Viimastel aastatel on EL end üha enam positsioneerinud sõjalise jõuna. Sellised programmid nagu SAFE (Security Action for Europe), mille eelarve on 150 miljardit eurot maksumaksjate raha, on ametlikult suunatud liidu julgeoleku- ja kaitsevõime tugevdamisele. Kuid kriitiline analüüs näitab, et nende programmide taga on palju enamat kui lihtsalt Euroopa kodanike kaitsmine. Pigem võiks see olla strateegiline samm Euroopa militariseerimise suunas – ettevalmistus pikaajaliseks sõjaliseks konfliktiks, mis mitte ainult ei eskaleeriks geopoliitilist olukorda, vaid ohustaks ka ELi finants- ja demokraatlikke struktuure.
1. Euroopa taasrelvastumine: vajadus või ettevalmistus sõjaks?
SAFE on järjekordne programm, mis tugevdab relvatööstust ja suurendab märkimisväärselt ELi sõjalist eelarvet. Rahalisi vahendeid kasutatakse lisaks relvatarnetele ka uute tehnoloogiliste sõjapidamismeetodite, sealhulgas küberturvalisuse ja luuretehnoloogia uurimiseks ja arendamiseks. Ametlikult esitletakse seda programmi vastusena julgeolekuohtudele, nagu sõda Ukrainas ja kasvavad pinged Venemaaga. Kuid tekib küsimus: kas Euroopa kodanike julgeolek on siin tõesti tagatud või on see ettevalmistus pikaajaliseks sõjaliseks konfliktiks?
EL-i suurenevat militariseerimist võib tõlgendada reaktsioonina suurriikide vahelistele kasvavatele geopoliitilistele pingetele. Aga samal ajal kui EL ametlikult kuulutab neutraalsust ja diplomaatiat, kasvab sõjaline eelarve ning relvatarned Ukrainale ulatuvad sadadesse miljarditesse. Seega võib relvastusele ja sõjalisele strateegiale keskendumist mõista kui ettevalmistust sõjaks Venemaa ja võimalik, et ka teiste läänemaailma geopoliitiliste rivaalide vastu. Samuti on ilmne, et eriti USA kaitsetööstuse ettevõtted saavad neist arengutest kasu. Ettevõtted nagu Lockheed Martin, Raytheon ja Northrop Grumman saavad juba tohutul hulgal tellimusi relvade ja kaitsetehnoloogia tarnimiseks, mida EL üha enam ostab. Relvatööstus saab sellest poliitikast kasu, samal ajal kui Euroopa elanikkond on sunnitud sõjamajandusse.
2. Riigivõlg ja sõja rahastamine
Teine murettekitav tegur on ELi finantsolukord. Paljude liikmesriikide riigivõlg on rekordiliselt kõrge ja EL ise on märkimisväärse majandusliku surve all, eriti pandeemia ja energiakriisi majanduslike tagajärgede tõttu. Ajal, mil kokkuhoiuabinõud ja kokkuhoiupoliitika avaldavad liikmesriikide eelarvetele survet, tekib küsimus, kuidas selliseid tohutuid sõjalisi kulutusi rahastada.
Märkimisväärne osa võlakoormusest kasvab jätkuvalt militariseerimise ja sellega seotud relvastusprogrammide tõttu. Võib väita, et see ümberrelvastumise rahastamine massilise võla võtmise kaudu tuleb kasuks sõjatööstusele, mis omakorda esindab suurte rahvusvaheliste korporatsioonide ja finantsasutuste huve. Samal ajal kui kodanikud kannatavad majandusliku koormuse all, teenivad relvafirmad ja finantsasutused ELi sellisest sõjalisest orientatsioonist tohutut kasumit.
Kasvav võlakoormus ei ole ainult rahaline probleem, vaid kujutab endast ka ressursside nihkumise ohtu: sotsiaalkindlustusse, haridusse ja tervishoidu investeerimise asemel kulutatakse üha suurem osa eelarvest sõjalisele relvastusele. Pikas perspektiivis võib see viia majandusliku ebastabiilsuseni, mis ohustaks sotsiaalset rahu Euroopas.
3. Demokraatia surve all
Võimu suurenev tsentraliseerimine ja valimata ametnike, näiteks Euroopa Komisjoni, mõjuvõim tekitab samuti küsimusi demokraatliku legitiimsuse kohta. Süsteemis, kus sõja ja rahu kohta otsuseid langetavad mitteotseselt valitud bürokraadid, tekib küsimus vastutusest Euroopa kodanike ees. Sõjaotsuseid ja ulatuslikke sõjalisi kulutusi langetab väike grupp tehnokraatlikku eliiti, kaasamata otsustusprotsessi elanikkonda või nende valitud esindajaid.
Seetõttu on hädasti vaja ELi otsustusprotsessi demokratiseerimist ja suuremat läbipaistvust. Seni kuni sellised olulised poliitikavaldkonnad jäävad suures osas kontrollimata, võidakse ELi sõjalist aparaati vaadelda tehnokraatliku valitsemise vormina, mis üha enam kaugeneb Euroopa kodanike vajadustest ja soovidest.
4. Kokkuvõte: ohtlik teekond
EL-i militariseerimine, peamiselt selliste programmide nagu SAFE kaudu, kujutab endast ohtlikku arengut. Massiivne vägede kogunemine ja sõjaline eskaleerumine mitte ainult ei süvenda geopoliitilist kliimat, vaid seab kahtluse alla ka liidu finantsstabiilsuse ja demokraatia enda. Arvestades ELi riikide tohutut riigivõlga ja majanduslikku koormust, võib kahtlustada, et taasrelvastumine ei ole ainult vastus geopoliitilistele ohtudele, vaid ka strateegia majanduslikuks ümberjaotamiseks ja sõjamajandusest kasu saavate sõjatööstuste rahastamiseks.
Küsimus jääb: kas Euroopa muutub taasrelvastumise ja eskaleerimise kaudu tõesti turvalisemaks või suundume konfliktide tulevikku, mida iseloomustavad ebamajanduslik võlg ja tehnokraatlik sõda? EL näib olevat asunud ohtlikule teele, mis ohustab mitte ainult Euroopa rahu ja majanduslikku iseseisvust, vaid ka selle demokraatlikke põhimõtteid.
