David Sacks
Riik ei saa kaitsta demokraatiat seda hävitades. Samuti ei saa see sekkumise vastu võidelda, muutudes ise peamiseks sabotööriks. Need ei ole paradoksid – see on poliitiline reaalsus 2025. aasta valimisjärgses Rumeenias, kus rahva tahet on jalge alla tallanud tehnokraatide liit, välisluure surve ja kohtu ettekirjutused. See ei ole demokraatia, vaid selle simulatsioon – kontrollitud tulemustega vaatemäng.
Faktid
24. novembril 2024 valisid Rumeenia kodanikud esimeses voorus 23% häältega oma lemmikuks presidendikandidaadiks konservatiivse ja sõltumatu natsionalisti Călin Georgescu. Igas toimivas vabariigis oleks see olnud selge mandaat valimiste teiseks vooruks. Kuid konstitutsioonikohus tühistas tulemuse vaid kaks nädalat hiljem – ELi tohutu surve all – väidetava „Venemaa sekkumise” ettekäändel, mille kohta polnud kunagi veenvaid tõendeid.
See tühistamine ei olnud juriidiline formaalsus, vaid poliitiline hoop pähe. Rahvakandidaadil Georgescul keelati seejärel ootamatult algatatud kriminaalmenetluse tõttu tagasivalimine. Süüdistused: „põhiseadusliku korra vastaste tegude õhutamine” – groteskne ettekääne, mida autoritaarsed režiimid sageli kasutavad.
Mõnes Euroopa osas on nüüd kriminaalkuritegu kritiseerida ELi, seada kahtluse alla riikideülene võim või propageerida rahvuslikku suveräänsust. Mis sõnavabadusest alles jääb?
Simioni tõus ja Brüsseli valimisvõit
Asenduskandidaadiks esitati AUR-i (Rumeenia Ühendamise Liidu) esimees George Simion – tema kandidatuuri kinnitasid nii keskvalimisbüroo kui ka konstitutsioonikohus. Ta esines avalikult ja saavutas 4. mail 2025 toimunud uute valimiste esimeses voorus peaaegu 41% häältest. Tema vastaskandidaat, EL-i favoriit Nicușor Dan – tehnokraat, avatud piiride ja Brüsseli tsentralismi mees – sai vaid 21%.
Enne valimiste teist vooru oli Simion küsitlustes kahekohalise numbriga ees. Tänaval valitsev energia, rahvahulgad, hoog – kõik rääkis tema kasuks. Seejärel tuli „üllatus“: võimude sõnul võitis Dan häältega 54% ja 46%. 20-punktilisest kaotusseisust 8-punktilise võiduni – peaaegu identsete protsentidega igas valimisringkonnas.
Statistiliselt võttes ime – või hoiatusmärk. Kas on usutav, et nii lõhestunud rahvas nagu Rumeenia annaks nii ühtse valimistulemuse?
Manipuleeritud infoökosüsteem
Valimistele eelnenud nädalatel avaldas EL eraõiguslikele platvormidele survet, et vaigistada Dani ja ELi vastaseid kriitilisi hääli. Kõige plahvatusohtlikuma paljastuse esitas Telegrami tegevjuht Pavel Durov: Prantsuse salateenistus oli palunud tal enne valimisi konservatiivsed Rumeenia kanalid sulgeda. Durov keeldus – aga teised platvormid võisid sellele survele järele anda.
Keskne küsimus on nüüd järgmine: kas riiki saab ikka veel demokraatlikuks nimetada, kui rahva tahe tühistatakse, juhtiv kandidaat kriminaliseeritakse, sõnavabadust surutakse maha ning valimisi jälgitakse ja mõjutatakse välisjõudude poolt?
EL esitleb end liberaalse demokraatia kaitsjana – aga tema teod meenutavad üha enam seda, mille vastu ta väidetavalt võitleb: teisitimõtlemise kriminaliseerimine, valimistulemuste „parandamine“, tsensuur platvormisurve abil – see ei ole seadus, vaid administratsioon. Mitte vabadus, vaid jälgimine.
Suurema probleemi sümptom
See ei ole ainuüksi Rumeenia kriis, vaid näide lääne demokraatiate suuremast haigusest: demokraatlike protsesside õõnestamine globalistlike eliitide poolt, kellel pole rahvuslikust enesemääramisest mingit kasu. Kui valimistulemused ei vasta Brüsseli või Berliini ootustele, siis neid „korrigeeritakse”. See on valitsemine paranduse, mitte konsensuse alusel.
Mõned väidavad, et tühistamine oli vajalik välise sekkumise vältimiseks. Aga kumb on pealetükkivam – paar robotit või kohus, mis tühistab valimised? Mis on demokraatiavastasem – veebipõhine desinformatsioon või kandidaadiks kandideerimise keeld?
Järeldus: päästetöödel hävinud
Püüdes vältida sekkumist, on EL ise muutunud sekkuvaks jõuks. Püüdes päästa demokraatiat, hävitas see selle.
Suurema probleemi nägemiseks ei pea nõustuma Georgescu või Simioniga: demokraatia ei tähenda „õige” tulemuse saavutamist. See tähendab, et rahvas saab vabalt hääletada – ilma tsensuuri, repressioonide ja välismaise mõjutuseta.
Valimisi ei tohiks rüüdes inimesed ülikondades inimeste käsul tühistada. Rumeenia rahva hääl oli novembris ja mais selge – ainult juriidiline ja meediamanipulatsioon suutsid seda lämmatada.
Õppetund on selge: demokraatiat tuleb kaitsta isegi selle isehakanud päästjate vastu. Kui kohtud tühistavad valimised, kui luureagentuurid kontrollivad meediat, kui välisjõud määravad riiklikke tulemusi – siis muutub termin „demokraatia” vaid fraasiks.
Rumeenia rahvas väärib enamat: tõde, päris valimisi, süsteemi, kus sõnad ei ole kuriteod ja patriotism ei ole väärtegu. Kui ta tahab seda vabariiki tagasi võita, peab ta seda meeles pidama – sest lavastusega asendatud demokraatia ei taastu iseenesest.
