Kristen Michali juhitud valitsuskabinet on tänaseks asjatanud juba enam kui neli kuud, mõned eelmises valitsuses alustanud ministrid märksa kauemgi, kuid segadus riigiasjades üha süveneb. Vähe sellest, et oleme oma inflatsiooni ja elatustaseme langusega jõudnud Euroopa kehvemate näitajateni ja riigis süveneb hirm homse päeva ees, pandeemia mõõtmeid on võtmas kuritegelik vastutamatus, sest mille muuga seletada külma ükskõiksust, millega suhtutakse nii Nordica pankrotti kui ka Eesti Energia kuritegelikult äraspidisesse tegevusse. Kui siia lisada veel tants haridusleppe ümber, mis kohalike omavalitsuste vastuseisu tõttu tõotab sõlmimata jääda, vägivaldne sahkerdamine päästjate töötingimustega, justiitskatastroof eesti kohtutes ning rohepöördega seotud möödalaskmised kliimaministeeriumis, võiks hakata mõtlema, kes valitsusliikmetest peaks juba enne jõule keskenduma kabinetis asjade pakkimisele ning tööportaalides endale jõukohase rakenduse otsimisele.
Kes vastutab Nordica pankroti ja Eesti Energia sahkerdamiste eest?
Majandusminister Erki Keldo ei oska miljoneid neelanud lennufirma pankroti ja Eesti Energias paljastunud kuritarvituste kohta öelda muud, kui et riik ei ole ettevõtetele sobiv omanik ja vähemalt osaliselt tuleks riigiettevõtted erastada. Kas see ongi kõik, mida 2012. aastast Reformierakonnaga liitunud ja seni mitte millegi kiiduväärsega silma paistnud paipoiss asjast arvab. Et kui oleme kaks ettevõtet kuritegelikult tuksi keeranud, võib järelejäänud süümepiinadeta erastada ning see ongi imerohi, mis tulevikus rahapõletamisest päästab. Aga milline on ministri tegevusplaan, tõhustamaks kontrolli riigiettevõtete majandamise üle, kuhu jääb aus soov vabastada mõttetud nõukogud poliitsehkendajatest, kellest pole ei majandajaid ega järelvalve teostajaid? Plaan puudub, sest Keldo sugused pooltegijad ei suudagi mingeid põhimõttelisi muutusi juhtida. Siit järeldus, et majandusministeerium vajaks uut ja asjatundlikumat juhti, kes ei pruugi olla poliitik, vaid eelkõige asjatundja.
Sama võib öelda ka serviti Nordica jamade eest taristuministrina vastutava Sveti kohta. Kas tõesti pole valitsusse paremat kandidaati, kui Keskerakonna rabeda seljatamisega ühtäkki ootamatult parketikõlbulikuks tõusnud Vladimir, kelle seni suurimaks saavutuseks on Tallinna liiklust ja jalakäijate ohutust totaalselt pekki keeravad punased jalgrattateed, mille sirgeldamisega linnaruumi jätkab legendaarne PPP.
Seda, et taristuminister üritab vastutust endalt eelkäijate kaela veeretada, kinnitab tema poolt Nordica pankrotipidustustele avapaugu andnud pressikonverentsil väljaöeldud põhjapanev tõdemus: „Me peame mõistma, et rahvuslik lennufirma ei ole võimalik. Nordica oli ilus unistus, aga tuleb kahe jalaga maa peal seista. See oli isekate valitsuste egotripp.“ Eks meenuta see avaldus meie haridusministri ilkumist, et eestlastele jäägu nende kannel ja pastlad. Meie poliitikutele omaselt on ka Svet jõudnud peale keskerakondlikku elukooli tõeni, et Eestis puudub poliitikutel vastutus ja kui sinu valitsuses olemise ajal miljardid magama pannakse, maksab selle kinni loll rahvas, mitte karjääriredelil mis tahes vahendeid kasutades ülespoole roniv tõekspidamisteta poliitmängur.
Kas haridusministri viimane tööpäev jääb detsembrisse?
