See, mis praegu Brasiilias toimub, pole lihtsalt südantlõhestav – see on kohutav.

See on naeratusega türannia.
Vibu mässitud kurjus.

Ajalugu kimbutavad valitsuste julmused, millest igaüks jätab inimkonna hinge armi.

Kuid see, mida Brasiilia oma lastega teeb, ületab tavapärase valitsuse häbi – see on süütuse reetmine, kuritegu kõige haavatavamate vastu.

See trotsib mõistust, trotsib moraali – peaaegu kujuteldamatu.

Ja siiski, siin me oleme.

Ema palve.

On aasta 2025.

Enamikus maailmas on COVID-i mandaadid kauge mälestus. Pered on normaliseerunud – pesapallimängud, balletikontserdid, sünnipäevapeod. Pandeemia mustemad päevad on seljataga. Meie tähelepanu on nihkunud uutele lahingutele – poliitilistele segadustele, sõjale Gazas ja Ukrainas, Epsteini nimekirjale.

Kuid Brasiilias kaklevad emad endiselt.

Neil pole kunagi olnud luksust edasi liikuda. Nad ei peatunud kunagi.

Neil pole valikut. Nad ei kuulu õnnelike hulka.

Alates 2024. aasta jaanuarist on Brasiilia vanemad seisnud silmitsi võimatu reaalsusega: nad on sunnitud vaktsineerima oma lapsi vanuses 6 kuud kuni 5 aastat Pfizeri COVID-19 vaktsiini kolme annusega.

Paljude jaoks üle maailma olid vaktsiinivolitused ähvardav oht – poliitikud arutlesid, protesteerisid ja mõnel juhul ka vastupanu osutasid. Kuid Brasiilias ei vaielda. Ei mingeid erandeid. Alternatiivid puuduvad. Väljapääsu pole. Väga oluline on teadvustada tõsist erinevust mandaadi ja sunniviisilise täitmise vahel.

Brasiilias pole pääsu.

Vastupanu osutavaid vanemaid ootab karm karistus:

• Tuhandetesse – mõnikord kümnetesse tuhandetesse – USA dollaritesse ulatuvad kurnavad trahvid.
• Politsei hirmutamine ja ähvardused mittetäitmise eest.
• Vanemlike õiguste äravõtmine ja vanemliku kontrolli kaotamine.

Brasiilia vanemad elavad õudusunenägu. Nad on lõksus keset lahinguvälja, seistes moraali ja türannia, autonoomia ja riikliku kontrolli ristumiskohas.

Karmide meetmete tõsidus on üle mõistuse – see on nii kujuteldamatu reaalsus, et vaevalt ükski vanem Ameerikas või teistes tööstusriikides on olnud sunnitud seda taluma.

See ei ole “mandaat” nii, nagu ameeriklased seda arvavad – midagi võimalike lahendustega. Koduõppe lünk puudub. Usulist erandit ei ole. Selle vastu kohtus ei vaielda. On ainult alistumine – või kohutavad tagajärjed.

Nad võitlevad, sest neil pole valikut.

Nad võitlevad, sest allaandmine tähendab oma laste eludega riskimist.

Kujutage ette, et elate maailmas, kus iga päev mõtlete: kes on selles sõjas järgmine ohver – ja kas see on *minu* laps?

See, millega Brasiilia emad silmitsi seisavad, on enneolematu – riigi poolt kehtestatud sunni tase, mis võtab neilt igasuguse valikuvõimaluse, hääle ja lootuse väljapääsule.

See ei ole pelgalt võitlus vaktsiinimandaadi vastu. See on võitlus selle eest, kes saab otsustada, mis on lastele parim: ema või riik.

See on võitlus iga ema põhiõiguse eest kaitsta oma last.

Reegel dekreediga

Selle ülekohtu teeb veelgi jõhkramaks see, kuidas see peale suruti.

See ei olnud seadus, mida parlamendis arutati. Ärakuulamisi ei toimunud. Pole hääli. Ühtegi eksperti ei kutsutud tunnistama. Vanematel puudub võimalus oma muret väljendada.

See ei olnud seadusandlik – see oli ette nähtud.

Tervishoiuministeeriumi tehniline märkus oli laste COVID-i vaktsineerimise lubamiseks, jättes mööda kogu Brasiilia demokraatlikust protsessist.

Ja ülekohus ei lõpe sellega. Kogu Brasiilia süsteem on selles õiguste rikkumises kaasosaline.

Kohtunikud – kes on mõeldud õigluse ja demokraatia kaitsjateks – on valdavalt asunud sunni poole. 2024. aasta seisuga väljendab 93% Brasiilia kohtunikest hoolimata üha suurenevatest tõenditest vaktsiini kahjustamise kohta selle vastu usaldust.

Need kohtud mitte ainult ei kinnita neid volitusi, vaid ka jõustavad neid.

• 88% kohtunikest toetab puutumatuse passe.
• Üle kahe kolmandiku kiidab heaks laste ja noorukite vaktsineerimise ilma vanemate nõusolekuta.
• 56,1% keeldub täielikult igasugusest vaktsineerimise vastuseisust.
• 75% usub, et valitsusel peaks olema õigus karistada neid, kes keelduvad vaktsineerimisest

President Lula sõnul:

See ei puuduta rahvatervist.

See puudutab võimu.

Ja need, kes selle hinda maksavad, on meie seas kõige väiksemad, õrnemad ja süütumad.

Globaalne kontroll, kohalikud ohvrid

See mandaat on alles viimane peatükk Brasiilia pikas võitluses poliitilise manipulatsiooni ja ülemaailmse mõju vastu.

