RESOLUTSIOONIPÕHINE PÖÖRDUMINE

Eesti Vabariigi Riigikogu poole

Austatud Riigikogu liikmed

Käesolevaga esitame Teile pöördumise seoses Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2024. ja 2025. aasta rahvusvaheliste tervise-eeskirjade ning pandeemialepingu menetluse ja sisuliste aspektidega. Need protsessid võivad oluliselt mõjutada Eesti Vabariigi suveräänsust ja meie kodanike põhiseaduslikke õigusi.

Mitmetes Euroopa riikides, sealhulgas Austria Vabariigis, on esitatud õiguslikult põhjendatud ja õigusteadlaste poolt argumenteeritud pöördumisi seadusandjatele, tuginedes WHO põhikirjale ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetele. Murekohaks on asjaolu, et rahvusvaheliste tervise-eeskirjade ja pandeemialepingu koostamise ja vastuvõtmise protsess on toimunud vastuolus WHO põhikirjas sätestatud neljakuulise etteteatamiskohustuse ning avalikkuse kaasamise nõuetega. Sellised rikkumised seavad kahtluse alla nimetatud dokumentide õigusliku siduvuse ning kahjustavad liikmesriikide suveräänsust ja demokraatlikku kontrolli avalike otsuste üle – omades otsest mõju nii rahvusvahelisele õiguskorrale kui ka rahvatervisele.

1. Põhiseaduslik raamistik ja Riigikogu roll rahvusvaheliste lepingute menetlemisel

1.1. Põhiseaduslik alus

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 kohaselt:

„Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Eesti Vabariigi rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid on lahutamatu osa Eesti õigussüsteemist.“

Selle normi kohaselt on riigivõimu teostamine võimalik vaid põhiseaduslikul alusel ning kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega. Sellest järeldub, et ka kõik rahvusvahelised lepingud – sealhulgas WHO rahvusvahelised tervise-eeskirjad ja pandeemialeping – peavad olema kooskõlas Eesti põhiseadusega.

Seda nõuet toetab ka Viini konventsioon lepingute õiguse kohta (1969), mille kohaselt tuleb rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel järgida läbipaistvuse, õiguspärasuse ja menetlusliku korrektsuse põhimõtteid.

1.2. Ootus rahvusvaheliste lepingute põhiseaduslikule ja demokraatlikule menetlemisele

Lähtudes eeltoodud õiguslikust raamistikust, eeldatakse, et rahvusvaheliste lepingute menetlus peab olema:

1. põhiseaduslik – s.t kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse normide ja väärtustega;
2. läbipaistev – s.t kodanikel, õigusekspertidel, meditsiinispetsialistidel ja seadusandjal peab olema võimalus sisuliseks kaasamiseks;
3. demokraatlik – s.t parlamendi kui kõrgeima esindusorgani pädevust tuleb austada ja realiseerida täies ulatuses;
4. kodanike põhiõigusi austav – s.t ükski rahvusvaheline leping ei tohi vähendada kodanike põhiseaduslikke õigusi ega ohustada riigi suveräänsust.

1.3. Riigikogu põhiseaduslik ülesanne ja praktilised soovitused

Kutsume Riigikogu üles täitma oma põhiseaduslikku rolli ning lähtuma rahvusvahelise õiguse normidest ja Eesti põhiseaduse vaimust, tagamaks, et kõik WHOga seotud rahvusvahelised dokumendid (sealhulgas rahvatervise hädaolukordade reguleerimise eeskirjad ja pandeemialeping):

1. läbiksid põhiseadusega kooskõlas olevad, korrektsed menetlusprotseduurid;
2. oleksid sisuliselt läbipaistvad ja demokraatlikud;
3. ei kahjustaks Eesti Vabariigi suveräänsust ega kodanike põhiõigusi.

1.4. Konkreetne üleskutse Riigikogule

Palume Riigikogul:

1. avaldada toetust rahvusvahelisele üleskutsele, millega nõutakse WHOlt oma põhikirjaliste menetlusreeglite järgimist ning liikmesriikidele piisava ajaraami tagamist dokumentide sisuliseks analüüsiks ja avalikuks aruteluks;
2. edastada käesolev pöördumine koos juriidilise analüüsi ja põhjendustega Eesti Vabariigi täitevvõimule, Euroopa Liidu institutsioonidele ja rahvusvahelistele partneritele, eesmärgiga tugevdada tervisealaste otsustusprotsesside läbipaistvust ja õiguspõhisust;
3. julgustada Eesti valitsust ja rahvusvahelisi esindajaid toetama neid rahvusvahelisi algatusi, mis tagavad WHO pandeemialepingu ja tervise-eeskirjade probleemide menetlemise demokraatlikul, läbipaistval ja põhiseaduslikult legitiimsel viisil.

2. Juriidiline probleemide väljatöötamine

2.1 Rahvusvaheliste õigusnormide ja menetlusreeglite väidetav rikkumine

Keskne tähelepanu on pööratud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade ja pandeemialepingu vastuvõtmise menetlusreeglite väidetavale rikkumisele. Maailma Terviseorganisatsiooni põhikiri (WHO põhikiri, artikkel 19) ning Rahvusvahelise lepingu õiguse konventsioon (Viini konventsioon lepingute õiguse alal, 1969, artiklid 18–26) sätestavad, et uued rahvusvahelised kokkulepped peavad läbima selged, avalikud ja demokraatlikud menetlused ning liikmesriikidele tuleb tagada piisav aeg nende sisu hindamiseks ja avalikuks aruteluks.

Menetlusprotsess seab kahtluse alla nii WHO 2024. aasta tervise-eeskirjade reformi kui ka lepingu siduvuse, kuna:

1. WHO põhikiri sätestab selgelt etteteatamisaja ja menetlusreeglid, mida ei järgitud;
2. Rahvusvahelise õiguse üldprintsiipide kohaselt peab leping sõlmima riik oma põhiseaduse ja demokraatlike normide kohaselt;
3. Suveräänsete riikide õigus ei ole allutatud ebademokraatlikele või ebaõigetele menetlustele, mis piiravad nende kontrolli oma siseasjade üle.

2.2 Eesti põhiseaduse ja rahvusvaheliste õigusaktide konformiteet

Eesti Vabariigi põhiseadus (Põhiseadus § 3) sätestab riigi suveräänsuse kriteeriumid ning deklareerib riigi iseseisvust ja sõltumatust, mis tähendab ka seda, et rahvusvahelised kokkulepped ei tohi kahjustada põhiseaduslikke põhimõtteid ega piirata põhjendamatult kodanike õigusi.

