Peremehed likvideeriti Eestis märtsiküüditamise käigus 1949. aastal. Neid inimesi, kes veel mäletavad märtsiküüditamist ja peremehi on väga vähe järele jäänud. Noored on küll kuulnud, et ajaloos on peremehed olnud, kuid neil puudub ettekujutis, mida peremees endast kujutas – mis „loom“ see oli.
Olid head peremehed ja olid halvad peremehed. Head peremehed olid õiglased ja ausad. Nad olid rahvale oma tegudega eeskujuks. Nad olid etaloniks, mille järgi rahvas joondus. Mälestus sellest on aga hämarusse vajunud.
Siis tulid kommunistid. Neid oli vaja karta. Kusagil lähedal oli vene sõjavägi. Püssidega. Kui õhtul pimedaks läks, siis ilmus kusagil kaugel metsa taga tulekahju kuma. Metsavennad põletasid kommunistide maju.
Peale Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal hakkasid inimesed neid maid tagasi saama, mida nõukogude võim oli ära võtnud. Inimestest said maaomanikud, kuid peremehi neist enam reeglina ei saanud. Ei saanud sellepärast, et ligi 50 aastat nõukogude võimu all elamist oli inimeste mõtlemise ja tõekspidamised ära muutnud.
Kommunistidel oli ideoloogilise töötlemise programm. Neil oli eesmärgiks luua niinimetatud kommunismiinimene. See uue mõtteviisiga inimese loomine õnnestus kommunistidel üsna suures ulatuses.
Kuid kommunistid ei arvestanud sellega, et inimkond on oma olemuselt loodusobjekt ja ühiskonnas kehtivad loodusseadused. Kommunistid üritasid ignoreerida loodusseadusi, kui nad oma uue mõtlemise ühiskonnale jõuga peale surusid. See oli aga viga.
Vea tagajärg oli selline, et Nõukogude Liit lagunes ja eesti inimestest, kes peale 1991. aastat maad tagasi said, ei saanud enam peremehi. Peremeheks olemise oskus oli kaduma läinud. Õnneks mitte absoluutselt kõigil.
Ja see peremeheks olemise oskus ei hakanudki taastuma. Ei hakanud sellepärast, et Eesti astus Euroopa Liitu.
Euroopa Majandusühendusest tehti 7. veebruaril 1992 Maastrichti lepinguga Euroopa Ühendus. Selle lepinguga loodi Euroopa Liit ja jätkati NSV Liidu lagunemise tõttu katkenud uue inimese loomise programmi. Jätkati uues kohas ja uuel kujul. Uue maailmakorra loomise ideest ei loobutud, kuid tegevusmeetodeid muudeti.
Kui kommunistide ideoloogiat võis igaüks ise raamatust lugeda ja suurte juhtide Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini pildid olid igal pool väljas, siis Euroopa suurte liberaalide kohta on väga vähe teada. Teada on käsutäitjate nimed, kes varjus olevate juhtide ideid ellu viivad.
Viiakse ellu rahvustunde kaotamist, migrantide kohale toomist, soovahetust ja asjatundjate ning tühja jutu ajajate võrdsustamist. Uue inimese loomise meetodiks võeti valetamine sel viisil, et sõnade tähendust muudetakse ebamääraseks. Vahel nii ebamääraseks, et must võib valget tähendada. Miks seda nii tegema hakati, selle kohta pole selgitust kusagilt võtta. 2016. aasta lõpus võeti Inglismaal Cambridge Ülikoolis uue ajastu iseloomustamiseks kasutusele mõiste „post-truth“ (tõejärgne).
Ja ausa peremehe mõiste kadus. Liberaalidele ei sobi endisest kristliku maailmavaatega ühiskonnast pärit mõisted.
Liberaalid tõrjuvad praegu meie kõrgkoolidest välja eesti keelt. Umbes üks viiendik eestlastest on lasknud end nii ära lollitada, et on hakanud eesti keelt ja kultuuri mittevajalikuks rämpsuks pidama. Need inimesed häbenevad eestlaseks olemist. Nad ei saa aru, et rämps on hoopis liberalism.
Liberaalid on oma loodud õigusriigist välja jätnud õigluse. Ebaõiglus põhjustab üleüldist depressiooni. Heanaaberlikest suhetest räägitakse, kuid vastastikune lugupidamine naabrite vahel puudub. Ikka on süüdistused, et mõned naabrid on halvad. Sotsiaalse võrdsustamise käigus võrdsustatakse tööpõlgurid tööarmastajatega. See viib rahva intellektuaalse potentsiaali langusele. Meeste ja naiste võrdsustamine on aga juba loodusseadustele sülitamine. Ühiskonda hoiavad koos ikkagi loodusseadused. Liberaalid eiravad neid aga laialt.
