Video „Aafrika ei põlvita” sissejuhatus
Burkina Faso president Ibrahim Traoré kuulutas ÜRO ees peetud muljetavaldavas kõnes Aafrika allutamise lõpu. Ta astub selgelt välja neokolonialistliku ekspluateerimise, lääne silmakirjalikkuse ja globaalse ebavõrdsuse vastu. Traoré sõnul ei taha Aafrika enam almusi, vaid õiglust, suveräänsust ja austust. Võimas avaldus: Aafrika ei põlvita.
Lugupeetud delegaadid, riigipead, rahvaste juhid, suurte ja väikeste rahvaste esindajad. Ma ei tervita teid mitte karjääridiplomaatina ega ka meesena, kes on loodud banketisaalide ja käepigistuste jaoks. Ma ei tule teie juurde lihvitud poliitikakeelt rääkima. Ma tulen teie juurde oma rahva sõdurina, haavatud riigi kaitsjana, kontinendi pojana, kes on kandnud maailma risti, kuid pole kunagi kandnud selle krooni.
Minu nimi on kapten Ibrahim Taore, Burkina Faso president. Ja ma ei räägi täna mitte ainult oma riigi 22 miljoni inimese, vaid ka kontinendi eest, mille ajalugu on moonutatud, kelle valu eiratud ja kelle väärikust on korduvalt võõrhuvide altaril maha müüdud.
Aafrika pole suurem asi. Aafrika ei ole lahinguväli. Aafrika ei ole sinu eksperiment, sinu marionett ega sinu tooraine ladu. Aafrika ei tõuse põlvitama, vaid seisma. Ja täna ütlen ma sellele suurele rahvaste kogule: Aafrikat ei suruta põlvili.
1 Maailmapoliitika võltsheledusest
Aastakümneid oled sa ühe käega abi saatnud ja teisega meie elujõudu imenud. Te ehitate meie küladesse kaevusid, samal ajal kui teie ettevõtted kuivatavad meie jõgesid. Nad annetavad vaktsiine ja patenteerivad ravimeid. Nad räägivad kliimakaitsest, aga jätkavad just nende jõudude rahastamist, mis põletavad meie metsi ja kuivatavad meie järvi. Mis suuremeelsus see küll on? Selline, mis toidab suud, aga vaigistab hääle. Selline, mis hoiab inimest elus just nii kaua, et temast sõltuv saaks.
Me ei ole selle silmakirjalikkuse suhtes pimedad. Lubage mul see selgeks teha. Meie
Me ei ole tänamatud tõelise humanitaarabi eest, kuid me lükkame tagasi globaalse korra, mis maskeerib ärakasutamise partnerluseks. Me lükkame tagasi finantsasutused, mis ühe käega laenavad raha ja teisega varastavad suveräänsuse. Aafrika ei taha enam heategevust. Me tahame õiglust. Me tahame oma saatuse üle kontrolli omada.
2 Kolonialismi ahelates ja selle tänapäevased järeltulijad
Meie haavad ei ole meie endi tekitatud. Need on pärand hullusest, mille eesmärk oli ehitada impeerium, mis ei näinud meid inimestena, vaid odava tööjõuna.
Kui Berliinis joonlaua ja kompassiga kaarte joonistati, ei konsulteeritud minu esivanematega. Burkina Faso piire, nagu paljude Aafrika riikide piire, ei pannud paika mitte meie esivanemad, vaid mehed, kes polnud kunagi meie pinnale jalga tõstnud, kes ei teadnud midagi meie keeltest, hõimudest ega vaimust.
Tänapäeval on kolonialismil uus nägu. Ta kannab ülikondi. Ta korraldab foorumeid. Ta kirjutas alla lepingutele Genfis, Pariisis ja Washingtonis. Aga ta võtab ikkagi ilma nõusolekuta. Ta dikteerib ikka veel dialoogi pidamise asemel. Ta on ikka veel vait
kuulamise asemel. Kui tahate rääkida rahust, siis alustame ülbusest, et rahu on midagi, mida ainult teie saate meile õpetada.