Kõik rahvusvahelised lepingud, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) pandeemialeping, peavad vastama järgmistele õigusriiklikult siduvatele tingimustele:

2.3 Põhiseaduslik kooskõla

Lepingu sisu ning rakendusmehhanismid peavad olema kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, eeskätt järgmiste sätetega:

1. PS § 1: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja.
2. PS § 3: riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
3. PS § 123: välislepingud ei või olla vastuolus põhiseadusega.

Järeldus: Ükski rahvusvaheline kohustus – sealhulgas WHO eeskirjad või lepingud – ei tohi delegeerida riigivõimu otsustuspädevust viisil, mis ohustab Eesti suveräänsust või põhiseaduslikku korda.

2.4 Demokraatlik menetlus ja läbipaistvus

Lepingu sõlmimine peab järgima demokraatliku õigusriigi standardeid, sh:

1. PS § 10: Eesti riik on rajatud õigusriigi põhimõttele.
2. PS § 11: õiguste ja vabaduste piiramised peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja proportsionaalsed.
3. Viini konventsioon rahvusvaheliste lepingute õiguse kohta (1969), art 46 ja 18: Riik ei või tugineda oma siseriikliku õiguse rikkumisele, kui rahvusvaheline leping on sõlmitud põhiseadusvastaselt, ja ei tohi enne lepingu jõustumist võtta meetmeid, mis kahjustavad selle eesmärki.

Leping peab olema parlamendis arutatud ja ratifitseeritud põhiseadusega kooskõlas, olles avalikkusele läbipaistev ning allutatud avalikule ja institutsionaalsele kontrollile.

III. Nõutud üheksa (9) keskset probleemi

Alljärgnev on esitatud rahvusvahelise õiguse ja Eesti põhiseaduse nõuetest lähtudes 9 punkti, mis iseloomustavad peamisi juriidilisi ja menetluslikke puudujääke WHO poolt:

1. Salastatud ja mittetäielik menetlusprotsess — WHO ei avaldanud ega saatnud välja kõiki menetluseks vajalikke dokumente ega informatsiooni;
2. Etteteatamisaja puudumine — WHO rikkus WHO põhikirjas sätestatud vähemalt 4-kuulise etteteatamisnõude avalikuks aruteluks ja ratifitseerimiseks;
3. Avaliku ja demokraatliku arutelu takistamine — liikmesriikidel ja avalikkusel ei antud võimalust osaleda ega piisavalt arutada lepingu sisu;
4. Pandeemialepingu õiguslik siduvus on kaheldav — menetlusprotsessi rikkumine seab ohtu lepingu siduvuse rahvusvahelise õiguse seisukohast;
5. Riikide suveräänsuse ja põhiseadusliku korra rikkumine — lepingu menetlus on vastuolus Eesti põhiseaduse § 3 printsiibiga;
6. Õigus kodanike õigustele ja vabadustele on ohus — lepingu piirangud võivad kahjustada õigusi teabele ja osalusele riigivõimus;
7. Puudulik järelevalve ja vastutuse määratlus — WHO ja rahvusvahelised organid ei ole piisavalt reguleerinud ega selgitanud vastutuse ja järelevalve mehhanisme lepingu rakendamisel;
8. Puudub kooskõlastus Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste institutsioonidega — lepingu menetlus on toimunud ilma vajalikku kooskõlastust avaldamata;
9. Piiratud informatsiooni jagamine liikmesriikide parlamentidele ja avalikkusele — puudub piisav teavitamine ja läbipaistvus lepingu mõju osas.
10. 9 peamist probleemi – detailne ülevaade

4.1 Salastatud ja mittetäielik menetlusprotsess

WHO menetluslepingu vastuvõtmisel ei olnud piisavalt läbipaistev. Rahvusvahelise õiguse üldprintsiipide kohaselt tuleb lepinguid tõlgendada ja sõlmida läbipaistvalt. Viini konventsiooni rahvusvaheliste lepingute õiguse (1969) artikkel 31 lõige 1 sätestab:

„A treaty shall be interpreted in good faith in accordance with the ordinary meaning to be given to the terms of the treaty in their context and in the light of its object and purpose.“

„Lepingut tuleb tõlgendada heas usus, lähtudes lepingu tavapärasest tähendusest selle kontekstis ning arvestades selle eesmärki ja otstarvet.“

Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb rahvusvahelisi lepinguid sõlmida ja tõlgendada läbipaistvalt, siiralt ning kooskõlas hea usu põhimõttega. Selle põhimõtte keskse tähenduse kinnitab Viini konventsioon rahvusvaheliste lepingute õiguse kohta (1969), mille artikli 31 lõike 1 kohaselt mõiste in good faith on juriidiline termin, millel on spetsiifiline tähendus anglo-ameerika õigustraditsioonis. Selle ladinakeelne vaste on bona fide, mis tähendab „siira kavatsusega“ või „ausalt“. Bona fide on õiguslikult siduv tõlgenduspõhimõte, mis nõuab lepinguosaliste ja tõlgendajate käitumist, mis välistab pettuse, formaalsuse ületähtsustamise ja eesmärgist kõrvale kaldumise.

Eesti õiguskultuur kuulub kontinentaalsesse õigusperekonda, kuid rahvusvahelise lepinguõiguse tõlgendamisel tuleb arvestada ka anglo-ameerika traditsioonidest pärit mõistete tähendust ja kasutusloogikat, nagu seda on „in good faith“ Viini konventsioonis. „Heas usus“ ei tähenda Viini konventsiooni artikkel 31 lõike 1 kohaselt kitsalt üldsõnalist õiglustunnet, vaid hõlmab süsteemset, eesmärgipärast ja kooskõlalist analüüsi, mis teenib lepingupoolte ühiseid kavatsusi.

Hea usu põhimõte väljendub lepingute tõlgendamisel järgmistes nõuetes:

1. lähtutakse lepingu tavapärasest tähendusest kontekstis;
2. arvestatakse lepingu eesmärki ja otstarvet;
3. välditakse tõlgendusi, mis muudavad sätted ebaefektiivseks või tähendusetuks.

Viini konventsiooni nimetatud säte aitab vältida formalistlikke või sententslike tõlgendusi ning säilitada lepingu terviklik toimimine. Kooskõla eesmärkidega on oluline ka Eesti õiguse kohaldamisel, sest Viini konventsioon on Eesti suhtes siduv. Hea usu põhimõttel on tähtis roll ka lepingulises õiguses. See nõuab lepingupooltelt usaldusväärsust, läbipaistvust ja õiglust nii lepingu sõlmimisel kui täitmisel. Ebaaus käitumine või sihipärane eksitamine võib kaasa tuua lepingulise vastutuse ning kahjustada rahvusvahelisi suhteid.

