Maailm pole enam endine. Muudatus ei tulnud mitte vaikselt, vaid laviinina. Purskava laavana, mis põletab kõik, mis varem näis väärtuslik. Tuleb peale mingi uus pseudokultuur, mis erineb sellest, mis oli — täiesti. Ja halvemuse suunas.
Kõik segatakse katlas: eetika, esteetika, keel, ihu, usk, kultuur.
Sõnadel pole enam tähendust, vaid turuväärtus.
Kõik tasandatakse, ühtlustatakse — mitte ülevuse, vaid keskpärasuse nimel. Nagu keha, millel pole ei pead ega jalgu. Ainult seedekulgla. Sittuv soolestik, kes sööb iseenda saba.
Ja inimesed?
Parafiini täissüstitud näod, toit, mis kannab nimes midagi, mida seal pole, plastnaeratused, mille taga on lämmatav viha.
Kõik on paigal. Kõik keksib. Kõik on okei — aga see okei on vaimne halvatustõbi. Ja mina ütlen:
Me oleme suud ammuli ja silmini sitas.
See pole liialdus. See on diagnoos.
Aga see on ka lähtekoht.
Mitte lootuse kaotamiseks, vaid tõeliseks lootuseks.
Mitte selleks, et hakata kohe midagi „muutma“,
vaid et öelda: Asjad on katki. Ja me näeme seda. Me tunnistame seda.
See tähendab midagi.
Me ei ole jumalad. Me ei ole päästjad.
Aga me oleme tunnistajad.
Ja tunnistajal on kohustus näha, mõista, rääkida.
Pääsemine algab siis, kui me nimetame asju nende õigete nimedega.
Valgus on valgus.
Solk on solk.
Lootus on tõde.
Ja tõde on Jumal.
Kui sa tunned sarnaselt — ära vaikima jää.
Ütle. Kirjuta. Palveta.
Sest just seal algab vabanemine.
-Hannes Võrno, Facebook