3 Ressursside ekspluateerimisest ja arengu müüdist
Nad nimetavad meid arengumaaks, justkui poleks sajandeid kestnud vargused meid tagasi lükanud. Justkui poleks meie riikide kuld, meie jõgede teemandid ja meie jalge all olev nafta ehitanud pilvelõhkujaid, milles see assamblee asub. Olgem ausad, sest Kinao on rikas. Aafrika on rikas, rikas mineraalide, kultuuri, tarkuse ja nooruse poolest.
Aga te õpetasite meile rikkust mõõtma SKP ja ekspordi väärtusega. Nad nimetavad seda arenduseks, kui välismaisele ettevõttele kuulub 90% meie maal asuvast kullakaevandusest. Te nimetate seda progressiks, kui teie julgeolekujõud valvavad koobaltikaevandusi, aga mitte meie laste koole. See ei ole edasiminek. See on juriidiliste dokumentide piraatlus. Edaspidi defineerime arengut oma tingimuste järgi. Arendus, mis õpetab lapsi klassiruumides, mitte mineraale kaubalaevadel. Areng, mis austab maad ja selle inimesi,
austab maad, rahvast ja rahva hinge ning tugineb suveräänsusele ja sekkumisele.
4 Riiklik suveräänsus
Miks nimetatakse meid ebastabiilseks, kui Aafrika riik langetab iseseisvaid otsuseid? Miks meid tembeldatakse ohuks, kui otsime sõjalist koostööd väljaspool koloniaalsfääri? Burkina Faso on valinud suveräänsuse tee, mis ei kujuta endast ohtu rahule. See on täiskasvanuks saamise deklaratsioon. Me ei ole enam teie eestkoste all. Me ei ole enam teie nooremad partnerid diplomaatias. Me oleme vaba rahvas.
Kui rahvas valib partnereid, kes teda austavad, mitte ei ekspluateeri, siis see ei ole mäss. See on tarkus. Ükski välisvõim ei dikteeri Burkina Faso liite. Me ehitame suhteid vastastikuse austuse, mitte ajaloolise süü või tänapäeva hirmutamise põhjal.
5 Võitlus terrorismi vastu
Võitlus terrorismi ja sõdade tekitamise vastu. Nad küsivad, miks Saheli piirkonnas vägivalda on. Nad küsivad, miks meie noored relvad haaravad. Aga te ei küsi, kellele on kasulik, kui meie kaevandusi valvavad erapalgasõdurid, samal ajal kui meie külad jäävad kaitseta. Nad ei küsi, kuidas relvad jõuavad kõrbetesse, kus terast ei toodeta. Nad ei küsi, miks rahuvalve ei paista kunagi sõda lõpetavat.
Tõde on see, et paljud niinimetatud lahendused Aafrika julgeolekuprobleemidele on vaid ärimudelid. Lõpututest konfliktidest on saanud turg ja Aafrika kannatustest on saanud tellimuspõhine teenus. Burkina Faso on otsustanud selle tsükli murda. Me võitleme terrorismi vastu, aga mitte sõltuvuste kaudu. Me ei kindlusta oma riiki mitte välismaiste diktaatide, vaid rahvusliku väärikusega.
6 Ränne ja inimväärikus
Me ei taha, et meie noored Vahemeres uppuksid. Me ei taha, et meie helgemad pead põgeneksid riikidesse, mis meid kunagi metslasteks nimetasid. Me ei taha mingeid rahaülekandeid. Me tahame, et meie inimesed jääksid, et neil oleks põhjust jääda. Miks meie noored põgenevad? Mitte sellepärast, et meil puuduks ilu, vaid sellepärast, et me oleme loodud nii, et meil poleks võimalusi. Mitte sellepärast, et me oma riiki vihkaksime, vaid sellepärast, et meie riiki koheldakse nagu kellegi teise omandit. Migratsioon ei ole kriis. See on sümptom sõdadest, mida meie ei alustanud. Laenudest, mida me ei vajanud. Maailmakorrast, mis ütleb meie noortele, et nende ainus väärtus peitub väljaspool nende endi kodusid.