Rahvusvahelise õiguse keskne põhimõte in good faith (ladina keeles bona fide) nõuab, et rahvusvahelisi lepinguid tõlgendataks ja kohaldataks ausalt, siiralt ja eesmärgipäraselt, tuginedes vastastikusele usaldusele ning lepingupoolte ühisele kavatsusele. Antud põhimõte kujutab endast siduvat õiguslikku standardit, mis kohustab vältima formaalseid või kontekstiväliseid tõlgendusi ning tagama lepingute tõlgendamise mõistuspäraselt ja terviklikult vastavalt Viini konventsiooni artikli 31 lõikele 1.

Kui sellist heas usus tõlgendamise ja kohaldamise kohustust riivatakse – näiteks läbi rahvusvahelise lepingu normide meelevaldse eiramise või selle menetluse varjamise – tekib lisaks rahvusvahelise õiguse rikkumisele ka vastuolu Eesti põhiseadusega. Nimelt sätestab põhiseaduse § 44 lõige 1, et „igaühel on õigus saada riigiasutustelt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet”, kinnitades sellega halduse läbipaistvust ja teabe kättesaadavust demokraatliku õigusriigi aluspõhimõttena. Salastatus või läbipaistmatud menetlusnormid riivavad seega otseselt põhiseaduslikku teabevabadust ning õõnestavad bona fide põhimõtte rakendamise legitiimsust Eesti õiguskorras.

Läbipaistvuse puudumine on vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga, mille kohaselt tuleb tagada õigusriigi ja demokraatliku otsustusprotsessi avatud olemus. Kohtuasjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik (EIK, 26. aprill 1979, nr 6538/74) on punktis 62 märgitud:

„The restriction imposed by the authorities was not necessary in a democratic society and thus constituted a violation of Article 10 of the Convention“ 

„Võimude kehtestatud piirang ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning seetõttu kujutas see endast Konventsiooni artikli 10 rikkumist“

Euroopa Nõukogu kohtuorgani (EIK) kohaselt info avalikkusele kättesaadavaks tegemine ning läbipaistvus on demokraatliku riigi õiguslikud nurgakivid, mida ei tohi põhjendamatult piirata.

4.2 Etteteatamisaja puudumine

WHO põhikirja artikkel 19 nõuab vähemalt neljakuu etteteatamisaja uute lepingute ratifitseerimiseks. Selline aeg võimaldab riikidel ja kodanikel lepingu sisu põhjalikult uurida ja avalikult arutada. Etteteatamisaja rikkumine seab kahtluse alla lepingu siduvuse rahvusvahelises õiguses (Viini konventsioon art 18–20).

4.3 Avaliku ja demokraatliku arutelu takistamine

Demokraatia põhimõte on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 2 ja § 10 üks kesksemaid ja ülimuslikke õiguspõhimõtteid, mis kindlustab rahva suveräänsuse ning avaliku võimu teostamise läbipaistvuse, vastutuse ja seaduslikkuse. Rahvusvahelise õiguse üldprintsiipide kohaselt peab rahvusvahelises õigusruumis arutusel olevate dokumentide sõlmimise protsess toimuma demokraatlikult, läbipaistvalt ning kaasavalt, järgides demokraatliku riigikorra nõudeid ja avalikkuse kaasamise põhimõtteid.

Puudulik avalik arutelu ja ebapiisav teabe jagamine kahjustavad otseselt osalusdemokraatiat ning esindusdemokraatliku riigikorra toimimist ning rikuvad väidetavalt ÜRO Inimõiguste Komitee järeldusi ja põhimõtteid. ÜRO Inimõiguste Komitee on oma üldkommentaaris nr 25 („General Comment No. 25“) märkinud, et riikidel lasub kohustus tagada kodanike õigus tõhusalt osaleda avalikes otsustusprotsessides ning et demokraatlik osalus on inimõiguste ja demokraatliku riigikorra lahutamatu ja vältimatu osa.

4.4 Pandeemialepingu õiguslik siduvus on kaheldav

Rahvusvahelise õiguse alusel sõltub lepingu siduvus sellest, kas lepingu sõlmimisel on järgitud kõiki kehtivaid ja nõutud protseduurireegleid (Veneetsia konventsioon lepinguõigusest, artikkel 26). Protseduuride eiramine seab kahtluse alla lepingu kohustusliku iseloomu ning võib muuta lepinguõiguslikult kehtetuks või vaidlustatavaks.

Lisaks peab lepingu sisu olema kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ning rahvusvaheliste inimõiguste normidega; vastasel korral on Eesti Vabariigil põhiseadusest tulenev õigus ratifitseerimisest keelduda (Põhiseadus § 123 lõige 3). Rahvusvahelise õiguse normide kohaselt ei ole rahvusvahelise lepingu sõlmimine kehtiv, kui see on vastuolus riigi põhiseaduslike sätete või rahvusvaheliste inimõiguste standarditega. Selline kooskõla on riigi õigusliku järjepidevuse ja rahvusvahelise õiguskorra austamise fundamentaalne eeldus. 

Eesti põhiseaduse § 123 annab riigile õiguse keelduda lepingu ratifitseerimisest juhul, kui lepingu sätted on vastuolus põhiseadusega või inimõiguste kohustustega, tagades sellega Eesti õiguskorra ühtsuse ning rahvusvaheliste kohustuste täitmise.

4.5 Riikide suveräänsuse ja põhiseadusliku korra väidetav rikkumine

Eesti põhiseaduse § 3 tunnistab riigi suveräänsust ning tagab Eesti Vabariigi õiguse korraldada oma siseasju sõltumatult ja ilma välise sekkumiseta. Rahvusvahelised lepingud peavad olema kooskõlas põhiseaduslike normidega ning ei või kahjustada riigi suveräänsete õiguste teostamist ega muuta kehtivaid põhiseaduslikke sätteid.

WHO lepingu sõlmimise menetlus, mille käigus on Eesti õigusruumile ja põhiseaduslikule korrale seatud piirangud ilma adekvaatse ja demokraatliku nõusolekuta, lähevad otseselt vastuollu nimetatud suveräänsuse põhimõttega ning seab kahtluse alla lepingu õiguspärasuse ja kehtivuse Eesti õigusruumis.

