Praegu vaikselt edendatav plaan laiendada kooliõdede õigust süstida koolides lastele vaktsiine ilma vanemate nõusolekuta ja isegi neid teavitamata, on olemuslikult kuritegelik. Kui see läbi läheb, siis tuleb vanematel väga tõsiselt kaaluda laste koolist ära võtmist ja nende koduõppele toomist.
Meenutan, mida kirjutasin sel teemal mullu suvel Postimehes avaldatud artiklis. Vabas ja õiglases ühiskonnas, kus reaalselt austatakse perekonna institutsiooni ja selle osana vanemlikke õigusi, peaks kõik see olema ELEMENTAARNE:
“Võlaõigusseaduse paragrahvis 766 on põhimõte, mille kohaselt võib patsiendile tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul, kuid piiratud teovõimega patsientide puhul, kelle hulka kuuluvad ka alaealised isikud, kuulub nõusoleku andmise õigus patsiendi seaduslikule esindajale ehk laste puhul üldjuhul nende vanematele – ent seda üksnes «niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma.» Lisaks on sätestatud, et «kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida.
Sellest regulatsioonist on sotsiaalministeerium ja teised ametkonnad tuletanud kaks järeldust: esiteks, kui alaealine isik arvatakse suuteliseks ise vaktsineerimise poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma, siis võib talle vaktsiine manustada tema vanemate teadmata; teiseks, kui vanemad ei luba oma lastele koroonavaktsiine süstida, aga lapsed ise soovivad seda, siis võib ikkagi lapsed vaktsineerida, kui vanemate seisukoht arvatakse ilmselt laste huve kahjustavaks.
Kriitilise tähtsusega küsimus seisneb aga selles, kes ja millistele kriteeriumitele tuginedes otsustab, kas mõni konkreetne 12- või 13-aastane või vanem laps on suuteline vaktsineerimise kasuks ja kahjuks rääkivaid kaalutlusi piisavalt põhjalikult ja vastutustundlikult hindama ning kas vanemate mittenõustumine oma laste vaktsineerimisega kahjustab ilmselt laste huve. Reeglina on ju just vanemad need, kes oskavad ja saavad sisuliselt hinnata, kas nende laps on selliste, potentsiaalselt väga kaugele ulatuvate tagajärgedega otsuste langetamiseks piisavalt küps ja otsuse taustaks olevate asjaoludega piisavalt kursis, sest nemad tunnevad oma lapsi.
Seevastu vaktsineerimist teostav arst või muu meditsiinitöötaja ei saa põhimõtteliselt selliseid hinnanguid vastutustundlikult anda, kuna ta ei tunne isiklikult last, kelle suutlikkust poolt- ja vastuväiteid kaaluda peab ta hindama. Ilmselgelt ei ole võimalik seda suutlikkust ka lühikese vestluse tulemusel välja selgitada. Rääkimata sellest, et vaid vanemad oskavad öelda, millised allergilised reaktsioonid või muud kõrvaltoimed on nende lastel varem vaktsineerimise korral ilmnenud.”
Ja veel:
“Laste ja alaealiste noorte vaktsineerimine nende vanemate nõusoleku või isegi teadmiseta tuleb arvata mitmel põhjusel vääraks ja lubamatuks. Tegu on vanemlike õiguste tõsise rikkumisega – eriti, kui jutt käib 12-15-aastastest lastest.
Põhiseaduse paragrahvis 27 on põhimõte, mille kohaselt on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. See fundamentaalse tähtsusega põhimõte seondub tihedalt ka põhiseaduse paragrahvis 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse põhiõigusega ning on esile toodud ka perekonnaseaduse paragrahvis 117. Kahtlemata kuulub laste kasvatamise ja nende eest hoolitsemise alla ka otsustamine selle üle, milliseid meditsiiniteenusi lasta lastele osutada, milliseid mitte.
Tõsi, vanemate otsustamisõigus ei saa olla absoluutne. Aga erandid sellest on kohased üksnes juhul, kui jutt käib lastele hädavajaliku meditsiiniabi osutamisest olukorras, kus laste elu ja tervis on tõsises ohus.”
//Varro Vooglaid//
