Kõigil on õigus hääletada, nii tarkadel kui ka rumalatel. Ja valida saab ükskõik keda, kas tarka või rumala.
Lenin kirjeldas seda süsteemi väga täpselt. Isegi kokatüdruk võib seda riiki valitseda. Ja võimu kasutavad poliitilises süsteemis mitte kõik inimesed, vaid ainult väljavalitud. Erinevad inimesed ja “järjekorras”. Süsteem on huvitav, sest kui valitsevad targad, siis ühiskond õitseb, ja kui valitsevad rumalad, siis sureb.
Valimiskampaania on väga huvitav.
Kui lubate pensionäridele, et lisate nende pensionile 100 eurot, saate hõlpsasti koguda pensionäride hääli. Või kui te lubate tõsta õpetajate või tervishoiutöötajate palku või … siis saate nende hääle. Ja valijad võtavad kergesti seda peibutust.
Muidugi mitte kõik, aga kõige rumalamad. Nad ei tea isegi, et selleks, et kellelegi midagi anda, tuleb see kõigepealt kelleltki teiselt ära võtta. Kui võtta midagi kõigilt ära ja anda selle pensionäridele, hiljem ära pensionäridelt ja andsid selle õpetajatele, ja edasi …
Tuhat aastat järjest võib nii tegutseda “ära võtta ja jagada” niimoodi, kui keegi saab tuhat aastat valitsuses head palka. Ja kui nad saavad oma palka nende samade pensionäride, õpetajate ja arstide maksudest.
Skeem super.
Nii selgub, et rumalad võivad kergesti valida võimule professionaalsed petturid, kes neid tulevikus röövima hakkavad.
Nii on see vanas Euroopas aastakümneid kestnud, nüüd õitseb see ka meie riigis.
Seda nimetatakse “valijate altkäemaksuks” ja “altkäemaksu pakkumiseks”. Täna on see kehtivate õigusaktide kohaselt tegu, mis ei ole karistatav. See on nagu altkäemaks, mida võtavad mitte ametnikud, vaid tavalised inimesed. Neile meeldivad sellised altkäemaksud ja korruptsioonikomponent. Ja sellest süsteem mädaneb ja haiseb.
Viimasel ajal peamine mitte erakondade programmid, vaid rahalised lubadused. Parteiprogrammid on juba ammu moest välja läinud.
Erakondade ja valitud rahvaesindajate puhul on täheldatud, et valijatele antud lubaduste täitmine ei ole üldse nende peamine eesmärk ja ülesanne. Nad on seal selleks, et teha hoopis muid asju. Eriti kui vaadata Rigikogu saali täituvust.
Ja kui me mõistame, et ükski erakond ei ole füüsiliselt võimeline kõiki oma lubadusi täitma, siis hakkame mõistma, et kusagil ei toimi midagi õigesti ja kusagil toimub pidev pettus.
Kui võtta arvesse, et keegi ei lubanud oma valijatele valimiste ajal elektri- ja kütusehindade tõstmist, siis räägib selline tegevus otseselt vasakpoolsete erakondade traditsioonilisest tahtlikust rahva pettusest.
Ja kuidas peaksime nimetama “võitlust globaalse soojenemise vastu”, kui päikesepaistelist ilma varjatakse kunstlikult pilvedega, et jää põhjapoolusel ei sulaks nii kiiresti?
Või kuidas suhtuda pseudopandeemiasse, mille suremus on nagu tavalise hooajalise gripi puhul?
See on väljaanne sellest, kust tulevad massiliselt rumalaid “kasulikke idioote” süsteemi. Asi on lihtsalt selles, et “üldine valimisõigus” toimib sotsialistlikus süsteemis pigem kui “tehas idiootide massitootmiseks” ja mitte tarkade ja intelligentsete inimeste tootmiseks.
Kes on “rumalad” või “kasulikud idioodid” ettevõtlusideoloogias? Nad on need, keda on lihtne petta ja ära kasutada.
See näeb välja nagu lambakari, mida omanik regulaarselt pügab. Nad karjatavad lagendikul, toidavad end ja seejärel pügatakse neid mitu korda.
Kui me arvestame, et Lenin nimetas sotsialismi “riigikapitalismiks”, siis need lambad, keda “süvariigi” bürokraatlik aparaat pidevalt pügab, ei ole keegi muu kui rumalad valijad.
//Valera Zlobin//