4.6 Õigus kodanike õigustele ja vabadustele on ohus

Eesti põhiseaduse § 45 tagab teabe- ja juurdepääsuvabaduse, mis kujutab endast demokraatliku riigikorra alustala ning on hädavajalik tingimus avaliku võimu läbipaistvaks ja vastutustundlikuks teostamiseks. Sõnavabaduse ja teabevabaduse olemasolu on demokraatliku valitsemisvormi eripära, mis lahutab selle selgesti autoritaarsetest ja totalitaarsetest režiimidest, kus need vabadused on kas oluliselt piiratud või praktikas avalikust ruumist välja tõrjutud.

WHO pandeemialepingu võimalikud piirangud, mis takistavad avaliku teabe kättesaadavust ja kodanike õigust osaleda otsustusprotsessides, kahjustavad otseselt demokraatliku riigi toimimise alustalasid. Sellised piirangud ohustavad eriti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, mis kaitseb sõnavabadust, ning artiklit 11, mis tagab kogunemis- ja ühinemisvabaduse. 

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on leitud, et need õigused moodustavad demokraatliku ühiskonna põhituuma, olles eelduseks läbipaistvale valitsemisele ja võimukandjate vastutusele. Näiteks kohtuasjas Bączkowski ja teised vs. Poola (avalduse nr 1543/06, otsus 3. mai 2007) märkis EIK, et demokraatia ei tähenda üksnes enamuse tahte valitsemist, vaid nõuab ka vähemuste õiguste austamist ja nende õiglast kohtlemist (nt p 63).

Seega ei saa WHO pandeemialepingu rakendamine toimuda viisil, mis vähendab ühiskondlikku läbipaistvust või välistab kodanike osaluse, ilma et see seaks ohtu nii põhi- ja inimõigused kui ka EIK kohtupraktikas kujundatud demokraatliku õigusriigi standardid.

4.7 Puudulik järelevalve ja vastutuse määratlus

Rahvusvaheliste lepingute puhul on kriitilise tähtsusega ühemõtteline järelevalve mehhanismi olemasolu ning vastutuse selge määratlus, mis tagab lepingu täitmise kontrolli kandmise. WHO lepingu menetlusprotsessis ilmneb aga nende aspektide ebaselgus või puudulikkus, mis seab kahtluse alla selle õigusliku korrektsuse ja kehtivuse.

Euroopa erikujuga rahvusvahelise õigusruumi fundamentaalsed põhimõtted eeldavad lepinguliste kohustuste ühemõttelist juriidilist määratlust, menetluslikku läbipaistvust ning kõiki lepingupooli siduvat õiguskindlust, mistõttu antud olukord on nende põhimõtetega vastuolus.

4.8 Puudub kooskõlastus Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste institutsioonidega

Eesti kui Euroopa Liidu (27 liikmesriiki) ning Euroopa Nõukogu (46 liikmesriiki) liige on kohustatud täitma nii ELi õiguse kui ka Euroopa Nõukogu standardeid, mis on oma olemuselt eraldiseisvad ja sõltumatud. Euroopa Liidu kohtuorganiks on Euroopa Liidu Kohus, samas kui Euroopa Nõukogu kohtuorganiks on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Käesolevas asjas on tõsiselt rikutud mõlema organisatsiooni nõudeid ja menetluslikke standardeid.

WHO lepingu menetlusprotseduuride eiramine ning lepingu avaldamata jätmine ELi institutsioonidele rikub Euroopa õigust ning võib viia õiguslike vastuolude ja õiguskindluse puudumiseni.

4.9 Piiratud informatsiooni jagamine liikmesriikide parlamentidele ja avalikkusele

Läbipaistvus nii parlamentide kui ka avalikkuse ees on demokraatia ja õigusriigi toimimise seisukohalt põhiline ning vältimatu tingimus. Piiratud juurdepääs informatsioonile ning ebapiisav teabevahetus kahjustavad oluliselt Riigikogu võimet täita põhiseadusest tulenevat kontrollifunktsiooni rahvusvaheliste lepingute sõlmimise ja rakendamise üle. Käesoleva asja kontekstis esineb puudujääke läbipaistvuses ning vajalikus teabevahetuses, mis tõsiselt rikub nimetatud põhiseaduslikku normi ja seab ohtu demokraatliku riigikorra aluspõhimõtted.

1. Üheksa (9) peamist probleemi 

5.1 Salastatud ja mittetäielik menetlusprotsess

Läbipaistvuse puudumine riivas rahvusvahelises õiguses sätestatud lepingu sõlmimise õiguslikke protseduure, nagu määratletud Viini konventsiooni (1969) artikli 31 lõike 1 kohaselt. Eesti põhiseaduse (1992) § 44 lõige 1 tagab avalikkuse juurdepääsu teabele ning riigi halduse läbipaistvuse. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik (Nr 1), 6538/74 (1979) märgib läbipaistvuse printsiipi kui demokraatliku ühiskonna alustala.

Seega on läbipaistvuse puudumine vastuolus Eesti põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse ning Euroopa õiguse normidega, mistõttu on menetlusprotsess õiguslikult kaheldav.

5.2 Etteteatamisaja puudumine

WHO lepingu ratifitseerimise etteteatamisaja eiramine on vastuolus Viini konventsiooni artiklite 18–20 sätetega, mis rõhutavad läbirääkimiste protseduuride ranget järgimist. Eesti põhiseaduse nimetatud sätete kohaselt on seadusandlikus protsessis hädavajalik tagada nii avalikkuse kaasatus kui ka piisav ettevalmistusaeg, mis võimaldab adekvaatset kontrolli ja järelevalvet.

Selline menetlusprotseduuri rikkumine seab kahtluse alla WHO lepingu õigusliku siduvuse ning rikub Eesti demokraatliku õiguskorra aluspõhimõtteid.

5.3 Avaliku ja demokraatliku arutelu takistamine

Eesti põhiseaduse § 2 sätestab, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum moodustavad lahutamatu ja jagamatu terviku ning et Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse määrab seadus. Lisaks sätestab põhiseaduse § 10, et selles peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse üldisest mõttest või on sellega kooskõlas ning vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Need sätted tuleb mõista kui demokraatliku ühiskonna ja osalusdemokraatia fundamentaalseid alustalasid, mis kindlustavad kodanike aktiivse kaasamise ning avaliku arutelu võimalused otsustusprotsessides. 

ÜRO Inimõiguste Komitee on oma üldmärkuses nr 25 (1996) rõhutanud kodanike osaluse olulisust demokraatlikes menetlustes, mis toetab põhiseaduses sätestatud põhimõtteid. Avaliku arutelu takistamine seab otseselt piiranguid kodanike põhiõigustele ning on vastuolus nii Eesti põhiseaduse kui ka rahvusvaheliste inimõiguste normidega, kahjustades sellega õigusriigi ja demokraatia aluspõhimõtteid. 

