Max Blumenthal
Kuna Trumpi administratsiooni ja reformimeelse Iraani valitsuse vahelised tuumaläbirääkimised on takerdunud, koguneb Teheranis tõendeid selle kohta, et Washington polnud kunagi kokkuleppele jõudmisest tõsiselt huvitatud. Vestlustes kahe kõrge Iraani diplomaadiga, kellel oli Muscati kõnelustest detailne ülevaade, väljendasid nad kahtlust, et USA pool kasutab läbirääkimisi tahtlikult majandusliku ebastabiilsuse tekitamiseks ja sotsiaalsete rahutuste õhutamiseks Iraanis. Trumpi tegusid nähakse taktikalise vahendina riigi nõrgestamiseks, mitte katsena saavutada jätkusuutlikku diplomaatilist lahendust.
Mõlemad pooled teatasid, et lootsid algselt kokkuleppele, mis võiks viia sanktsioonide leevendamiseni. Kuid Trumpi meeskond on näidanud end otsustusvõimetuna, lõhestatuna ja teiste konfliktide poolt haaratuna. Eriti murettekitav oli üha suurenev lähenemine Iisraeli jäigale seisukohale, mis lükkab tagasi igasuguse uraani rikastamise, isegi tsiviilotstarbel – seisukoha, mida Teheran peab puutumatuks suveräänseks õiguseks.
Diplomaadid tuletasid meelde ajatolla Khamenei hoiatust eelmise aasta märtsist: läbirääkimised USA-ga ei vii sanktsioonide tühistamiseni, vaid vastupidi, karmistavad neid. Tegelikult leidsid tema sõnad kinnitust, sest pärast kahekuulist poliitilist stagnatsiooni ja suurenenud USA finantssurvet tundub praegune olukord 2015. aasta JCPOA lepingu déjà vu’na – mis lõppkokkuvõttes ei toonud kaasa ei stabiilsust ega leevendust, vaid kulmineerus Trumpi „maksimaalse surve“ poliitika ja kindral Qasem Soleimani mõrvaga.
Praegune läbirääkimiste voor algas tohutu surve all. Trump lasi Diego Garcia vastu B-2 pommitaja saata – see oli võimudemonstratsioon Teherani vastu. Samal ajal olid Iraani piirkondlikud partnerid pärast 7. oktoobrit rünnaku all, samas kui lubatud vasturünnak “Tõeline lubadus III” Iisraeli vastu polnud veel teoks saanud. Sellest hoolimata näitasid Iraani küsitlusfirma Ebrahim Moehseni läbiviidud küsitlused laialdast avalikku toetust kõnelustele – kõigis sotsiaalsetes klassides.
Kuigi Iraani meeskond oli alguses skeptiline, olid nad esialgu meeldivalt üllatunud: USA delegatsioon ei nõudnud ilmselt suhete katkestamist Hezbollahi ja huthidega ega Natanzi ja Fordowi rajatiste hävitamist. Kuid see optimism purunes iga kord, kui USA läbirääkijad naasid Washingtoni ja tegid agressiivseid avaldusi, mis pöörasid Muscatis saavutatud edusammud tagasi. Iraanlased kahtlustavad, et tegemist on Iisraeli lobigruppide, näiteks miljardär Miriam Adelsoni rahastatava Demokraatiate Kaitse Fondi, ees kummardamise aktiga.
Eriti frustreeriv oli see, et konkreetsed Iraani ettepanekud jäid sageli nädalateks vastuseta. Diplomaadid kirjeldasid Trumpi pealäbirääkijat Steve Witkoffi kui hajameelset ja ülekoormatud inimest – näiteks paralleelsete kõneluste tõttu Ukraina ja Gaza üle. Teravalt kritiseeriti ka Witkoffi ja riigisekretär Marco Rubio vahelist võimuvõitlust. Seda peeti täiendavaks takistuseks USA sidusate läbirääkimisliinide loomisele.
