🧭 Plaan A ja Plaan B: Kaks vastandlikku teed Eesti tulevikus

20.–22. juunil toimusid Vandenõuanalüütikute Suvepäevad, kus mul avanes võimalus suhelda paljude teadlike ja ärksate inimestega üle Eesti. Mitmed osalejad uurisid huviga, mis on see Plaan B, mille nimel meie meeskond Andro Roosi eestvedamisel tegutseb. Nende vestluste käigus selgus midagi olulist – Plaan B pole mingi uus asi, vaid teema, mis oli aktiivselt arutluses juba 1990ndatel.

Ometi hoitakse tänaseni Eesti avalikkust sellest teadmatuses. Miks?

📌 Plaan A – Eesti riigi ametlik aluspõhimõte

Plaan A tähistab Eesti Vabariigi julgeolekualast baasdoktriini, mis loodi Vabadussõja vaimust. Selle kohaselt peab Eesti olema alati valmis sõjaks Venemaaga, eeldades, et meie põhivaenlane ja oht pärineb idast. Seda näeme riiklikus retoorikas, kaitseplaneerimises ja diplomaatias – isegi iseseisvuspäeva (24. veebruari) pidustused keskenduvad sõjaväele ja relvastusele, mitte rahule, vabadusele ega kultuurile.

🔄 Plaan B – alternatiivne tee, millest ei tohi rääkida

Plaan B kujutab endast rahumeelse, diplomaatilise ja pragmaatilise suhte loomist Venemaaga, mis ei eita mineviku kannatusi, kuid ei ehita rahvusidentiteeti igavese vaenlasekujutise peale. Plaan B püüab mõista, et 21. sajandi Eesti ei saa jääda kinni 20. sajandi traumadesse.

Juba 1990ndatel pidasid Eesti haritlased avalikke arutelusid selle üle, kas vastandumine NSVL-ile on veel õigustatud, arvestades, et NSVL lakkas 1991. aastal olemast. Nad uurisid, kas mitte Plaan A pole muutunud ideoloogiliseks kinnisideeks, mis takistab rahu, koostöö ja tasakaalustatud arengu võimalusi.

🧠 Miks hoitakse rahvast teadmatuses?

Sest Plaan A õigustab kogu senist valitsemispraktikat:

• Lakkamatu Venemaa vastasus = põhjendus suurele kaitsekulule.

• Rahva psühholoogiline ohutunne = alalhoidliku rahvusriikluse õigustus.

• Kaitseväe paraadid, kannatuste meenutamine = ajaloolise trauma pidev reaktiveerimine, mis hoiab inimesi “õiges” mõtteviisis.

Kui inimesed teaks, et Plaan B on olemas, siis nad küsiksid: miks me kogu aeg ainult hirmu ja vihaga juhitult elame?

✊ Mida teha?

• Tuleb rääkida Plaan B-st julgelt ja rahumeelselt.

• Tuleb nõuda, et ajalugu käsitletaks ausalt, mitte ainult propagandistlikult.

• Tuleb mõista, et tõeline suveräänsus tähendab valikuvabadust – ka rahu, mitte ainult sõda.

Siin on põhimõisted lahtiseletatult:

📜 Mis on Plaan A?

Plaan A on Eesti Vabariigi eksistentsi ja riigikaitse aluseks olnud põhimõte alates Vabadussõjast (1918–1920). See tähendab, et Eesti peab igavesti olema valmis kaitsma end Venemaa vastu, relvaga kui vaja. Plaan A on kujundanud kogu Eesti riigikaitse, liitlassuhted ja poliitika 20. sajandi algusest kuni tänaseni. Selle keskmes on:

• Usaldus lääne ja NATO vastu – kollektiivkaitse kui ellujäämisgarantii

• Järjekindel vastandumine Venemaale – ajaloolise kogemuse põhjal

• Militaarne valmidus – sundmobilisatsiooni ja relvakonfliktide plaanid

• Rahvuse ja keele kaitse läbi vastanduse – „meie vs nemad“ loogika

Plaan A on toonud Eestile julgeoleku, ent ka pideva hirmuseisundi ja vahel liigse sõltuvuse välisabist. Opositsioonilised hääled on küsinud: kas igavene sõjavalmidus on ainus tee rahu nimel?

🌿 Mis on Plaan B?