Lahendus ei peitu piiriaedades. Lahendus peitub õigluses, Aafrika koha võtmises maailmas. Aafrika ei ole viga, mida tuleks parandada. Aafrika ei ole läbikukkunud manner. Aafrika on maailma emakas, tsivilisatsiooni häll, homse lootuse kaitsja. Meid on muudetud nähtamatuks globaalsetes otsustes, mis meid sügavalt mõjutavad. Aafrikal, millel on 54 suveräänset riiki, ei ole ÜRO Julgeolekunõukogus alalist kohta. Mis õiglus see selline on? Nad kutsuvad seda tasakaaluks. Me nimetame seda reetmiseks. Nad räägivad demokraatiast, aga säilitavad globaalse struktuuri, kus vähesed võimsad vetostavad paljude unistusi. Me ei sosista enam ruumides, kus meil on õigus täie häälega rääkida.
7 Abi usu ja vaimse väärikuse toetamiseks.
Me oleme vaimne rahvas. Enne teie katedraale laulsid meie esivanemad taevale. Enne teie misjonäride tulekut teadsime jõgede keelt ja püha metsa seadusi. Kristlus tuli, islam tuli ja me tervitasime neid mitte orjadena, vaid otsijatena. Aga nüüd küsime.
Kas kirik ja mošee jäävad tõesti meie kõrvale, kui kõik inimesed on globaliseerumiseks maskeeritud ahnuse poolt minema aetud? Kas nende kantsel kajab meie hüüdeid või kordab lihtsalt võimsate laule? Ka usk tuleb dekoloniseerida. Ta peab käima koos vaestega, mitte privilegeeritud inimestega.
8 Aafrika rahvaste ühtsuse eest.
See ei ole ühegi riigi kõne. See puudutab kontinendi kontrollimist. Näete, kuidas Mali, Niger ja Burkina Faso loovad uut sidet. Nad kardavad meie ühtsust. Miks? Sest see ohustab müüti, et Aafrika saab tõusta ainult teie pilgu all. Me ei tule kokku mitte sõja pidamiseks, vaid väärikuse saavutamiseks, julguse kogumiseks, jõu jagamiseks ja üksteise kaitsmiseks, kui maailm ära pöörab.
Pan-afrikanism ei ole unistus. See on meie päästerõngas. Ja me ehitame selle telliskivi haaval, süda südame haaval, teie nõusolekuga või ilma.
9 Aafrika noortele
Väikesele poisile, kes tee ääres apelsine müüs. Tüdrukule, kes kõnnib kooli 10 kilomeetrit. Lapsele, kelle ainus mänguasi on kivi, aga kes unistab tähtedest. Sina oled põhjus, miks me tülitseme. Ära usu valet, et su kontinent on neetud. Sina oled õnnistus. Ära ole teiste inimeste passide peale kade. Ole uhke oma nime, oma riigi, oma juurte üle. Maailm ei pruugi sind praegu kiita, aga tulevik toob su nimele au.
10 lõppsõna
Me ei põlvita. Ma ei tulnud sõda kuulutama. Ma olen tulnud testamenti avaldama. Seega me ei põlvita hirmu ees. Me ei põlvita välispankade ees. Me ei põlvita aegunud impeeriumide ees, mis teesklevad sõprust. Aafrika ei küsi kohta teie lauas. Ehitame ise laua, kus ükski laps ei söö viimasena. Kus ühtegi rahvast ei vaigistata seetõttu, et neil pole tuumarelvi. Kus õiglust ei filtreerita läbi rassi või ajaloo läätse, vaid jagatakse seda nagu hingeõhku. See on meie visioon ja see on meie lubadus. Maailm peaks seda kuulma täna ja alati. Aafrika ei põlvita. Me täname teid.