See uus maailmakord on hullumeelne soovmõtlemine. Ideed on ilusad, kuid nende realiseerimine annab lõpuks rohkem rämpsu kui head. Samasugune paradoks oli kommunismiideedega Venemaal.
Liberaalid on muutnud kõige olulisemaks raha, võimu ja tähtsaks saamise. Ja seda kõike peab saama mitte töö vaid valetamisega. See uus mõtteviis on täielikus vastuolus minevikust pärit peremehe mõtlemisega.
Pole mõtet teha nägu, et me suudame Eestit valitsevaid liberaale ignoreerida. Liberaalid ei ole veel lähiminevikuks saanud. Kommunism ja liberalism on inimeste mõtlemist rikkunud. See on reaalsus. Sellega tuleb arvestada.
Kuid vaatamata kommunismi ja liberalismi mõjudele tunneb enamus eesti inimesi siiski, et midagi on praegu väga valesti. See tabamatu midagi on moraal. Moraali langus on inimühiskonna igivana häda.
Moraali taastamine
On olemas iidne lahendus. See on religioon. Koguda inimesed kirikusse kokku ja teha sisendused – tõe rääkimine on hea, valetamine on halb, heasoovlikkus on hea, pahatahtlikkus on halb jne.
See lahendus on toiminud juba aastatuhandeid, kuid sellel on ka üks tõsine puudus. Jumalaid on palju ja keegi pole ühtegi jumalat näinud.
Mis veelgi hullem, religioon annab ka võimaluse kollektiivset hullumeelsust tekitada.
Aastal 1193 kuulutas paavst Colestinus kolmas välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Ristisõja pidamiseks rajati 1202. aastal Riia lähedale Mõõgavendade ordu. 1227. aastal alistas Mõõgavendade ordu vägi eestlaste viimase vastupanu Muhu linnuses. Tapeti kõik linnuses olijad, nii naised, lapsed kui mehed.
Millise süü eest neid hukati? Neid inimesi süüdistati selles, et nad keeldusid „pühast“ ristiusust. See süüdistus oli ristisõdijate kollektiivsest hullumeelsusest välja ilmunud süüdistus. Igas religioonis on potentsiaal hullumeelsuseks muutuda.
Ristisõdijad näitasid eestlastele kristluse hullumeelset poolt. Peale seda keeldusid eestlased veel ligi 500 aastat ristiusku vastu võtmast. Ristiusu tõid eestlastele rootslased, kes asutasid 1632. aastal Tartu ülikooli, kus hakati ette valmistama eesti keelt oskavaid kirikuõpetajaid. Eestlased ei keeldunud kristlikku moraali vastu võtmast.
Ka enne ristiusku olid eestlastel omad moraalireeglid, mille järgi elati ja ristiusk ei toonud eestlastele midagi põhimõtteliselt uut. Uuendused olid rituaalset ja tseremoniaalset laadi. Vormiliselt sai aga Eesti Euroopa kultuuriruumi osaks. Ja need eestlased, kes praegu kirikus edasi käivad, on vastukaaluks liberaalsele ideoloogiale, mis on ummikteele jõudnud.
Religioonis on peidus kollektiivne hullumeelsus. Eestlased on tundnud kristliku religiooni nii hullumeelset kui normaalset külge omal nahal. Religioon oma mõlema küljega on peidus kollektiivses alateadvuses.
Kollektiivse alateadvuse olemus
Kollektiivse alateadvuse uurimise pioneerideks on Carl Gustav Jung (1875 – 1961) ja Elias Canetti (1905-1944). Canetti kasutas kollektiivse alateadvuse kirjeldamisel terminit massikäitumine.
Kollektiivne alateadvus tekib alati ja otsekohe, kui mingi grupp inimesi (ehk kollektiiv) pikemat aega sünkroonselt mõtleb ja tegutseb. Selle avastas Canetti. See on vähetuntud loodusseadus, mis avaldub väga mitmesuguste koosluste tekkel molekulideni välja. Füüsika vaatepunktist on kollektiivne alateadvus mittemateriaalne infoväli.
Kõik need inimesed, kes on olnud Eesti üldlaulupeo ajal laulukaare all või laulukaare ees rahva hulgas, on tunnetanud kollektiivse alateadvuse teket omal nahal. See tunne on olnud elu jaatav ja depressioonist vabastav. Kollektiivne alateadvus avaldubki alati emotsioonide kujul.