Seetõttu võib järeldada, et avaliku arutelu puudumine rikub fundamentaalselt kodanike põhiõigusi ning õigusriigi ja demokraatliku riigikorra põhialuseid.

5.4 Pandeemialepingu õiguslik siduvus on kaheldav

Viini konventsiooni artikli 26 säte, tuntud ladinakeelse väljendi pacta sunt servanda ehk „lepinguid tuleb pidada“ kohaselt, sätestab rahvusvaheliste lepingute õiguspärase sõlmimise ning pooltele siduvuse. Käesolevas juhtumis on ilmne, et vajalikud protseduurilised tingimused lepingu sõlmimiseks on jäetud täitmata, mille tõttu tekib kaalukas õigusküsimus lepingu kohustuslikkuse ja siduvuse osas. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 sätestab: „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.“ Selle normi raames ei ole vastuvõetav rahvusvahelise lepingu sisuline vastuolu põhiseadusega ning lepingu sõlmimise protseduuride eiramine tekitab ipso iure (ladina keeles „seadusest enesest“) kehtivuse ja rakendatavuse tõsise õigusliku kahtluse. Lepingu siduvus ei saa põhineda pelgalt sõlmitud dokumendil, vaid peab vastama põhiseaduslikele nõuetele ja kehtestatud menetlusreeglitele, vastasel korral jääb lepingu õiguslik jõud õigustühiseks. 

Seega on lepingu õiguslik siduvus in dubio pro reo (ladina keelest tõlgituna „kahtluse korral kasu vastaspoolele“) põhimõtte kohaselt vaidluse all ning lepingu jõustumine ja rakendamine ei saa aset leida enne, kui põhiseadusest tulenevad nõuded ja kehtivad menetlusnormid on nõuetekohaselt täidetud. See tagab õigusselguse ja kooskõla riigi kõrgeimate õigusnormidega ning välistab õigusliku ebakindluse lepingu kehtivuse osas.

5.5 Riikide suveräänsuse ja põhiseadusliku korra väidetav rikkumine

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 sätestab, et Eesti riigi suveräänsus kuulub rahvale ning riigil on õigus korraldada oma siseasju iseseisvalt. Rahvusvahelised lepingud ei tohi ega saa alistada ega ohustada riigi põhiseaduslikku korda, mida on rõhutanud ka õiguskirjanduses ja Euroopa õiguspraktika autoriteedid (vt nt Weiler, 1999, lk 234–235). 

Käesoleva WHO lepingu sõlmimise menetlusprotsess, mis piiramata Eesti õigusi puudutab, on toimunud ilma nõuetekohase demokraatliku protsessita ja avaliku nõusolekuta, riivates otseselt Eesti suveräänsuse ning põhiseadusliku korra põhimõtet.

Järeldusena tuleb rõhutada, et lepingu menetlusprotsess seab ohtu Eesti suveräänsuse ning põhiseadusliku korra, mistõttu on see õiguslikult vastuvõetamatu. Ei saa nõustuda väitega, et kõnealuse lepingu menetlusprotsess oleks pelgalt poliitilise kaalutluse või rahvusvahelise koostöö väljendus, kui see oma sisuliste ja vormiliste tunnuste tõttu on vastuolus Eesti põhiseadusliku korra alustega. Just vastupidi – olukorras, kus lepingu sõlmimine ja rakendamine toimuvad viisil, mis piiravad riigi suveräänset pädevust, moonutavad rahva tahte kujunemise mehhanisme ning välistavad demokraatliku arutelu ja kaasamise, tuleb järeldada, et selline protsess on contra legem – otseses vastuolus kehtiva õiguskorraga. 

Tegemist ei ole üksnes praeter legem olukorraga, kus seadus vaikib või vajab täiendust, vaid olukorraga, kus rikkuv käitumine on kehtiva õiguse, sealhulgas põhiseaduse sätete ja vaimu selgesõnaliseks eiramiseks. Sellisel juhul ei oma lepingu vastuvõtmine ega jõustamine õiguslikku kehtivust, kuna see on tehtud contra legem, ja seega on selle õiguspärasus välistatud. 

Samuti ei saa kõnealust menetlust õiguspäraselt iseloomustada kui secundum legem, kuna puudub kooskõla ei seaduse sätte ega eesmärgiga. Järelikult tuleb juriidiliselt järeldada, et kõnealune menetlus ei vasta mitte ainult põhiseaduse formaalsetele ja materiaalsetele normidele, vaid rikub neid otseselt, muutes kogu protsessi õigustühiseks ja vastuvõetamatuks.

5.6 Õigus kodanike õigustele ja vabadustele on ohus

Eesti Vabariigi keeleseaduse § 16 sätestab selgesõnaliselt kohustuse, et avalikus ruumis paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte liiginimetus, välireklaam — sealhulgas ka poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaam — ning juriidiliste isikute teadaanded peavad olema eesti keeles. 

Võõrkeelse teksti lisamine on lubatud üksnes tingimusel, et eestikeelne tekst on esikohal ning vähemalt sama nähtav ja arusaadav kui võõrkeelne. Kaubamärgi võõrkeelse osa puhul, mis kannab olulist teavet tegevuskoha või pakutava kauba või teenuse kohta, peab see info olema esitatud ka eestikeelsena, kahjustamata samal ajal kaubamärgi eristusvõimet (§ 16 lõiked 1–5). Lisaks tuleb tekstide mustandid ja ametlikud tõlked tõlkida vandetõlgi poolt riigi ametlikku keelde, tagamaks tõlke õigsus ja usaldusväärsus.

Põhiseaduse § 45 annab igale isikule põhiseadusliku õiguse vaba informatsiooni levitamiseks ideede, arvamuste ja veendumuste kohta kõikides vormides — olgu need sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Selle õiguse piiramine on lubatud üksnes seadusega rangelt piiritletud eesmärkidel: avaliku korra ja kõlbluse, teiste isikute õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Samuti võib piiranguid kehtestada teenistujatele riigi- või ärisaladuse, konfidentsiaalse teabe ning eraelu kaitseks ning õigusemõistmise huvides. Seega on tsensuur kui teabevabaduse tõkestamise meetod seadusega rangelt keelatud (põhiseadus § 45 lõige 3). Sellest tulenevalt kujutab käesolevas asjas toimunud sisuline tsensuur — mis on toimunud keeleseaduse selgete sätete ja põhiseaduslike garantii eiramise tulemusena — otsest riivet Eesti Vabariigi keele- ja põhiseaduslikule korrale ning väljendab seadusandja tahte ignoreerimist.

