kui niinimetatud võrgustikriikides.
Balaji Srinivasani edendatavatel ja Thieli kapitali rahastatavatel digitaalsetel „idufirmade riikidel“ on siin tekkimas lootus saavutada poliitilist tunnustust ja asendada traditsioonilisi valitsusi. Sellised projektid nagu Próspera (Honduras) või Praxis ei ole rohujuuretasandi demokraatlikud liikumised – need on riskikapitalil rahastatud valitsemise eksperimendid, kus valimata asutajad ehitavad üles ülalt-alla struktuure – lühidalt öeldes tehnokraatiaid.
Nad lubavad vabadust bürokraatiast – aga pakuvad erasuveräänsust, mida kontrollivad valimata tehnoloogiamiljardärid, mis on kaugel demokraatlikust vastutusest , sageli kohaliku elanikkonna arvelt.
Paralleel globalistide ja globalismivastaste vahel
Kuigi populistlikud liikumised ründavad liberaalset maailmakorda, omaks nad – sageli alateadlikult – selle väga tehnokraatliku peegelpildi.
Sest nii globaalsed tehnokraadid (ÜRO, EL, Maailma Majandusfoorum) kui ka tehnopopulistlikud antiglobalistid (Thieli võrgustik, Dark Enlightenment jne) jagavad keskseid veendumusi:
- Tulevik kuulub digitaalsüsteemidele
- Põhiseaduslik demokraatia on aegunud
- Tõhusus on õiguste suhtes tähtsam
- Juhtimist ei tohiks arutada, vaid seda tuleks optimeerida.
Lõpuks kaotavad tavalised inimesed. Neile pannakse uskuma, et neil on sõnaõigus, kuid nende käitumist kontrollivad nutivõrgud, CO₂-mõõtjad või plokiahela juhtimine. Nimetatakse seda siis „jätkusuutlikuks arenguks“ või „digitaalseks enesemääramiseks“, tulemus jääb samaks: tehnokraatlik kontroll uues vormis.
„Vabadusvirna” iroonia
Tarkvaražargoonis viitab „täispinu” kasutajaliidese ja andmestruktuuri vahelisele seosele. Tehnoloogilises populismis saab sellest „vabaduse pinu“ – mis tegelikkuses on orjanduse pinu.
Võib-olla kõige kibedam iroonia seisneb selles, et paljud vabadust armastavad kodanikud aitavad – enese teadmata – ise oma ahelaid sepistada. Nad vahetavad riikliku kontrolli kõiketeadva kontrolli vastu erasektori algoritmide poolt.
Tehnopopulism müüb kuulekust vabadusena:
„Sa oled vaba – seni kuni sa algoritmi otsa ei jookse.“
Kokkuvõte: mäss, mis polnudki üks
Pime Valgustus mitte ainult ei kritiseeri demokraatiat – see on kaaperdanud populistlike liikumiste energia ja suunanud selle projekti, mis säilitab populistliku retoorika, kuid paigaldab tehnokraatlikke võimustruktuure.
Tulemus: laastatud vastupanuliikumine, mis lehvitab vabaduselippe, marssides digitaliseeritud, korporatiivsesse tulevikku.
Populistid ei võta vabariiki tagasi –
nad loovad selle asendaja.
Seni kuni seda pettust ei tunnistata, jätkab tehnokraatia tõusu –
maskeerituna vabaduse rüüsse, mida see püüab hävitada.
