Ago Samoson TalTechi juhtivteadur: E-valimised on hübriidrünnak demokraatiale
Propagandistlikel põhjustel või lihtsalt ebakompetentsusest baseerub see perspektiivitu süsteem ümbrikvalimistel. Need olid omal ajal mõeldud erandkorras hääletamiseks väljapool jaoskonda, valimispäeval said inimesed tervislikel põhjustel ka väikese kasti koju kutsuda. Aga nüüd oleme infoväljas, mille järgi e-hääletus on domineeriv ja kindel tulevikumeetod, justkui oleksime kõik kodumaa maha jätnud, kui just liikumispuue pole takistuseks.
Kusjuures ümbrikute valvet ei suuda tuvastada isegi RK erikomisjon. Selle infovälja tüüpilised meemid rajanevad valeturaka loogikal: tugevaim lüli määrab kuitahes rabeda keti tugevuse, (täiesti teiste tehniliste nõuetega) pangaülekanded ju töötavad, kasutamisest tuleneb usaldus, tulemus on kindlasti õige, kui vastupidist pole võimalik tõestada, kaheldavast üksikjuhust üldise tõe tuletamine ning eriti süüdimatu «kõik peabki arenema».
E-valimiste kui digiriigi atribuudiga uhkeldamine võib veel sobida rahvusvahelise small-talk-ina programmeerimiskogemuseta inimestele, aga akadeemiliselt on see läbi kukkunud. World of Science’i märksõnade otsingu järgi selle aasta e-valimiste tehnoloogiat käsitlenud teadusartiklid ei pööra peale eelnenud kriitikat meile enam tähelepanu, diskussioon käib peamiselt ümber räsiahelate kui sobivaima viisi ja selles osas on akadeemiline konsensus suurem kui kliimamuutuse puhul.
Sõltumatud teadlased ja vaatlejad on välja toonud palju konkreetseid ja lubamatuid tehnilisi probleeme ning ründevõimalusi. Et neid ei ole võimalik tõenduspõhiselt ümber lükata, siis on kogu kriitikat hakatud tembeldama poliitiliseks kallutatuseks või õõnestavaks desinformatsiooniks. Sellekohased viited on raportis näiteks punktides 22, 27, 30, 31 ja 62. Ka mind jahmatas komisjon küsimusega, et kas oleksin e-valimistega rahul, kui need oleks võitnud EKRE. Et olin ajaliselt intervjueeritavate lõpuotsas, viitas see tugevale eeltöötlusele, nagu ka sedel- ja e-valimiste ühte patta panek (Exec. Summary,p.45).
E-valimiste süsteemi arendajad on näinud ju kõvasti vaeva paberikrabinast hääle väljakuulamise kui tõsise demokraatiaohu tiražeerimisega. Üks juhtivaid IVXV (internetihääletussüsteem – toim) arendajaid Smartmatic/Cybernetica ASist kirjutas mulle: «Poliitiliselt motiveeritud ründed ühe valimisviisi vastu eesmärgiga selle lõpetamise abil vaekaussi enda kasuks pöörata teevad mulle tõsist muret». Ehk siis kogu demokraatlik, sedelvalimisi eelistav maailm peale meie tegeleb juba aastasadu vaekausi kallutamisega, ja kallutab aina edasi.
Suur Reformierakonna populaarsus e-häältes ja ka suur osakaal e-häältest saada ei ole mitte üllatus, vaid sotsioloogiliselt juba prognoositav.
Väidetava uue «kallutamata normaalsuse» sõnastas ilusti üks RK reformierakondlane sotsmeedias: «Mina ei näe, et e-valimiste hääletustulemused oleks kuidagist viisi hämmastavad.» E-valimiste proponent on Reform alati olnud, reformi valijad on digiteadlikumad, innovaatilisemad ja samas tihti pigem ettevõtlikud ehk busy’d inimesed. Seetõttu on ka väga tõenäoline, et nende jõudmine valimistele on suurusjärgu tõenäolisem läbi e-valimiste kui paberi kaudu. Seega suur populaarsus e-häältes ja ka suur osakaal e-häältest saada ei ole mitte üllatus, vaid sotsioloogiliselt juba prognoositav. Kõik, kes on e-hääletust maha teinud, on ka seal väga vähe hääli saanud. Ehk siis veelgi kokkuvõtlikumalt: e-valimised on tehtud Übermensch’i jaoks, see oli tahtlik, sest tulemus oli prognoositav.
Seda tõdemust toetab ka sotsioloogide uuring, mille järgi e-valijate hulgas ei ole täheldatud vanuselisi, soolisi ega sissetulekul põhinevaid ehk apoliitilisi erisusi. Seega väidetav demokraatia ja valijabaasi ning demokraatia laiendamine piirdub ainult ühe liikumispuudega poliitilise rühma soosimisega. Selle loogika järgi võiks vaegnägijate partei nõuda p-valimisi puutekirjaga, klienditeenindajate partei aga võimalust kah väga «busy» personalil k-valida kassaaparaatidega.
Ühte poliitilist valijagruppi soosiva meetodi tehniline garantii on viiekordselt aatompommikindel: häälte töötlemist ei saa kontrollida, ei saa esitada vaideid kohtusse, asitõendid hävitatakse, valimisi ei saa tühistada ja võltsijaid ei saaks isegi adekvaatselt karistada. Meenutame ka RK erikomisjonis visatud päästerõngast riigi valimisteenistuse juhile Arne Koitmäele, kel oli küsimustega naljatuju ära rikutud: «Ta täidab poliitilist tellimust.» Garandiks on kahjuks kujunenud ka Teaduste Akadeemia. Selle küberkomisjoni liige on Cybernetica ASi teadusdirektor. Firmast, mille osanik Smartmatic on Ameerikas kohtu all korruptsiooniga, pärineb ka salastatud valijarakendus, mis genereerib häält avava võtme.
Garantiisse jäi paraku üks, aga kogu kremplit tühistav näpuviga: sedel- ja e-valimiste tulemused avaldati eraldi. Võib-olla edevusest, võib-olla rumalusest ei taibanud e-valimiste seadustajad erinevust salastada (eeldame siinkohal, et avaldatud numbreid saab usaldada).
E-valimisi kui ka võimalikku otsedemokraatia mehhanismi võiks kaaluda ainult juhul, kui valijate poliitiline profiil oleks tulnud statistiliselt sarnane pabervalimistega, nüüd on kaugelt näha rünne demokraatiale. Poliitiliste huvide kaalu peavad otsustama valijate hääled, mitte valimismeetod. Siis on kõigiga võrdne võimalus oma poliitikat taotleda ka Reformierakonnal, selle asemel et teeselda liikumispuuet või pidada end võrdsemaks nagu suur-vene diasporaa.
Demokraatias on paratamatult võitjad ja osavõtjad, viimastel on kohanemine niigi raskem ja sellele ei tohiks eelneda veel teine poliitiline tagasilöök: esoteerilise valimisprotsessiga leppimine. Valimised peavad jääma rahvast ühendavaks rituaaliks nagu laulupidu.