Euroopa tasandil toetavad seda arusaama Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklid 10 ja 11, mis tagavad sõnavabaduse ja kogunemisvabaduse kui demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtted. 

WHO lepingu menetlusprotsess ning selle kehtestatud piirangud võivad aga nimetatud põhiseaduslikult ja rahvusvaheliselt kaitstud õigusi oluliselt kitsendada, mis seab kahtluse alla lepingu seaduslikkuse ning nõuab kaalumist põhimõttest in dubio pro libertate — kahtluse korral tuleb otsustada vabaduse kasuks.

Käesoleva lepingu menetluslikud piirangud ja kehtestatud nõuded riivavad otseselt keeleseaduse § 16 ning põhiseaduse § 45 kaitstavaid õigusi, sealhulgas sõna- ja teabevabadust, kahjustades sellega otseselt inimõigustega tagatud keeleõiguste fundamentaalseid garantiisid. 

5.7 Puudulik järelevalve ja vastutuse määratlus

Õigusriigi põhimõtete kohaselt on nõutav selge järelevalve- ja vastutuskohustuste süsteem, mis tagab seaduste ja lepingute tõhusa ning õiguspärase rakendamise (Raz, 1979). Samuti rõhutab rahvusvaheline õigus lepingu tõhususe alusena selgete sanktsioonide ja järelevalve mehhanismide olemasolu, mis on vältimatud, et tagada lepingu siduvus ning õiguskindlus (Cassese, 2005). 

Käesoleva WHO lepingu menetlusprotsess on järelevalve ja sanktsioonide osas ebaselge ning ebapiisavalt reguleeritud, mis tekitab õiguslikke riske ja vähendab lepingu rakendamise usaldusväärsust.

Järelikult tuleb järeldada, et puudulik järelevalve mehhanism muudab lepingu õigusliku staatuse ebakindlaks ning ohustab selle rakendamise õiguskindluse põhimõtteid.

5.8 Puudub kooskõlastus Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste institutsioonidega

Eesti Vabariik, olles Euroopa Liidu liige, on kohustatud järgima Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELTL, 2007) ning tagama kõigi rahvusvaheliste lepingute kooskõlastamise EL institutsioonidega vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 218. 

Käesoleva juhtumi raames on WHO lepingu menetlusprotsess ja selle avalikustamise puudumine otseselt vastuolus nimetatud õigusaktidega, rikkudes sellega EL siseseaduse ühtsust ning Eesti Vabariigi rahvusvahelisi kohustusi. Lepingu kooskõlastamise puudumine EL institutsioonidega ei ole pelgalt protseduuriline rikkumine, vaid võib kaasa tuua õiguslikke vastuolusid ning õiguskorra ebastabiilsust, ohustades seeläbi õigusselgust ja õiguskindlust nii EL kui Eesti õiguses. Selline rikkumine näitab selget seadusandja tahte ignoreerimist ning seab ohtu Eesti kohustused rahvusvahelise õiguse ning EL õiguse ees.

5.9 Piiratud informatsiooni jagamine liikmesriikide parlamentidele ja avalikkusele

Rahvusvaheliste lepingute läbipaistvus parlamentaarse kontrolli raames on demokraatliku õigusriigi fundamentaalne alus. Õiguskirjanduses, näiteks Sadurski (2011), osundavad, et informatsiooni piiramine takistab parlamendi tõhusat kontrolli valitsuse tegevuse üle ning seab ohtu demokraatlike institutsioonide toimimise. 

Käesolevas juhtumis avaldub see põhimõte otsese seosena 2024. aasta tervise-eeskirjade muudatustega ning Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) pandeemialepingu mustandiga, mille kehtestamist WHO 78. Terviseassamblee 2025. aasta 20. mai istungjärgul formaalselt ei toimunud, kuna lepingu lahutamatuks osaks olev BAPS-i (Biological and Pandemic Security) leping ei olnud arutusel. Selline menetluslik läbipaistmatuse ja kooskõlastamise puudumine rikub Eesti Vabariigi rahvusvahelisi kohustusi ning õigusriigi põhimõtteid. Informatsiooni varjamine keelelise kuuluvuse alusel tuhandete tsiviilühiskonna liikmete eest tuleb käsitada tõsise ja otsese põhiõiguste riivena, mis mitte üksnes kahjustab demokraatliku riigikorra toimimist, vaid rikub ka põhiseaduse § 55 normatiivset sisu. Nimetatud säte kohustab järgima Eesti põhiseaduslikku korda isegi teistest riikidest pärit isikuid ning kodakondsuseta isikuid, kehtestades samal ajal Riigikogule ja selle liikmetele vääramatu ning juriidiliselt siduva kohustuse tagada põhiseadusest tuleneva riigikorra jätkusuutlikkus ning täita valitsuse tegevuse järelevalvefunktsiooni. 

Käesolev juhtum, mis hõlmab nii WHO pandeemialepingu menetlust kui ka 2024. aasta tervise-eeskirjade muudatusi, demonstreerib selgelt põhiseaduslike ja õigusriiklikult siduvate normide süsteemset eiramist ning eeldab viivitamatut õiguslikku sekkumist, et taastada Riigikogu kontrollifunktsioon ning tagada riigi institutsioonide tegevuse läbipaistvus ja vastutus kooskõlas rahvusvaheliste ning põhiseaduslike normatiivsete nõuetega.

1. Kokkuvõte ja soovitused

6.1 Kokkuvõte

Analüüsitud 9 peamist probleemi — salastatud menetlusprotsess, etteteatamisaja puudumine, avaliku ja demokraatliku arutelu takistamine, pandeemialepingu kaheldav õiguslik siduvus, riikide suveräänsuse rikkumine, kodanike õiguste ja vabaduste ohustatus, puudulik järelevalve, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste institutsioonidega kooskõlastamise puudumine ning piiratud informatsiooni jagamine — näitavad üheselt, et lepingu sõlmimise ja rakendamise protsess ei vasta Eesti põhiseaduse, rahvusvaheliste lepingute ning Euroopa õiguse põhimõtetele.

