1992.aastal lubasid nii kirjanik kui ka teadlane Francis Fukuyama ja Disney film “Aladdin” meile “täiesti uut maailma”. Kolmkümmend kaks aastat hiljem tundub maailm palju hullem, kui keegi ootas ja 2024.aasta võib osutuda suureks pöördepunktiks.
“Aladdin” ei olnud väga konkreetne, milline uus maailm oleks, kuid “Ajaloo lõpu ja viimase inimese” autor Fukuyama oli.
Ajalugu oli evolutsiooniline protsess, millel oli eesmärk, kirjutas ta. See eesmärk oli liberaalne demokraatia ja me olime selle saavutanud 20.sajandi lõpus. Kogu maailm heidaks ideoloogia kõrvale ja tõmbaks end vabakaubanduse, jõukuse ja üha laienevate vabaduste lubadustesse. Liberaalne demokraatia ei muutuks millekski muuks, sest kõik muud poliitilise korra või ideoloogia vormid olid sellega võrreldes nii halvad. Uus maailm ei oleks selline, kus midagi uut ei juhtunud. See oleks aga igav, sest poliitika oleks pigem majanduse juhtimine kui konkureerivad nägemused heast elust või hõimu- ja ideoloogiliste konfliktide vahendamine. Sellegipoolest tuleks ainus väljakutse liberaalsele demokraatiale seestpoolt: mitte kõik ei tahaks olla võrdsed kõigi teistega ja mõned võitleksid mitte liberaalses süsteemis, vaid selle vastu. Või nii see vaidlus läks.
Fukuyama nägemust tõlgendati kergesti valesti. Külma sõja järgsele üleküllusele oli näiliselt võimatu vastu panna. Me olime võitnud ja ainus tõsine väljakutse või potentsiaalne alternatiiv Lääne võimule ja kultuurile oli kadunud. Piltlikult öeldes oli lihtne istuda, lõõgastuda ja nautida evolutsiooniprotsessi avanemist, mis polnud mitte ainult hea, vaid ka vältimatu. See seletab Lääne kollektiivset suutmatust ennustada ja valmistuda probleemideks, millega me praegu silmitsi seisame. Me lõpetasime väliste ohtude tõsiselt võtmise, desarmeerisime end süstemaatiliselt, kärpisime sõjalisi eelarveid ja loobusime oma kultuurist. Ajalugu oli ju läbi.
See oli rumal. On selge, et maailmas on ja on alati olnud pahatahtlikke tegijaid, kes ei soovi meile head ja kes ei taha kodus liberaalset demokraatiat. Nad pahandavad seda ka välismaal. Võistlevate režiimide jõumeestel ja autokraatidel on vähe ühist, välja arvatud soov näha Läänt alandatuna või vähemalt mõne pulga mahavõtmisena. Kuid nüüd teevad nad koostööd, et püüda just seda saavutada. Nad avastasid nõrkuse ja tegutsesid kohe, kui Lääs oli kõige haavatavam ja hajameelsem.
Siiani oleme näinud pidevat sekkumist valimistesse, sõda Ukrainas ja hiljuti sõda Gazas (mille algatasid Hamas ja Iraani õhutusel). Kas need probleemid kasvavad ja levivad? Kas Hiina haarab kinni võimalusest varsti Taiwani tungida?
Kõik need võimalused võivad testida Lääne ja eriti Ameerika otsustavust murdepunktini. Meie vaenlased teavad seda. Nad teavad ka, et peamine küsimus ei ole selles, kas Lääne sõjaväelased on oma ülesannete kõrgusel – kuigi see on kindlasti küsimus, mille üle tasub mõtiskleda. Eelkõige peame endalt küsima, kas läänel ja eriti Ameerikal on piisavalt enesekindlust, et oma huvide eest seista. Ei ole mõtet jätkata Lääne loodud rahvusvahelise süsteemi kaitsmist, kui keegi sellesse ei usu ja keegi ei taha meie väärtusi säilitada.
Kui Lääs, mille eesotsas on Ameerika, on liiga lõhestunud või hõivatud siseküsimustega, et valvata enda loodud maailmasüsteemi ja karistada neid, kes püüavad seda õõnestada, siis jätkavad autoritaarsed ja jõumehed meie tõukamist, mõnitamist ja ründamist, kuni me alla anname ja tagasi tõmbume.
Tõstatan need küsimused nüüd, sest 2024.aasta maailm näib olevat palju ohtlikum ja vägivaldsem kui see on olnud pikka aega. Probleem ei ole mitte ainult välismaal, vaid ka kodus vägivaldse protesti ja hüperpolarisatsiooni vormis. Kauguses terendav, päev-päevalt lähenev, on novembris toimuvate USA presidendivalimiste tont. Olenemata tulemusest tundub tõenäoline, et kaotaja pool ei tunnista võitja legitiimsust nagu 2016. ja 2020.aastal. Kuid loodame, et asjad ei kujune nii.
Vahepeal loodame ja palvetame, et saaksime end taasühendada väärtustega, mis tegid Lääne suureks ja taastada närv, mis on vajalik enda ja meie ehitatud maailma kaitsmiseks.
