Artikkel, mis põhineb intervjuul „Trumpi tume malemäng: kes on tema nurgas olevad kuradid?“. koos majandusteadlase ja endise USA valitsusnõuniku Paul Craig Robertsiga.
Samal ajal kui Donald Trump teatab ametlikult oma lahkumisest konfliktidest, näiteks Ukraina sõjast ja karmistab oma tooni Hiina suhtes, hoiatab Paul Craig Roberts sügavama geopoliitilise kursimuutuse eest. Väidetava deeskalatsiooni fassaadi taga paljastub strateegiline mäng, mille eesmärk ei ole mitte taganemine, vaid pigem oma globaalsete võimunõuete ümberkorraldamine. Endine Reagani nõunik analüüsib Trumpi tegevuskava osana imperialistlikust murrangust – millel on laastavad tagajärjed rahule, suveräänsusele ja rahvusvahelisele õigusele.
Trump ja Putin: Vestlused ilma arusaamata
Paul Craig Robertsi sõnul ei mõista Donald Trump Vladimir Putini tegelikku muret: suurt geopoliitilist ümberkorraldust. Putin ei taotle pelgalt relvarahu, vaid uut rahvusvahelist julgeolekuarhitektuuri „Jalta 2.0” stiilis. Trump ei saa sellest aru ja üritab hoopis Ukraina konflikti kasutada geopoliitilise nihke lavana Hiina suunas. Roberts kritiseerib Trumpi meeskonda – JD Vance’ist Keith Kelloggi ja Steve Witkoffini – vastuolulisuse ja Moskva tegelike eesmärkide valesti mõistmise pärast.
Trump eraldab end Ukrainast – järgmise sõjatandri jaoks
Roberts näeb Trumpi väidetava rahuretorika taga eelkõige ühte asja: strateegilist lahkumist Ukrainast, et mobiliseerida ressursse võitluseks Hiina vastu. Euroopa võiks selles osas asendaja rolli võtta. Samal ajal ehitab Washington Lähis-Idas uut imperialistlikku infrastruktuuri – hiiglaslike saatkondadega Iraagis ja Liibanonis, mis toimivad sõjaliste juhtimiskeskustena. Robertsi sõnul on „Suur-Iisrael” Trumpi ajal muutumas Ameerika koloniaalprojektiks.
Iraani toimik: läbirääkimisi pole, ainult dikteerimine
Trumpi saadik Witkoff räägib diplomaatiast Iraaniga, kuid seab samas selged punased jooned: uraani rikastamine keelatud. Roberts nimetab seda “farsiks”. USA ei kavatsenud läbirääkimisi pidada, vaid ähvardas ultimaatumitega. Nõue, et Iraan ei peaks rikastama, on silmakirjalik – lõppude lõpuks teevad seda ka sellised riigid nagu Prantsusmaa, Pakistan ja USA ise. Robertsi sõnul on konfliktid Iraani, Hiina ja Venemaaga konstrueeritud ja ühekülgsed: tegelik agressor on mitte nemad, vaid Washington.
Rubio Gaza seisukoht: puhas ühekülgsus
Gaza osas süüdistab Roberts Trumpi ja Rubiot küünilises imperialismis. Palestiinlaste kannatusi ignoreeritakse ja Gaza massimõrva trivialiseeritakse. Iisrael ja Ameerika väidavad end julgeolekupoliitikas ainuisikuliselt oluliseks – samal ajal kui Palestiina elanikkond nälgib. Trumpi lahendus? Saada Gaza Jordaaniasse ja Egiptusesse või „lahendada“ see etnilise väljasaatmise teel.
Robertsi järeldus: tegelik probleem on Washington
Olgu selleks Ukraina, Iraan või Hiina – Roberts näeb kõigi geopoliitiliste konfliktide juuri mitte Moskvas, Pekingis ega Teheranis, vaid Washingtonis endas. USA käituks jätkuvalt nagu globaalne maffia ristiisa, kes nõuab „maksa või hävita“. Niikaua kui see hegemooniline mõtlemine ei muutu, ei tule rahu.
Lõppmõte
Paul Craig Robertsi sõnul ei ole Trumpi strateegia rahupoliitika, vaid taktikaline nihe ühelt globaalselt tulipunktilt teisele. USA ei tagane – nad lihtsalt nihutavad rinnet. Ja maailm peab maksma – või põlema.