Kollektiivse alateadvuse olemust on kõige lihtsam kirjeldada infotehnoloogia terminite abil. Rahva kollektiivne alateadvus on bioloogiline internet, millel on inimeste väline infotöötlusseade ja mälu. Need asuvad tühjuses. Selles samas tühjuses, kus asub ka iga inimese mälu. Peast on mälu otsitud juba 100 aastat. Seal seda ei ole. Tühjuses asuv kollektiivne alateadvus on nähtamatu, kättesaamatu ja inimeste mäluga ühendatud. Info liigub inimeste ja kollektiivse alateadvuse vahel märkamatult mööda telepaatilise infolevi kanaleid.
Tänapäeva peavoolu teadus eitab nii kollektiivset alateadvust kui telepaatiat. Eitab sellepärast, et tühjuses asuv ja nähtamatu kollektiivse alateadvuse infotöötlusseade on sarnane vaimuga. Seda on nimetatud ka rahva vaimuks.
Kui vaime kirjeldatakse tavaliselt kui inimestest sõltumatuid tegelasi, siis kollektiivne alateadvus sõltub inimestest. Loodus on loonud kollektiivse alateadvuse selleks, et inimestest teha superorganism. Rahvad on superorganismid.
Peavoolu teadus on materialistlik ja väldib arutelu vaimude teemal. Konkreetseid põhjendusi, et tühjuses asuvates infoväljades on infotöötlus võimatu, ei ole aga olemas. Kvantarvutite infotöötlus on väljade tasemel. Infoülekanne elektromagnetvälja abil on raadios ja televisioonis ammu kasutusel.
Pole midagi imelikku selles, et looduse poolt inimesele kaasa antud infotöötlusest asub osa väljade tasemel. Kuid peavoolu teadus peab ikka veel idealismi ja materialismi vahelist sõda ja hoiab materialismi luukeret kangekaelselt püsti.
Siinkohal tuleks märkida, et nõukogude ajal oli kõrgkoolides kõigil kohustus teha dialektilise ja ajaloolise materialismi eksam. Materialism oli siis ja on ka nüüd vahend religiooni mõju allasurumiseks.
Kollektiivse alateadvuse infotöötluse algoritmid on üsna primitiivsed. Kõigepealt kogutakse telepaatiliste infolevi kanalite kaudu info inimestelt kokku. Siis töödeldakse seda eksiarvamuste kõrvaldamiseks ja salvestatakse kollektiivse alateadvuse mällu. Tõeseks loetakse seda infot, mis on vähemalt 20%-le rahvast kasu toonud. Kuid info ohtlike sündmuste kohta (näiteks surma saamine) läheb arvesse üksikjuhtude tasemel.
Salvestatud ja kontrollitud info antakse kollektiivsest alateadvusest läbi telepaatiliste infolevi kanalite iga kollektiivi kuuluva indiviidi alateadvusesse. Sealjuures inimene ise seda infoülekannet ei märka. Kuid inimese teadvusesse tekivad iseenesest mõistetavatena tunduvad seisukohad.
Inimese teadvusesse tuleb peale eelkirjeldatud kollektiivse alateadvuse info veel ka lakkamatu infovool teda ümbritsevast keskkonnast. Kui keskkonnast tulev info on vastuolus sellega, mis oli eelnevalt saadetud kollektiivse alateadvuse poolt, siis inimese mõttetegevus ignoreerib keskkonnast tulnud infot. Silmad näevad midagi küll, kuid tekib arvamus, et see mida silmad näevad pole võimalik. Kollektiivse alateadvuse poolt saadetud infol on prioriteet.
See kollektiivse alateadvuse prioriteet avaldub selles, et mõnele inimesel või isegi tervele rahvale on võimatu mõnd lihtsat asja selgitada. Näiteks ei ole enamus vene inimestele võimalik selgitada, et Ukraina sõja alustamine oli suur viga ja kasu ei saa sellest sõjast keegi. Selgitada ei saa sellepärast, et vene rahva kollektiivne alateadvus on teinud kõigile vene identiteediga inimestele sisenduse – ukrainlased on ohtlikud ja nad on vaja hävitada.
See sisendus tehti mõned päevad peale seda kui president saatis väed laial rindel Ukrainasse. Ennem ukrainlaste hävitamist ei soovitud, oli ainult üleolev suhtumine. See uus sisendus oli küll eksitav väärinfo, kuid kollektiivsel alateadvusel ongi võime eksitada tervet rahvast. Teised rahvad ei suuda aru saada, mis sõtta sattunud rahvaste mõtlemisega juhtub.