Selle taustal, kuidas paljud omavalitsused, kus juhtpositsioonil kodukoha inimestega arvestavad tegelased, loobuvad Kristina Kallase poolt neile peale surutud haridusleppest, kerkib õigustatud küsimus, kas proua minister peab oma sõna ja lahkub ametist, mida ta enda poolt juhtud erakonna ebapopulaarsust arvestades ammu enam ei vääri. Alus selleks on Kallase enda poolt välja käidud lubadus, et kui hariduslepe aasta lõpuks omavalitsuste heakskiitu ei pälvi, lahkub tema mõnda jõukohasemasse ametisse. Kallase vaimusünnitusena sündinud haridusleppega ei liitu enam kui pooled Eesti omavalitsustest. Põhjuseks tuuakse haridusleppest tulenev surve omavalitsuste eelarvele, mida riik ei plaani kompenseerida. Samuti ei arvesta lepe kohalike oludega, mis omavalitsuseti on küllalki erinevad. Paljudel omavalitsustel on juba toimiv õpetajate motivatsiooni tõstev karjäärimudel välja töötatud ning sellepärast ei nähta vajadust haridusleppega juba toimivaid reegleid veelkord kinnitada. Igatahes on haridusleppega seonduv tõlgendatav haridusministri äärmiselt haleda läbikukkumisega. Ja kogu selle jama peale on kulutatud ressursse ning eelarveraha.
Juhataja vastutagu alluvate eest?
Eraettevõtluses vabastatakse oma kohustustega mitte toime tulevad juhtivtöötajad kiirelt ja ka direktor saab alluvate kokkukeeratud jamade eest kiire lahkumishüvitiseta vallandamisteate. Ent see mõistlik käitumismall ei kehti poliitiliste struktuuride puhul, kus võid lõputult jamasid meisterdada, kuna koduerakond sind nagu väljaheidet pilpal hoiab.
Keldo, Svet ja Kallas pole aga valitsuses ainsad pöidlakeerutajad. Kui mõtleme justiits- ja nn digimistri Liisa Pakosta suupruukimistele, jääb üle imestada, kas tõesti mõõdetakse ministri tõhusust sooviga maksku mis maksab silma paista, olgu siis kasvõi vägagi kaheldavate või suisa naeruväärsete ideede promomisega. Kliimaminister Yoko Alenderi majapidamises näikse aga valitsevat taoline segadus, et enam ei suuda keegi järge pidada, kust tuleb järgmine pauk. Regionaalminister Hartman on nagu orientiiri kaotanud teismeline ja siseminister Läänemets… oh, jah! Hüvasti turumajandus!
Kui ühes organisatsioonis on asjad kehvasti, teeb juhataja otsustavad kaadrimuutused või astub ise tagasi, andes võimaluse endast andekamale, süsteemsemale, ausamale ja vastutustundlikumale. Valitsusjuhil Kristen Michalil on võimalus lahkuda enne, kui asjad päris käest lähevad, andes sellega Eestile võimaluse kergemalt hingata.
Kes vastutab Nordica pankroti ja Eesti Energia sahkerdamiste eest?
Majandusminister Erki Keldo ei oska miljoneid neelanud lennufirma pankroti ja Eesti Energias paljastunud kuritarvituste kohta öelda muud, kui et riik ei ole ettevõtetele sobiv omanik ja vähemalt osaliselt tuleks riigiettevõtted erastada. Kas see ongi kõik, mida 2012. aastast Reformierakonnaga liitunud ja seni mitte millegi kiiduväärsega silma paistnud paipoiss asjast arvab. Et kui oleme kaks ettevõtet kuritegelikult tuksi keeranud, võib järelejäänud süümepiinadeta erastada ning see ongi imerohi, mis tulevikus rahapõletamisest päästab. Aga milline on ministri tegevusplaan, tõhustamaks kontrolli riigiettevõtete majandamise üle, kuhu jääb aus soov vabastada mõttetud nõukogud poliitsehkendajatest, kellest pole ei majandajaid ega järelvalve teostajaid? Plaan puudub, sest Keldo sugused pooltegijad ei suudagi mingeid põhimõttelisi muutusi juhtida. Siit järeldus, et majandusministeerium vajaks uut ja asjatundlikumat juhti, kes ei pruugi olla poliitik, vaid eelkõige asjatundja.
Sama võib öelda ka serviti Nordica jamade eest taristuministrina vastutava Sveti kohta. Kas tõesti pole valitsusse paremat kandidaati, kui Keskerakonna rabeda seljatamisega ühtäkki ootamatult parketikõlbulikuks tõusnud Vladimir, kelle seni suurimaks saavutuseks on Tallinna liiklust ja jalakäijate ohutust totaalselt pekki keeravad punased jalgrattateed, mille sirgeldamisega linnaruumi jätkab legendaarne PPP.
