Vanas Kreekas tunti Sokratest, kui suure elutarkuse kandjat. Ühel päeval tuli tema juurde üks linnakodanik ja ütles: “Tead, mis ma just kuulsin ühe su sõbra kohta…”
“Oota üks hetk, ” vastas Sokrates. “Enne kui sa edasi räägid, teeksin sulle kolme sõela testi”.
“Kolme sõela testi?”
“Jah,”jätkas Sokrates. “Enne kui rääkida teiste inimeste kohta midagi, tasub võtta pisut aega, et filtreerida, mida siis täpsemalt ütlema hakkad. Kutsun seda kolme sõela testiks. Esimene sõel, millest oma jutt läbi lasta on TÕDE. Kas sa oled kontrollinud, et see mida kavatsed mulle rääkida on kindlasti Tõde?”
“Ei, ma just kuulsin seda.”
“Väga hea, seega- sa ei tea kas see asi on üldse tõsi?Jätkame teise sõelaga ja selleks on HEADUS. Kas see, mida tahad mulle mu sõbra kohta rääkida, on Hea?”
“Oi ei! Otse vastupidi!”
“Seega, sa tahad mulle rääkida temast midagi halba aga sa pole sugugi kindel, et see on tõsi? Olgu, ehk läbid sa siis kolmanda sõela, milleks on KASULIKKUS. Kas see, mida tahad mulle mu sõbra kohta rääkida, on mulle väga kasulik informatsioon?”
“Noh, tegelikult vist mitte.”
“Seega,” jätkas Sokrates “See mida tahad tema kohta rääkida, pole tõde, pole hea ja pole ka kasulik. Miks sa siis üldse mulle seda rääkida tahad?”
Kuulujutud on väga halvad asjad. Kuigi alguses võivad need tunduda põnevad ja meelelahutuslikud, täidavad nad lõpuks ka rääkijaid endid mürgi ja kibestumisega. Kuulujutud rebivad süütuid inimesi alasti ega anna neile mingit võimalust ennast kaitsta. See ründab inimlikku väärikust ning häbistab inimesi teenimatult. Me tapame süütuid inimesi oma kuulujuttude levitamise ning halva rääkimisega.
Kuulujutt on inimväärikuse lõhkumine kibestunud hingede poolt.
/Rea Raus/
