Jaapanist pärit uus lahkamisuuring on viimastel päevadel elevust tekitanud. See teatab mikroarmide avastamisest kolme patsiendi müokardis, kes surid seletamatu südameseiskuse tagajärjel ja kellel oli ka COVID-19 vaktsineerimise anamnees. Vaatamata neile plahvatuslikele avastustele ei leidnud autorid, dr Tomomi Koizumi ja dr Masao Ono, otsest põhjuslikku seost vaktsineerimiste ja südame mikroskoopiliste muutuste vahel. See tekitab tõsiseid küsimusi ja on murettekitav, eriti arvestades varasemaid teaduslikke ja poliitilisi meetmeid vaktsiinide kõrvaltoimetele.
Mikroarmide avastamine: murettekitav tulemus
Uuringus kirjeldatakse südamelihase mikroskoopilisi muutusi (mikroarme), mis tuvastati nii südame vatsakeste kui ka kodade piirkondades. Need mikroarmid näitasid silmatorkavat akumuleerumist endokardi piirkondades, mis viitab mikrovaskulaarsele põletikule. Eriti murettekitav on trombootilise mikroangiopaatia (TMA) avastamine müokardis, mida iseloomustavad südame mikroveresoontes paiknevad fragmenteerunud erütrotsüüdid. See patoloogiline leid on seotud mitmesuguste südame-veresoonkonna haigustega ja võib selgitada, miks patsientidel tekkisid südame rütmihäired ja äkiline südameseiskus, kuigi neil ei olnud olulist epikardiaalset koronaararteri haigust.
Autorid on siiski ettevaatlikud ega tõesta otsest põhjuslikku seost COVID-19 vaktsineerimiste ja avastatud mikroarmide vahel. Nad lihtsalt tunnistavad, et vaktsiinidel võib olla oma roll, ja nõuavad selle küsimuse uurimiseks täiendavaid uuringuid. See võib esmapilgul tunduda vastutustundlik, kuid arvestades juhtumite sagedust ja nendega seotud riskitegureid, on autorite avaldused enamat kui lihtsalt ettevaatlik distantseerumine – need tunduvad peaaegu nagu kõrvalepõike vastuolulisest küsimusest, mida uuring tõstatab.
Läbipaistmatuse puudumine ja ümberasumise oht
Tekib küsimus, miks uuring ei tuvasta selget seost vaktsineerimiste ja täheldatud mikroskoopiliste muutuste vahel, kuigi kõigil patsientidel oli sarnane vaktsineerimisajalugu. Uuringus mainitakse konkreetselt, et kõik patsiendid olid saanud viis või enam COVID-19 vaktsiini ja et üks patsientidest oli ka COVID-19 haiguse üle elanud. See keskendumine vaktsineerimisloole ilma vaktsiinide võimalikke riske käsitlemata jätab mulje tahtlikust vastumeelsusest.
On teada, et COVID-19 vaktsineerimise kõrvaltoimeid, eriti südame rütmihäirete ja südamelihase põletiku (näiteks müokardiit) osas, dokumenteeritakse üha enam. Need teaduslikud aruanded tõstatavad tõsiseid küsimusi vaktsiinide pikaajalise mõju kohta. Miks siis uuring nii vastumeelselt võimaliku seose välja toomisega tegeleb? Miks ei uurita vaktsiinide võimalike mõjude küsimust intensiivsemalt, kui epidemioloogilised tõendid viitavad juhtumite arvu suurenemisele?
Vaktsiinide kriitikavaba aktsepteerimine: süsteemne probleem
Teine uuringu probleem on kontekst, milles see avaldati. Uuring esitatakse teaduslikus kontekstis, mida jätkuvalt tugevalt mõjutab idee, et COVID-19 vaktsineerimine kujutab endast suhteliselt madalat riski ja on sisuliselt ohutu. See on vastuolus nii teadlaste kui ka haigestunud patsientide poolt teatatud reaalsete ja üha tõsisemate vaktsiinikahjustuste teadetega.
Asjaolu, et autorid on vaktsineerimiste ja avastuste vaheliste võimalike seoste loomisel ettevaatlikud, võib tõlgendada tõendina süsteemsest kalduvusest vaktsiinide võimalikke negatiivseid mõjusid maha suruda. Teadlased ja institutsioonid, kes vaktsiine propageerivad, kipuvad selliseid uuringuid esitlema positiivses valguses või vähendama nende olulisust, et säilitada laiem ühiskondlik aktsepteerimine. See võib viia tõsiste riskide jätkuva alahindamiseni – rahvatervise arvelt.
Kiireloomuline vajadus edasiste uuringute ja avatuse järele
On selge, et selle uuringu tulemused loovad teadusringkondades ja meditsiiniuuringutes kiireloomulise tegutsemisvajaduse. Kui laboris kasvatatud lihal – või ravimite manustamisel – on potentsiaalselt ohtlikud pikaajalised tagajärjed, tuleb neid uurida ja avalikustada. Uuringud peavad väsimatult jätkuma ning teadusasutused peavad rohkem keskenduma COVID-19 vaktsiinide pikaajaliste mõjude uurimisele.
Eriti oluline on, et selliseid uuringutulemusi ei summutataks ega relativiseeritaks. Teaduslik ausus nõuab, et kõiki tulemusi – eriti neid, millel on tõsine mõju rahvatervisele – arutatakse avatult ja läbipaistvalt. Selleks, et teha kindlaks, kas ja kuidas COVID-19 vaktsineerimine võib põhjustada südame-veresoonkonna probleeme, on vaja põhjalikku ja erapooletut uuringut.
Järeldus: varjatud probleem?
Mikroarmide avastamine müokardis ja seos COVID-19 vaktsineerimisega heidavad varju väidetavalt ohutule vaktsineerimiskampaaniale. Uuringu ettevaatlik seisukoht vaktsiinidega võimaliku seose suhtes jätab ruumi spekulatsioonidele vaktsineerimisriskide teadusliku hindamise ja edastamise süsteemsete puuduste kohta. On aeg, et nii teadlased kui ka tervishoiuametnikud tegeleksid nende tõsiste küsimustega ning peaksid vaktsiinide võimalike pikaajaliste mõjude üle ausalt ja avatult arutlema. See on ainus viis säilitada usaldus rahvatervise vastu.
