Mul oli suur õnn ja rõõm viibida 17. jaanuaril 2023. aastal Riigikogu Põhiseaduskomisjoni istungil. Mitte lihtsalt niisama vaid ikka kutsutuna kui petitsiooni „Põhiseadusliku korra tagamiseks. Ei mingeid eel- ega e-valimisi.“

Väga tähelepanuväärne oli reformierakondlaste Toomas Kivimägi ja Mart Võrklaevu reaktsioon minu ettekandele.

Koosolekut juhatas sots Eduard Odinets, kes ei saanud vist päris hästi aru minu ettekande sissejuhatavast osast aga siin pole ka midagi imestada. Ta püüdis selgitada, et ilmtingimata tuleb Põhiseaduse lahtimõtestamisel tugineda kommentaaridele, mis selgitavad kogu Põhiseaduse olemust.

Vaene hing ei saanud vaatamata minu püüdlustele  aru, et nii mõnedki fundamentaalsed kommentaarid on kantud valitsevast ultraliberaalsest ideoloogiast, mis tänast riigis valitsevat sotsiaalset ja majanduslikku olukorda arvestades on osutunud üdini valeks.

Mart Võrklaev püüdis väita, et Põhiseaduse kommenteerimisel osalesid paljud inimesed ja nad nägid ette ja oskasid arvestada kõikide nüanssidega, mida Põhiseaduse mõistmisel võiks vaja olla. Kui ma aga küsisin, et kas nad siis nägid ette ja e-hääletuse Põhiseaduse koostamise ajal, siis loomulikult jäi ta vastuse võlgu, sest sellel ajal ei teadnud keegi mingist e-hääletusest midagi.

Toomas Kivimägi kiitis e-valimisi taevani, sest just noored tahavad nii valida ja kui ei olekski e-valimisi, siis ei pruugikski saada valimisi läbi viia, sest ega siis ainult pensionäride pärast valimisi ka ei olevat mõtet korraldada.

Selline väide oli vastukaaluks Mihhail Stalnuhhini kommentaaridele, kes oli kindlasti ainukene inimene, kes sai probleemi olemusest aru ja toetas täielikult petitsiooni mõtet.

Samas, kui mõelda, miks on meie valimistel osalenute aktiivsus nii väike, siis on ka sellele olemas päris loogilised vastused. Inimesi ei huvita meie riigi poliitika, sest nii kui nii ei sõltu sellest midagi. Ja kui valimistest tõesti midagi sõltuks, siis oleks nad juba ammu ära keelatud.

Ja loomulikult oli reformierakonna esindajatel suur mure minu isiku pärast, et kas ma ei ole ikkagi mingite tumedate jõudude manipuleerimise objektiks.

Tegelikult sujus kõik nii nagu ette oli arvata. Reformierakonna ja sotside demagoogiat saab kõigutada avalikul debatil aga kuna minu konkreetse küsimuse peale valimiste madala aktiivsuse kohta, et kas kõrgelt haritud ja õigusteadust õppiv Mart Võrklaev oskab öelda, mitmes riigis on kodanikel valimistel osalemine kohustuslik ja kas selline kodanikukohuse fikseerimine ei võiks olla ka meie seaduses, siis katkestas Eduard Odinets mu jutu ja teavitas, et nii need asjad ikkagi ei käi, et külaline asub austatud Põhiseaduskomisjoni liikmetele küsimusi esitama. Küsimuste esitamise õigus pidi olema ainult komisjoni liikmetel. Seda küll aga jutt kutsel oli, et toimub arutelu. Arutelu toimus täpselt niikaua kui reformierakonnal jagus juttu.

Aga tuleb tunnistada, et Toomas Kivimägi on suurepärane demagoog, mida ma kohe ei saanud tunnustamata jätta.

Seega, võiks kogu ürituse kokku võtta USA eneseabi loengu ühe teesiga, et haritud lolle on terve maa täis. Ja uskuge, vähemalt selles osas on jänkidel olnud tuline õigus.

Aga mis kõige olulisem – Põhiseaduskomisjon arutas ja arutas ja otsustas esitatud ettepaneku seaduseelnõu algatamiseks, millega välistatakse e- hääletus,  tagasi lükata.

Mida oligi vaja tõestada.

Järgmise petitsiooni paneme kokku otsedemokraatia toetuseks ja Põhiseaduse muutmise rahvahääletuse korraldamiseks.

Saab vähemalt huvitavate inimestega suhelda, kui muud ei saa.