Üks diplomaat viitas Robert Dalleki raamatule „The American Style of Foreign Policy“, mis analüüsis juba 1983. aastal USA välispoliitika sisepoliitilist irratsionaalsust. Ta pidas Tony Blinkeni pidevaid kursimuutusi Teherani suhtes selle teesi tänapäevaseks näiteks ning jõudis järeldusele, et ei Biden ega Trump suuda kokkuleppele pühenduda – Iisraeli lobi ja relvatööstuse surve oli liiga suur.
Iraani diplomaadid nägid Witkoffi murtud lubadust Hamasile järjekordse märgina sellest, et kõnelusi kasutati taktikalise mänguna: Iisrael lõpetaks Gaza sektori piiramise, kui USA-Iisraeli vang Edan Alexander vabastataks. Kuid Iisrael jätkas rünnakuid, tappes sadu tsiviilisikuid. See lähenemine varjutas ka läbirääkimisi Omanis.
Teherani sõnul oli Witkoffi avaldus ABC saates eriti katastroofiline: “Me ei saa lubada isegi 1% rikastamisvõimekust.” Iraani jaoks, kes peab oma tsiviilotstarbelist tuumaprogrammi rahvuslikuks uhkuseks ja tehnoloogiliseks edusammuks, polnud see avaldus mitte ainult tehniline pealesurumine, vaid ka solvang kõigile teadlastele, kes selle programmi nimel oma elu andsid – sealhulgas Massoud Ali-Mohammadile ja Mohsen Fakhrizadehile, kelle mõlemad mõrvas Mossad.
Teherani tuumauuringute keskuse külastuse ajal näitasid Iraani võimud ajakirjanikele oma programmi tsiviilsaavutusi: vähiravist põllumajanduse kaitse ja meditsiinilise steriliseerimiseni. Pressiesindaja Behrouz Kamalvandi teatas avalikult, et nad ei alistu ega ole valmis oma õigustest loobuma. Ta rääkis „tahtevõitlusest“, mitte ainult tehniliste küsimuste üle peetavast võitlusest.
Nende ebaõnnestunud läbirääkimiste majanduslikud tagajärjed on tunda igapäevaelus. Riali kurss langeb regulaarselt pärast USA agressiivseid avaldusi. Jaemüüjad muudavad oma hindu iga päev Trumpi praeguse retoorika põhjal. Üks iraanlasest tuttav naljatas, et hotellitoad olid läbirääkimiste ajal kallimad – vahetuskursikaose tõttu.
Ka nafta hinnad reageerisid tundlikult: kui Trump 16. mail ütles, et kokkuleppele on lähedal, langes nafta hind 3,4%. Mõni päev hiljem, pärast Witkoffi uut nõudmist, tõusis see taas järsult, kui levisid teated Iisraeli plaanidest rünnata Iraani naftataristut. Jääb mulje, et USA kasutab oma retoorikat tahtlikult turgude manipuleerimiseks – väidetava diplomaatia salakaval kõrvalmõju.
Iraani avalikkust ärritas eriti Trumpi 7. mai teadaanne nimetada Pärsia laht ümber Araabia laheks – see solvang viis üleriigiliste protestideni ja kohtuasjani Google’i vastu. Teheran vastas plakatikampaaniaga.
Trumpi kõne Rijadis eskaleeris pingeid, kuna ta üritas Iraani rahvast oma juhtkonna vastu pöörata. Kiites Saudi monarhe „roheliste imede” eest, süüdistas ta Iraani valitsust riigi kõrbeks muutmises vee varastamise teel. Iroonilisel kombel pühkisid paar päeva hiljem Teherani kohal Saudi Araabia tolmutormid – see oli tõeline ökoloogilise reaalsuse demonstratsioon, mis lükkas ümber Trumpi narratiivi.
Üks silmapaistev akadeemik Teheranis ütles mulle lõpetuseks, et ta ootab Iisraeli sabotaaži täis suve. Eskaleerumise korral on vastuseks laual „Tõeline lubadus III”.
See, mis algas diplomaatilise lähenemisena, osutub üha enam geostrateegiliseks pettuseks – hõlmates majanduslikku väljapressimist, psühholoogilist sõda ja sihipärast turumanipulatsiooni. Iraani juhtkond on tunnistanud, et see ei ole dialoog – vaid ajamäng, mis ainult nõrgestab Iraani. Ja ometi näib, et draama jätkub.