6.2 Õiguslik resolutsioon WHO pandeemialepingu vastavusest põhiseaduslikele ja rahvusvahelistele standarditele

Analüüsi aluseks olevad üheksa peamist probleemipunkti — (1) menetlusprotsessi salastatus, (2) etteteatamistähtaegade puudumine, (3) avaliku ja demokraatliku arutelu tõkestamine, (4) pandeemialepingu õiguslikult ebamäärane siduvus, (5) riikide suveräänsuse võimaliku rikkumise oht, (6) kodanike põhiõiguste ja -vabaduste riive, (7) tõhusa järelevalvemehhanismi puudumine, (8) Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide koordineerimise ebaõnnestumine ning (9) info edastamise läbipaistmatuse probleem — viitavad kogumis selgelt asjaolule, et WHO pandeemialepingu väljatöötamise ja rakendamise protsess ei vasta ei Eesti Vabariigi põhiseaduse sätetele ega ka Eesti poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute ega Euroopa Liidu õiguse imperatiivsetele normidele.

Eesti põhiseaduse § 1 ja § 10 sätestavad demokraatliku õigusriigi põhimõtte ning inimväärikuse, vabaduse ja õiguse austamise kui Eesti riikluse alused. Põhiseaduse § 44 lg 1 näeb ette igaühe õiguse saada üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet ning § 46 ja § 54 garanteerivad isikute õiguse pöörduda riigivõimu poole ja osaleda riigi ühiskondlikus elus. Nimetatud normide otsene riive viitab sellele, et lepingu sõlmimis- ja rakendusmehhanism ei ole kooskõlas õiguspärasuse, läbipaistvuse, vastutuse ega ka proportsionaalsuse põhimõtetega (nt Euroopa Inimõiguste Kohus, Open Door ja Dublin Well Woman vs. Iirimaa, kohtuasi nr 14234/88, lahend 29.10.1992, punkt 70). Samuti tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitest 10 ja 11 selge kohustus austada sõna-, kogunemis- ja osalusvabadust, mida WHO pandeemialepingu rakendamine võib piirata ilma seadusliku aluseta ja väljaspool demokraatlikku kontrolli (vrd EIK, Bączkowski ja teised vs. Poola, 1543/06, 03.05.2007, p 63).

• Järeldused:

WHO pandeemialepingu senine menetlusprotsess ei vasta due process standarditele ega põhiseaduslikule läbipaistvuse ja osalusdemokraatia nõudele.

Lepingu normatiivne sisu võib riivata Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni poolt kaitstud põhiõigusi (artiklid 10 ja 11), kui see piirab põhjendamatult teabe vaba liikumist ja kodanikuühiskonna osalust.

Leping ei toetu selgele õiguslikule alusele Euroopa Liidu õiguses ega ole olnud kooskõlastatud Euroopa institutsioonide ega riikide parlamentidega sellisel kujul, mis vastaks õiguspärasuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele (ELTL art 5 lg 3).

6.4 Resolutsioon:

Eesti Vabariigi valitsus ja Riigikogu ei tohi toetada WHO pandeemialepingu sõlmimist ega ratifitseerimist enne, kui:

1. on tagatud täielik kooskõla põhiseaduse ja inimõiguste konventsiooni nõuetega;
2. on läbi viidud põhjalik avalik ja parlamentaarne arutelu, tagades läbipaistvuse ja kodanike kaasamise;
3. on tagatud riikide suveräänsuse, põhiseaduslike institutsioonide pädevuse ja inimõiguste kaitse säilimine igasuguse rahvusvahelise normi rakendamisel.

6.5 Juriidilised soovitused

1. Lepingu menetluse läbipaistvus: tagada kõigi rahvusvahelise lepingu sõlmimise menetluses osalevate dokumentide ja otsuste täielik avalikustamine riigikeeles, et tagada lepingu sõlmimise protsessi avatus ning kooskõla Eesti Vabariigi põhiseaduse § 44 ja Viini konventsiooni nõuetega (Riigikogu, 1992; Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, 1969).
2. Etteteatamisaja kehtestamine: rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel ja rakendamisel tuleb kehtestada selgelt määratletud etteteatamisajad, mis võimaldavad seadusandlikul kogul ja avalikkusel piisavalt aega ning reaalset võimalust osaleda ja avaldada arvamust (Riigikogu, 1992; ÜRO Inimõiguste Komitee, 1996).
3. Avaliku arutelu võimaldamine: riiklikud institutsioonid on kohustatud tagama avaliku ja parlamendilise arutelu korraldamise, mis on demokraatliku õigusriigi lahutamatu ja fundamentaalne komponent (Euroopa Nõukogu, 1950).
4. Õiguslik siduvus ning põhiseaduslik kontroll: kõik rahvusvahelised lepingud peavad läbima põhiseadusliku kontrolli ning nende õiguslik siduvus peab põhinema põhiseadusega ja rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevatel korrektsetel menetlustel, sh vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 normile (Riigikogu, 1992; Weiler, 1999).
5. Suveräänsuse ja põhiseadusliku korra kaitse: kõik rahvusvahelised lepingud peavad austama Eesti riigi suveräänsust ja põhiseaduslikke institutsioone, välistades igasuguse sunnile kallutatuse või õigusi piiravad kokkulepped, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega (Riigikogu, 1992).
6. Kodanikuvabaduste kaitse: tagada, et rahvusvahelised lepingud ei piiraks põhjendamatult kodanike sõnavabadust, kogunemisvabadust ega informatsiooni vabadust, mis on demokraatliku riigi põhiväärtused (Euroopa Nõukogu, 1950).
7. Järelevalve ja vastutuskohustuste selgus: lepingu täitmise järelevalve peab olema selgelt reguleeritud ja õiguslikult tagatud, et tagada lepingu täitjate vastutus ning lepingu nõuete tõhus ja järjepidev täitmine (Cassese, 2005).
8. Kooskõlastus Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste institutsioonidega: Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik on kohustatud tagama, et rahvusvahelised lepingud ei ole vastuolus Liidu õigusega ning et lepingud on kooskõlastatud kõigi asjakohaste rahvusvaheliste institutsioonidega (Euroopa Liidu leping, 2007).
9. Parlamendi ja avalikkuse õigeaegne ja täielik informeerimine: Riigikogu peab saama õigeaegset, täielikku ja adekvaatset informatsiooni rahvusvaheliste lepingute sõlmimise ja rakendamise kohta, et tagada oma põhiseaduslik kontrollifunktsioon ning läbipaistvus demokraatliku õigusriigi aluspõhimõttena (Riigikogu, 1992; Sadurski, 2011).

VII. Riigi suveräänsuse, demokraatliku legitiimsuse ja rahvusvahelise õiguse järgimise imperatiiv

Eesti Vabariik, olles suveräänne ja demokraatlik õigusriik, põhiseadusest (§ 1 ja § 3) ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest tulenevalt on kohustatud tagama, et rahvusvahelistes lepingutes osalemine ei kahjustaks ei põhiseaduslikku korda, riiklikku suveräänsust ega kodanike põhiõigusi.