Plaan B kujunes alternatiivseks mõttevooluks, mis kerkis esile eeskätt 1990ndatel. Selle toetajad – haritlased, pragmaatikud, isegi mõned poliitikud – küsisid:
Mis siis, kui me ei pea kogu aeg valmistuma sõjaks?
Kas me saaksime hoopis valida diplomaatia, tasakaalu ja neutraalsuse tee?

Plaan B põhialused:

• 🇪🇪 Eesti kui sillariik – Ida ja Lääne vahel, mitte eesliinil

• 🕊️ Rahu kui aktiivne valik, mitte naiivsus

• 🤝 Venemaaga läbimõeldud diplomaatia, mitte igavene vaen

• 🧠 Rahvuslik eneseusk ilma vastandumiseta

• 📉 Sõjalise eskalatsiooni vältimine – kulude ja ohtude minimeerimine

• 🛡️ Oma iseseisva kaitse ja majanduse tugevdamine, mitte ainult liitlassõltuvus

Plaan B ei tähenda allumist Venemaale, vaid poliitilist küpsust valida teistsugune tee, kus Eesti ei ole igavene sõdur, vaid targalt toimiv rahvas.

⚖️ Miks see arutelu on oluline?

Eestil on olnud ainult üks ametlik tee – Plaan A, mis põhineb sõjalise konflikti võimalusel. Aga maailm muutub. NSV Liitu enam pole. Globaalsed jõujooned nihkuvad. Kas on aeg rahvana küsida, kas ainult üks tee on õige?

Plaan B on mõtteharjutus, rahvuslik alternatiiv. Mitte reetmine, vaid küsimus: kas me suudame püsida rahvana ka siis, kui valime mõistuse, mitte hirmu?

📚 Kokkuvõte:

📣 Kutsume üles:

• Lugema, mõtlema ja arutama

• Loobuma sildistamisest („reetur“, „vene agent“)

• Küsima, kas rahu on võimalik mitte ainult läbi relva, vaid läbi valiku?
  

  🎓 Tuntumad mõtlejad ja aktivistid “Plaan B” prototüübiks

  • Eiki Berg (politoloog, Tartu Ülikool)

  • Aastatel 2000ndatel rõhutas pragmatismi ja rahvuslikku identiteeti lääne integratsiooni asemel. Tema tööd väidavad, et Eesti poliitikas tuleks otsida tasakaalu globaliseerumise ja rahvuse vahel.

  • Mati Lauristin ja Peeter Vihalemm (sotsioloogid)

  • 1993. aastal avaldasid artikli, milles uurisid Baltimaade üleminekut lääne suunas, rõhutades samal ajal vajadust kultuurilise ja sotsiaalse identiteedi hoidmise järele .

  • Margit Feldman (teadur)

  • 2001. aastal kirjeldas Euroopa integratsiooni ja rahvusidentiteedi diskursust Eestis, rõhutades vajadust tasakaalustada avatus globaalsete suundumustega .

  • Karsten Brüggemann & Andres Kasekamp (ajaloolased/teadurid)

  • Uurimistöödes (2008–2009) analüüsisid Balti riikide ajaloolist narratiivi ja rahvusmälestuse poliitikat, rõhutades, et lõputu vastandumine nõukogude minevikule ei too jätkusuutlikku rahvastiku ühtsust.

  ---

  📝 Miks neid just Plaan B toetajateks võib pidada?

  • Nad ei pooldanud naiivset sõprust Venemaaga, vaid praktilist ja strateegilist lähenemist, kus Eesti julgeolek baseeruks targal diplomaatial, siseriiklikul ühtsusel ja kultuurilisel enesekindlusel.

  • Rõhutasid vajadust ühiskondliku arutelu järele julgeolekupoliitika teemal, mitte vaid militariseeritud vastandumise kaudu.

  ---

  ✅ Kokkuvõtteks – 1990ndate “Plaan B” toetajad

  • Eiki Berg – pragmaatiline akadeemiline kriitik.

  • Mati Lauristin & Peeter Vihalemm – kultuuripõhiselt pragmaatilised lähtekäänud.

  • Margit Feldman – rõhutas sotsiaal-kultuurilise identiteedi kaitset.

  • Karsten Brüggemann & Andres Kasekamp – tasakaalustatud ajalooline perspektiiv.

-Mario Maripuu, Plaan B