Seda, et taristuminister üritab vastutust endalt eelkäijate kaela veeretada, kinnitab tema poolt Nordica pankrotipidustustele avapaugu andnud pressikonverentsil väljaöeldud põhjapanev tõdemus: „Me peame mõistma, et rahvuslik lennufirma ei ole võimalik. Nordica oli ilus unistus, aga tuleb kahe jalaga maa peal seista. See oli isekate valitsuste egotripp.“ Eks meenuta see avaldus meie haridusministri ilkumist, et eestlastele jäägu nende kannel ja pastlad. Meie poliitikutele omaselt on ka Svet jõudnud peale keskerakondlikku elukooli tõeni, et Eestis puudub poliitikutel vastutus ja kui sinu valitsuses olemise ajal miljardid magama pannakse, maksab selle kinni loll rahvas, mitte karjääriredelil mis tahes vahendeid kasutades ülespoole roniv tõekspidamisteta poliitmängur.
Kas haridusministri viimane tööpäev jääb detsembrisse?
Selle taustal, kuidas paljud omavalitsused, kus juhtpositsioonil kodukoha inimestega arvestavad tegelased, loobuvad Kristina Kallase poolt neile peale surutud haridusleppest, kerkib õigustatud küsimus, kas proua minister peab oma sõna ja lahkub ametist, mida ta enda poolt juhtud erakonna ebapopulaarsust arvestades ammu enam ei vääri. Alus selleks on Kallase enda poolt välja käidud lubadus, et kui hariduslepe aasta lõpuks omavalitsuste heakskiitu ei pälvi, lahkub tema mõnda jõukohasemasse ametisse. Kallase vaimusünnitusena sündinud haridusleppega ei liitu enam kui pooled Eesti omavalitsustest. Põhjuseks tuuakse haridusleppest tulenev surve omavalitsuste eelarvele, mida riik ei plaani kompenseerida. Samuti ei arvesta lepe kohalike oludega, mis omavalitsuseti on küllalki erinevad. Paljudel omavalitsustel on juba toimiv õpetajate motivatsiooni tõstev karjäärimudel välja töötatud ning sellepärast ei nähta vajadust haridusleppega juba toimivaid reegleid veelkord kinnitada. Igatahes on haridusleppega seonduv tõlgendatav haridusministri äärmiselt haleda läbikukkumisega. Ja kogu selle jama peale on kulutatud ressursse ning eelarveraha.
Juhataja vastutagu alluvate eest?
Eraettevõtluses vabastatakse oma kohustustega mitte toime tulevad juhtivtöötajad kiirelt ja ka direktor saab alluvate kokkukeeratud jamade eest kiire lahkumishüvitiseta vallandamisteate. Ent see mõistlik käitumismall ei kehti poliitiliste struktuuride puhul, kus võid lõputult jamasid meisterdada, kuna koduerakond sind nagu väljaheidet pilpal hoiab.
Keldo, Svet ja Kallas pole aga valitsuses ainsad pöidlakeerutajad. Kui mõtleme justiits- ja nn digimistri Liisa Pakosta suupruukimistele, jääb üle imestada, kas tõesti mõõdetakse ministri tõhusust sooviga maksku mis maksab silma paista, olgu siis kasvõi vägagi kaheldavate või suisa naeruväärsete ideede promomisega. Kliimaminister Yoko Alenderi majapidamises näikse aga valitsevat taoline segadus, et enam ei suuda keegi järge pidada, kust tuleb järgmine pauk. Regionaalminister Hartman on nagu orientiiri kaotanud teismeline ja siseminister Läänemets… oh, jah! Hüvasti turumajandus!
Kui ühes organisatsioonis on asjad kehvasti, teeb juhataja otsustavad kaadrimuutused või astub ise tagasi, andes võimaluse endast andekamale, süsteemsemale, ausamale ja vastutustundlikumale. Valitsusjuhil Kristen Michalil on võimalus lahkuda enne, kui asjad päris käest lähevad, andes sellega Eestile võimaluse kergemalt hingata.
Vsevolod Jürgenson