Selles valguses tuleb selgelt rõhutada, et:

1. Eesti riik peab seisma vankumatult rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ning oma põhiseaduslikku identiteeti ja suveräänsust tagavate printsiipide eest, mis hõlmab kohustust tagada rahvusvaheliste lepingute sõlmimise läbipaistvus, seaduslikkus ja proportsionaalsus.
2. Maailma Terviseorganisatsioonilt (WHO) tuleb nõuda oma põhikirjaliste normide ranget järgimist, eeskätt seoses rahvusvaheliste tervise-eeskirjade ja pandeemialepingute eelnõude menetlusega. Liikmesriikidele peab olema tagatud piisav aeg ja tegelik võimalus dokumentide sisuliseks analüüsiks, siseriiklikuks aruteluks ja demokraatlikuks otsustusprotsessiks.
3. Euroopa riigid ja teised rahvusvahelised partnerid tuleb kaasata ühisesse pingutusse, mille eesmärk on tugevdada läbipaistvust, demokraatlikku vastutust ja õigusriiklikkust rahvusvahelise tervisekorralduse õigusliku raamistikuga seotud kokkulepete väljatöötamisel ja vastuvõtmisel.
4. Käesoleva WHO pandeemialepingu mitmete sätete sisuline ülesehitus ja volituste koondumine üksikisiku tasandil ilma tõhusa järelevalve- ja vaidekorra mehhanismita kujutab endast ohtu mitte üksnes rahvusriikide suveräänsusele, vaid ka demokraatlikule kontrollile ja põhiõiguste tagamisele, sealhulgas teabevabadusele, isikuvabadusele ning õigusele tervishoiule vastavalt riigi enda sotsiaalpoliitilistele prioriteetidele.
5. Riigikogul on põhiseaduslik kohustus hinnata neid olulisi õiguslikke ja poliitilisi riske ning võtta seisukoht, mis kaitseb Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda. Ratifitseerimiseelsete menetluste käigus tuleb tagada, et Eesti osalus sellistes lepingutes oleks kooskõlas põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse ning õigusriigi ja demokraatia alustega.
6. Eesti peab jääma kindlaks oma rollile demokraatliku ja suveräänse õigusriigina, kes teeb rahvusvahelist koostööd rahvatervise valdkonnas üksnes selliselt, et säiliks tema põhiseaduslik identiteet, valitsemise läbipaistvus ja kodanike põhiõiguste kaitse.

Lugupidamisega 

[Teie nimi või organisatsiooni nimi] 

[Kuupäev]

Viited:

• ADF International. (21. mai 2025). WHO adopts pandemic treaty without provisions for censoring misinformation and infodemics. https://adfinternational.org/news/who-adopts-pandemic-treaty-without-censorship-provisions
• BMJ Global Health. (2023). Flexibly funding WHO? An analysis of its donors’ voluntary contributions. https://gh.bmj.com/content/8/4/e011232
• Cassese, A. (2005). International law (2nd ed.). Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/international-law-9780199279590
• Council of Europe. (1950). European Convention on Human Rights. https://www.echr.coe.int/documents/convention_eng.pdf 
• Health Policy Watch. (22. aprill 2025). WHO Director General Shakes Up Agency With Brand New Leadership Team. https://healthpolicy-watch.news/who-director-general-shakes-up-agency-with-brand-new-leadership-team/
• Eesti Vabariigi põhiseadus. (1992). Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/89966 
• European Court of Human Rights. (26. aprill 1979). Sunday Times v. United Kingdom, Application no. 6538/74. https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-57499%22]} 
• European Court of Human Rights. (29. oktoober 1992). Open Door and Dublin Well Woman v. Ireland (Application no. 14234/88). https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57784 
• European Court of Human Rights. (3. mai 2007). Bączkowski and Others v. Poland (Application No. 1543/06). https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-80464adwokatura.pl+7hudoc.echr.coe.int+7hudoc.echr.coe.int+7
• European Union. (2007). Treaty on the Functioning of the European Union (Consolidated version). Official Journal of the European Union, C 115, 47–390. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A12012E%2FTXT
• Feinman, J. M. (2015). Good Faith and Reasonable Expectations. Arkansas Law Review, 67(3), 525–570. https://law.uark.edu/alr/PDFs/67-3/ALR-67-3-525-570Feinman.pdf 
• Kjos, H. H. (2024). Interpreting Investment Treaties in Good Faith: Whose Good Faith? Kluwer Arbitration Blog. https://arbitrationblog.kluwerarbitration.com/2024/10/04/interpreting-investment-treaties-in-good-faith-whose-good-faith 
• Raz, J. (1979). The authority of law: Essays on law and morality. Clarendon Press.

https://global.oup.com/academic/product/the-authority-of-law-9780198253451

• Riigikogu töökorra seadus. (1995). Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/12777422 
• Sadurski, W. (2011). Rights Before Courts: A Study of Constitutional Courts in Postcommunist States of Central and Eastern Europe. Springer. https://doi.org/10.1057/9780230348409 
• United Nations. (1948). Universal Declaration of Human Rights. https://www.un.org/en/about-us/universal-declaration-of-human-rights
• United Nations. (1969). Vienna Convention on the Law of Treaties. Article 31(1). https://legal.un.org/ilc/texts/instruments/english/conventions/1_1_1969.pdf
• Weiler, J. H. H. (1999). The Constitution of Europe: “Do the new clothes have an emperor?“ and other essays on European integration. Cambridge University Press. ISBN-13: 978-0521584739. DOI-link https://doi.org/10.1017/CBO9780511606959 
• Wikipedia contributors. (n.d.). Director-General of the World Health Organization. Wikipedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Director-General_of_the_World_Health_Organization
• World Health Organization. (n.d.). How WHO is funded. https://www.who.int/about/funding
• World Health Organization. (20. mai 2025a). World Health Assembly adopts historic Pandemic Agreement to make the world more equitable and safer from future pandemics. https://www.who.int/news/item/20-05-2025-world-health-assembly-adopts-historic-pandemic-agreement-to-make-the-world-more-equitable-and-safer-from-future-pandemics
• World Health Organization. (16. aprill 2025b). Pandemic prevention, preparedness and response accord. https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/pandemic-prevention–preparedness-and-response-accord
• World Health Organization. (15. aprill 2025c). WHO Member States conclude negotiations and make significant progress on draft pandemic agreement. https://www.who.int/news/item/16-04-2025-who-member-states-conclude-negotiations-and-make-significant-progress-on-draft-pandemic-agreement