Sotsiaalteadlastel pole mingit selgitust selle kohta, miks venelased nii kummaliselt käituvad. Sotsiaalteadus eitab kollektiivse alateadvuse olemasolu.
Kuid ühiskonnas toimuvaid protsesse ei saa ilma kollektiivse alateadvuse tundmiseta mõista. Kollektiivsest alateadvusest läbi käinud info ühtlustab inimeste mõtlemise. Rahvuskeel, suhtlemise reeglid ja kombed on välja kujunenud kollektiivse alateadvuse vahendusel. Samuti religioon ja rahva sõjakus või rahumeelsus.
Rahvas ja rahva kollektiivne alateadvus on primaarsed. Inimene ja tema mõtlemine on sekundaarsed. Väljaspoole inimasundusi loodusesse jäänud inimene (näiteks metsa eksinud inimene) hukkub. See on reaalsus.
See peavoolu sotsiaalteaduse seisukoht, et ühiskond on sõltumatute isemõtlevate indiviidide summa, on fantaasia. Samuti on fantaasia see, et inimese peas on müstilise musta kasti kujul info generaator. Tavalisel inimesel on individuaalset mõtlemisvabadust sama palju kui ketikoeral liikumisvabadust. Siiski on väike osa inimesi, kellele kollektiivse alateadvuse mõju on väike. Neid nimetatakse dissidentideks ja nad on potentsiaalseteks hädast välja aitajateks siis, kui kõik ülejäänud üheskoos eksivad. Üldiselt on inimese mõtlemine piiratud aga ühiskonna poolt seatud raamidega.
Kollektiivsed eksiarvamused
Vaatamata sellele, et kollektiivses alateadvuses on eksiarvamuste tõkestamise filter, võivad mõned eksiarvamused ikka läbi pääseda. Eriti siis, kui on tegemist reaalsuse ja fantaasia piiril olevate vaimumaailma objektidega.
„Meie oleme Jumala poolt välja valitud rahvas. Selle Jumala poolt, kes on maailma looja.“ See eksitav mõttekäik on pühas raamatus Piiblis.
Jumala poolt ära valitud rahvaid pole kunagi olemas olnud. Olemas on olnud ainult jutud, et meie oleme eriliste õigustega jumala poolt ära valitud rahvas. Need jutud on kollektiivne suurushullustus, mis on sarnane vaimuhaigusega.
Vaimuhaigus tähendab seda, et ettekujutus maailmast haige inimese peas ei vasta tegelikule maailmale. Haige inimene ronib katuse harjale, hakkab seal kõndima, kukub alla ja saab surma.
Rahvas ei saa kollektiivse eksiarvamuse tõttu otsekohe surma nagu katuselt alla kukkunud inimene. Kuid eksiarvamused hakkavad andma halbu tagajärgi. Kollektiivne suurushullustus on nakkav. See võib üle minna ühelt rahvalt teisele.
Kollektiivne suurushullustus sai sada aastat tagasi saatuslikuks saksa rahvale. Neil tekkis pettekujutis, et nemad on eriliste vaimuannetega rahvas – aaria rass, kes on kõigist teistest üle. See oli kollektiivne vaimuhaigus, mis andis teises maailmasõjas katastroofiliselt halbu tagajärgi. Saksa rahva vaim pole tänaseni täielikult paranenud. Paranemist takistab kollektiivse alateadvuse poolt inimestele edastatava väärinfo prioriteet.
Kollektiivne vaimuhaigus võib tabada iga rahvast. Sellise haiguse algpõhjus peitub kollektiivses alateadvuses. Sotsiaalteadused on võtnud kasutusele termini fašism, selle ohtlikkusest räägitakse, kuid selle ohtliku kollektiivse vaimuhaiguse tekkemehhanismi selgitust ei suuda sotsiaalteadused anda.
Kollektiivne vaimuhaigus ei pea tabama tervet rahvast korraga. Kommunistid olid algul suhteliselt väike seltskond, kes Venemaal võimu haaras. Nad hakkasid looma uut ühiskonnakorda, kuid nad ei saanud aru, et ühiskond on loodusnähtus, kus valitsevad loodusseadused. Kommunistid kõrvaldasid oma rumaluses ettevõtete juhid ja asendasid need töölistega, kes ei osanud ettevõtet juhtida. Tulemuseks oli näljahäda üle terve Venemaa.