Brasiilia ajalugu määratleb vastupanu sunniviisilisele meditsiinilisele sekkumisele. Alates 1904. aasta vaktsiinimässust – mil kodanikud tulid tänavatele protestiks kohustusliku rõugete pookimise vastu – kuni jätkuva vastupanuni COVID-i mandaatidele on brasiillased pikka aega umbusaldanud riigi poolt pealesunnitud meditsiinilisi otsuseid, mis on ajendatud skeptilisusest valitsuse motiivide ja välismõjude suhtes.

Värskeim näide selle vastupanu kohta tuli endisest presidendist Jair Bolsonarolt, kes oli avalikult vastu vaktsiinimandaatidele, sulgemistele ja rangetele COVID-meetmetele. Tema seisukoht oli seotud pühendumusega teadusele, laste heaolule ja isikuvabaduste kaitsmisele.

Kuid tema trots pälvis halastamatu mahasurumise.

• Piirkonna juhid trotsisid teda, rakendades föderaalsest vastuseisust hoolimata karmimaid piiranguid.
• Kohtunikud toetasid autoritaarseid meetmeid, keeldudes tunnustamast vanemlikke õigusi.
• Ülemaailmsed jõud tugevdasid oma haaret, kasutades hoovana rahvusvahelisi partnerlussuhteid, välisabi ja kaubanduslepinguid.

Bolsonaro vastupanu oli midagi enamat kui lihtsalt poliitiline trots – see oli võitlus Brasiilia suveräänsuse eest, õiguse eest juhtida oma kurssi ilma väliste sekkumisteta.

Kuid ülemaailmsed jõud – WHO direktiivide, farmaatsiahiiglaste ja rahvusvaheliste poliitiliste organite näol – hoiavad riigi üle raudset haaret, võttes Brasiilia perekondadelt ära põhilise inimõiguse teha teadlikke meditsiinilisi otsuseid.

Brasiiliast on saanud kõrgete panustega lahinguväli, kus globaalsed jõud dikteerivad reegleid, kasutades riiki etturina oma tegevuskavade edendamiseks.

Tõe vaigistamine

Brasiilias on selle ebaõigluse vastu sõnavõtt kõrge hinnaga.

Ajakirjanikud ja arstid, kes julgevad ametliku narratiivi kahtluse alla seada, vaigistatakse. 2023. aastal vastu võetud seadused on muutnud valitsuse poliitika vaidlustamise ohtlikuks – isegi ebaseaduslikuks. Vahistamisoht ripub üle iga eriarvamuse hääle. Hirm on tõe vaigistanud.

Ja ometi on selle kõige kohutavam tulemus rahvas, kus vanemad on sunnitud vaikides kannatama, olles abitud, et kaitsta oma lapsi järeleandmatu valitsusmasina eest.

Õnneks pole kõiki hääli vaigistatud.

Isegi kõige pimedamates nurkades keeldub valgus suremast. Keset rõhuva türannia raskust on neid, kes keelduvad paindumast. On neid, kes tõusevad tuhast – kõigutamatult ja vankumatult.

Need on tõelised kangelased: emad, aktivistid, hääled, kes keelduvad vaigistamisest. Nad seisavad trotsides püsti, teades riske, teades ohte, kuid nende südames on tuli, mida miski ei suuda kustutada.

Brasiilia laste eest võitlev aktivist John Kage on üks selline kangelane.

Isegi kõige raskemates oludes on John leidnud viise, kuidas end tagasi lükata.

Isegi siis, kui maailm tundus nende nuttudele kurt, leidis John võimaluse emade pisaraid võimendada. Ta jõudis üle piiride, kutsudes ülemaailmset kogukonda üles seisma Brasiilia lastega. Ta koondas selliseid sõdalasi nagu dr Peter McCullough, dr Pierre Kory, dr Maria Mogg, dr Geert Bossche, dr Chris Flowers, dr Jessica Rose, dr Alejandro Dias ja mina – igaüks meist ühines selles võitluses süütute eest.

Kui sõnavõtt oli kuritegu, mille eest karistatakse vahistamisega, jättis John tõele ruumi. Kui väljaspool süsteemi rääkida ei saanud, tõi ta koosolekud sisse. Ta korraldas riigimajades ja kodades avalikke arutelusid, andes hääletutele hääle ja surudes need vestlused päevavalgele rahvustelevisioonis, kus neid ei saanud enam ignoreerida.

John näitab meile, et ei ole jõudu, mis oleks liiga võimas ega liiga tugev, et emaarmastuse jõudu tagasi hoida. Ta riskib kõigega, sest ta teab, mis on kaalul: Brasiilia laste tulevik.

Kuid John Kage ei saa sellega üksi hakkama.

Brasiilia sõdalased on lõksus lahingus, mis võib muuta ajaloo kulgu, olles relvastatud vaid nende julguse ja armastusega, mida nad oma laste vastu hoiavad. Nad vajavad tugevdust. Nad vajavad meie abi.

Rahvusvahelised hääled on sundinud Brasiilia valitsust varem taganema. On aeg seda uuesti teha.

Kui neid mandaate juhib globaalne eliit, siis miks mitte kasutada sama ülemaailmset survet nende lammutamiseks?

Me ei saa pealt vaadata, kui süütud lapsed ohverdatakse ettevõtete ja poliitiliste tegevuskavade nimel. Brasiilia pered vajavad meid – neid, kes on väljaspool nende valitsuse türannia ulatust –, et oleksime nende hääl.

Rääkige välja. Jagage nende lugusid. Nõua vastutust.

Sest kui valitsus pöörab oma lastele selja, pole see enam ainult Brasiilia probleem, vaid ülemaailmne. Maailm peab tõusma kaitseks.

Kas me seisame kõrval ja vaatame, kuidas süütud ohverdatakse?

Või jääme nendega koos seisma?

Nüüd on aeg tegutseda. Nende tulevik sõltub sellest.