Minu jutt komisjoni liikmetele

Kõigepealt, et oleks asi selge. Mina ei esinda mingisugust liikumist ega ole ka ühegi poliitilise liikumise liige. Ma olen sünnijärgselt Eesti Vabariigi kodanik ja see annab mulle meie ühiskonnas päris suured volitused. Ka petitsioonide ettevalmistamiseks.

Miks sündis selline petitsioon?

Lihtsalt sellepärast, et esindusdemokraatiale tuginev poliitiline omavoli ja sellega kaasnev seadusetus on meie riigis ületamas sulaselgelt kriitilist piiri.

See ei väljendu kaugeltki ainult Riigikogu ja valitsusasutuste tegemistes, vaid on muutunud ja lausa kujunenud takistuseks kogu normaalsele majanduse arengule ja koos sellega ka jätkusuutlikule elutegevusele kogu riigis.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ja meeldib see teile või mitte aga selle mädaneva kala pea olete just teie, põhiseadusliku komisjoni praegused ja endised liikmed.

Ma toon aja kokkuhoiu mõttes teile ühe konkreetse näite, kus väljutakse riigi õigusraamistikust ja parteilisele omavolile tuginedes tekitatakse anarhia, milles on tavakodanikul  ääretult keeruline omaenese,  seadusest tulenevate õiguste eest võidelda.

Ühe konkreetse planeeringu menetlemisel on kõik pädevad riigiorganid, lähtudes nende funktsioonist ja õigustest,  andnud planeeringule oma kooskõlastused ja heakskiidu. Nad on leidnud, et planeeritav tegevus on vastavuses kõikide normide ja eeskirjadega.

Ja siis jõuab planeering kohaliku omavalitsuse volikokku kehtestamiseks, kus näiteks ühe fraktsiooni esindaja on isiklikel põhjustel vastu selle planeeringus fikseeritud tegevusplaanile. Temaga liituvad koheselt ka teised valitsuskoalitsiooni fraktsioonide esindajad, sest koalitsiooni ei hakata ju ometigi mingi arendaja pärast lõhkuma. Ei tule arvesse uued loodavad töökohad ega piirkonna inimeste sotsiaalse turvalisuse kindlustamine.

Volikogu on seega mingile arusaamatule suvaõigusele tuginedes muutunud Riigikogu asemel seadusandjaks, põhjendades oma käitumist teesiga, et neil on otsustusõigus. Ka sellele ei saa vastu vaielda, sest see neil on aga ainult riigi õigusruumis kehtivate seaduste raames.

Ja siit jälle küsimus.

Millest tuleb või millele tugineb kohtadel selline ülbus ja enesekindlus otseselt eirata ning töötada vastu kehtivatele seadustele?

Seda põhjust ei ole vaja kaugelt otsid. See saab alguse just siitsamast Põhiseaduskomisjonist, kes annab oma raudsete põhimõtete väänamisega kogu ühiskonnale signaali, et tuhka sellest Põhiseadusest, meie oleme kõige ilusaad, paksemad ja targemad ja vanajumal ise peaks meid meie  geniaalsuses imetlema. Vähemalt nii paistab see rahvale välja.

Selline ülevoolav ülbus ja karistamatus on nakkavad, sest saadik on vaba oma mandaadist ja ei vastuta sisuliselt mitte millegi ega kellegi ees.  See printsiip loobki otsese pinnase poliitilise omavoli ja bürokraatia diktatuuri lokkamisele.

Aga nüüd juba täpsemalt petitsioonis välja toodud küsimusest.

Ma arvan, et kellelgi siin ruumis ei teki küsimust Põhiseaduse ülimlikkuse üle teiste seaduste suhtes.

On usutav, et vähemalt Riigikogu Põhiseaduskomisjoni liimetele ei peaks hakkama nii lihtsat ja üheselt mõistetavat asja lahti seletama. Ma vähemalt eeldan seda. Kuid kuulates Riigikogu infotundi, ei saa enam millegi üle imestada.

Siis ei peaks ka kordama seda, et Põhiseaduses fikseeritud üldised põhimõtted kui ka konkreetselt fikseeritud suunised on kõikidele tõlgendamata täitmiseks.

Ka Põhiseadus näeb ette teatud küsimuste reguleerimise või Põhiseaduses fikseeritud küsimuste lahendamiseks teatud korra kehtestamist.

See kord, võib reguleerida tehnilist tegevust, kes mida teeb ja milliseid ülesandeid mõni volitustega isik täidab – aga tegevust reguleeriv seadus ei saa ega tohigi moonutada Põhiseaduses konkreetselt fikseeritud ja välja toodud põhimõtet.