Normaalse mõtlemisega inimesed oleks loobunud kommunismiideest. Kuid kommunistid olid oma kollektiivses alateadvuses asuva eksiarvamuse mõju all ja ei saanud loobuda. Nad arendasid oma teooriat edasi ja võtsid 1936. aastal vastu põhiseaduse, mille järgi kõik on võrdsed. Reaalsuses jäid kommunistidele aga privileegid alles. Kuid rääkida tohtis ainult sellist juttu, et kõik on võrdsed. See tõi kaasa kohustusliku valetamise.
Tekkis valetamisega harjunud ühiskond. Peale teist maailmasõda jäi see valelik ühiskond võitjate poolele ja valetamine hakkas ülemaailmselt levima. On tähelepanuväärne, et kord reaalsusest irdunud ideed hakkavad neid ideid toetavate inimeste kollektiivse alateadvuse tagant tõukaval jõul järjest kiiremini liikuma absurdsuse poole. Tänaseks on valetamisest saanud väga suur ülemaailmne probleem.
Hingekarjased on ikkagi vajalikud
Eelpool on kirjeldatud, kui ohtlikud on nii religiooniga seotud kui ka religiooniga mitte seotud hullumeelsed ideed. Kuid mis on rahvale ohtlikum, kas religioon või religiooni puudumine.
Lähiminevik näitab, et religiooni puudumine on ohtlikum. Kommunistid ja nende mantlipärijad liberaalglobalistid on silma paistnud sellega, et nad ignoreerivad religioone ja koos sellega religioonides sisalduvaid moraalinorme, eetikat ja õiglust. Liberaalide poolt loodud seadusandluses on õigluse mõiste kustutatud. Deklareeritakse, et Euroopa Liit on õigusriik, kuid õiglusest vaikitakse.
Kristlikus moraalis on ligimese armastuse mõiste. Kui konflikt tekib ligimeste vahel, siis lahendatakse see õiglaselt.
Õigluse mõiste on rahva kollektiivse alateadvuse poolt kujundatud ühiskondlik kokkulepe. Erinevatel rahvastel võivad olla õigluse mõistes sisulisi erinevusi. Kuid õigluse mõistest loobumine üldse tähendab igal juhul kollektiivse alateadvuse poolt tehtud sisendustega vastuollu minekut ja see on halb.
Inimese psüühikale on probleemide õiglane lahendamine hädavajalik. Peale probleemi õiglast lahendamist võivad mõlemad osapooled südamerahus edasi elada. Muidu koguneb hinge vimm, mis veab depressiooni poole.
Tänapäevases tõejärgses ühiskonnas on valetamise tõttu konfliktide õiglane lahendamine võimatu ja ühiskond on ebaõiglusest põhjustatud depressiooni täis. Elu sellises petuühiskonnas on halb ka siis, kui tuba on soe ja kõht on täis.
Tõe, õiguse ja õigluse teemad on inimestele väga olulised. Vähemalt eestlastele. Paremaid teadmisi selles valdkonnas kui teoloogidel pole kellelgi teisel. Vaatamata religioonides peituvatele ohtudele, on religioonide poolt pakutavad tõed pika ajaloo jooksul läbi kontrollitud ja üldjuhul võib neid usaldada.
Kuid sellest, mida meedia pasundab, ei tasu lasta ennast häirida. Tuleb endale kindlaks jääda ja külge kleepuv ideoloogiline kõnts maha raputada. See niinimetatud pime eestlaste mass oma keele ja kommetega on alati olnud jõuks, mis elu edasi on viinud vaatamata mitmesugustele välistele rünnakutele relvade ja ideoloogia abil. See on olnud seni nii. Kuid oht, et mingi hullumeelne idee võib ka eesti rahvale saatuslikuks saada, jääb alles.
Kõigile vaatamata tuleb tunda rõõmu sellest, et rohi hakkab kevadel jälle kasvama, linnud laulavad ja taevas on sinine. Tuleb osata elust rõõmu tunda. Tuleb tunda rõõmu sellest, et kedagi sai aidatud. Tuleb tunda rõõmu sellest, et töö tegemine õnnestus. Ja kirikus käimiseks tuleb ka aega leida.
Sada aastat tagasi eesti rahva poolt loodud hea peremehe kuju on küll praegu varjusurmas, kuid eesti rahva vaimu kahjustanud hullumeelsed ideoloogiad on languse teel. Need ideed on omadega ummikus. On lootust, et hea, õiglase ja ausa peremehe kuju hakkab taastuma ja saab jälle ideaaliks.