Näiteks sätestab PS  § 60.  Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.

 Konkreetne, selge ja üheselt mõistetav fikseeritud tegevus Riigikogu korraliste valimiste toimumise aja kohta.

Kuid mida me loeme Riigikogu valimiste seadusest? Seal sätestatud tegevus on risti vastu sellele, mis on Põhiseaduses kirjas ja mille muutmiseks ja tõlgendamiseks puudub ükskõik millisel poliitilisel jõul õigus ja ka luba.

Miks see siis nii on? Sest tegemist on just sellesama poliitilise omavoliga. Mis on sellise tegevuse ajendiks? Võimalusi on palju aga tegelikult saab rääkida ka riigireetmisest. Ja ikka rahva poolt vaadatuna. Loomulikult seda keegi ei tunnista, sest teie oletegi oma meelest riik ja kogu rahvas!

Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutatakse Riigikogus kolmel lugemisel, kusjuures esimese ja teise lugemise vahet on vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahet vähemalt üks kuu. Põhiseaduse muutmise viis otsustatakse kolmandal lugemisel.

On siis see Põhiseadus siis muudetud või ei ole ? Loomulikult ei ole, sest oma ülbuses ei ole Riigikogu liikmed võtnud vaevaks Põhiseadust muutma hakata, sest rahvas sellisele tegevusele mandaati ei annaks.

Ükskõik, mida teie poolt kinni makstud juristide hordid Põhiseaduse otsese riive õigustamiseks on kirja pannud ja millele eelnev ja tänane poliitiline eliit ka ei tugineks-  on e- hääletuse ja eelhääletusega tegu räige põhiseadusliku korra riivega.

Pole kahtlustki, te kipute väitma, et minu jutt ei päde, et ma olen harimatu ja rumal inimene, mingi aktiivne loll rahva hulgast ja inimesed ei ole asjadest õigesti aru saanud, sest teie ju teate paremini, mida on Eestile vaja ja mis on tema inimestele kõige parem, siis selle vastu pole midagi parata. See on reaalsus  ja nii on see korduvalt ka olnud. Võite arvata ja mõelda mida iganes aga küsiks siis purulollina veel, kuidas Põhiseaduskomisjon suhtub Põhiseaduse

Võiks isegi öelda, et meie riigis eksisteerib Põhiseaduslik kriis aga see on täna ainult minu subjektiivne arvamus.

Tegelikult tean ma juhuslikult mõnedest eriti ebameeldivatest küsimustest rohkem kui arvata võiks ja see on ka tegelik põhjus, miks tahtsin ma täna siia komisjoni istungile tulla.  See teeb mulle kodanikuna muret. Vahest isegi rohkem kui miski muu. Ma selgitan paari sõnaga.

Ühes, meist mitte väga kaugel post-sotsialistlikus riigis pandi mõni aeg tagasi toime relvastatud põhiseadusvastane riigipööre. See on fakt, mida eirata oleks väga lühinägelik. Mis selles riigis täna toimub, seda ei ole vist mõttekas hakata praegu seletama. Selle eest kannavad hoolt palehigis tänuväärset tööd vihtuvad poliitpropagandistid ja hästi tasustatud peavoolumeedia.

Aga kujutage nüüd hetkeks ette, et peale e- ja eelvalimisi arvab keegi, et ka meie ametisse astunud valitsus on saanud pukki põhiseaduslikku korda rikkudes.

Ja mis siis saab, kui üks osa Eestis elavatest inimestest  ühel päeval just nii arvabki ja tuginedes otse Põhiseaduses fikseeritule, ei loe selliselt valitud Riigikogu ega moodustatud valitsust legitiimseks.

Nii nagu seal kaugel olevas post-sotsialistlikus riigis. Alused on teised aga tulemus võib olla samasugune.

See on kole küll ja kui te arvate, et kellegi ei tule pähe seda nii tõlgendada, siis olete rohkem kui lihtsameelsed.

Ma loodan südamest, et te saite mu mõistukõnest aru ja kodurahu huvides mõtleksite minu sõnade üle järele.

“Üks väike rahvas, ühe väikse rahva – väikerahva edu aluseks, edu valemiks on tarkus. Oskused ja tarkus. Ja üks asi veel, mis peab olema nagu ühise nimetajana meil kõigil – see on eneseväärikus.”

Ja siit tulebki tänase kohtumise kõige olulisem küsimus- milles seisneb teie, Põhiseaduskomisjoni liikmete väärikus?

Harry Raudvere blogi:https://raudvere.ee/2023/01/18/pohiseadusest-uue-nurga-all/