Pepe Escobar
Pole ime, et Washington on täielikult kaasatud. See on nüüd ringmeistri sõda.
Asume asja juurde. Tel Avivi psühhopatoloogilise, genotsiidse „väljavalitud” etno-suprematistliku establišmendi laastav rünnak Iraanile – mis oli sisuliselt sõjaakt – koordineeriti detailselt Ameerika Ühendriikide presidendi, ringmeistri Donald Trumpiga.
See infantiilsusest haaratud nartsissist, kes upub omaenda kuvandi basseinis, on oma seosetu postitusega mängu reetnud. Valitud olulisemad hetked:
„Andsin Iraanile ühe võimaluse teise järel kokkuleppele jõuda.“ Mitte „kokkulepe“, vaid tema ühepoolsed nõudmised. Lõppkokkuvõttes torpedeeris ta algse kokkuleppe, JCPOA, sest see polnud tema „kokkulepe“.
„Ma ütlesin neile, et see saab olema palju hullem kui kõik, mida nad teadsid, ootasid või neile oli räägitud.“ Otsus rünnata oli juba tehtud.
„Mõned Iraani äärmuslased rääkisid vapralt, aga (…) nad kõik on nüüd SURNUD ja see läheb ainult hullemaks!“ Kahjurõõm on osa asjast.
„Järgmised rünnakud, mis on juba planeeritud, on veelgi jõhkramad.“ Täiesti kooskõlas tüüpilise Iisraeli „pea maharaiumise“ strateegiaga.
„Iraan peab enne tehingu sõlmima, kui midagi alles ei jää, ja päästma selle, mida kunagi tunti Iraani impeeriumina.“ See oli Pärsia (kursiiv minu) impeerium – aga see on ju mees, kes ei loe ega õpi. Hoolitse diplomaatia kunsti eest: võta minu tehing vastu või kuku surnuna maha.
Selle tulise kümnendi juhatas sisse atentaadikatse kindral Soleimani vastu Bagdadis, nagu ma oma 2021. aasta raamatus „Raging Twenties” („Raevunud kahekümnendad”) rõhutasin. Ta oli diplomaatilisel missioonil ja rohelise tule andis talle isiklikult toonane Ameerika Ühendriikide president Donald Trump.
Teheranis toimunud IRGC juhtkonna sarimõrv psühhogenotsiidse sionistliku üksuse poolt on nüüdseks viinud 1920. aastate keskpaiga laastava Lääne-Aasia sõja äärele, millel on ülemaailmsed tagajärjed. Pärast keerukat pettust andis Ameerika Ühendriikide president Trump 2.0 (kes väitis, et ta “teadis” rünnakutest) ka Tel Avivile rohelise tule: “Tehke edasi!”
Ennetav sõda BRICS-riikide vastu
Psühhopatoloogiline, genotsiidne suurplaan on sundida Teheran alistuma – isegi vastupanuta. Preambula viidi meisterlikult ellu. Omaani kaudseid tuumaläbirääkimisi võeti Teheranis tõsiselt, mis uinutas Iraani juhtkonna, olgu see siis tsiviil- või sõjaväeline. Nad langesid lõksu ja jäid sõna otseses mõttes unne.
Ajatolla Khamenei – kes on ise füüsilises ohus, kuna Iisrael rakendab sama pea maharaiumise mudelit, mille ta rakendas Hizbollah’i suhtes – peab tegema väga raske valiku: alistumine või täiemahuline sõda. See saab olema täiemahuline sõda – milles Ameerika Ühendriigid on otsesed osalejad.
Iraani juhtkond – või õigemini Pezeshkiani presidentuur, mis on täis Lääne suhtes „leppimise” pooldajaid – on uinutatud valesse turvatundesse, unustades, et sarimõrvarid ei praktiseeri diplomaatiat.
Seega on hind, mida Iraan nüüd maksma peab, veelgi talumatum. Teheran vastab – eeldusel, et tal on endiselt olemas võimekus. Sellisel juhul on tema naftatööstuse hävimise oht suur. On lahtine küsimus, kas kaks teist juhtivat BRICS-i liiget peale Iraani – Venemaa ja Hiina – seda erinevatel põhjustel lubavad.
Ja kui me peaksime sellele eriti ohtlikule territooriumile sisenema, võiks Iraan mängida ülima kaardi: sulgeda Hormuzi väina ja viia maailmamajanduse seisakusse.
Iraani-vastane rünnak, mida Kaose Impeerium täielikult toetab, on eelkõige ennetav löök BRICS-riikide energiakeskme vastu. See on osa imperialistlikust sõjast BRICS-riikide, eriti Venemaa ja Hiina vastu. Moskva ja Peking peavad reaalajas vajalikud järeldused tegema.
Iraani, Hiinat ja Venemaad ühendavad omavahel põimunud strateegilised partnerlused. Eelmisel kuul viibisin Iraanis, et jälgida Venemaad, Iraani ja Indiat ühendava rahvusvahelise põhja-lõuna transpordikoridori (INSTC) edenemist. See on vaid üks paljudest kriitilise tähtsusega strateegilise taristu projektidest, mis tugevdavad veelgi Euraasia majanduslikku ühenduvust. Laastav sõda Lääne-Aasias ja kokkuvarisev Iraan oleksid Euraasia laiemale integratsioonile saatuslik hoop.
Just seda Impeerium plaanibki.
Seega pole ime, et Washington on täielikult kaasatud. See on nüüd ringmeistri sõda.
Hävitav vastus; tuumarelv; või alistumine
Teherani sõnum on: “Meie ei alustanud sõda, aga Iraan otsustab, kuidas see lõpeb.”
Põletav küsimus on, kas neil on endiselt märkimisväärne heidutus- ja rünnakuvõime.
Genotsiidsed jõud ründavad oma suva järgi ballistiliste rakettide hoiustamissüsteeme Iraani loodeosas ja isegi Teheranis asuvat Mehrabadi tsiviillennujaama. Õhutõrjesüsteeme pole kusagil näha. Seda on äärmiselt valus pealt näha.
Iisraeli kaitseväe väide – mida seni pole miski kinnitanud – väidab, et mõned raketisilod ja mobiilkompleksid hävitati enne, kui need isegi lahinguvalmidusse viidi. Tegelikult aga asub valdav enamus Iraani ulatuslikust ballistiliste rakettide arsenalist sügavates maa-alustes silodes ja tunnelites, mis on võimelised üle elama massiivsed õhurünnakud ja ülekoormatud õhutõrjesüsteemid.
Praegu on Teheran kõhedusttekitavalt vaikne. See on loogiline, sest nad peavad rekordajaga taastama rünnakute poolt purustatud ühtse käsuliini; tagama, et raketiheitjaid saab kasutusele võtta ja et Iisraeli õhuülekaal neid ei neutraliseeriks; reorganiseerima operatsiooni True Promise 3, mis oli küll valmis, nagu mõned meist eelmisel kuul Teheranis said teada, kuid mida tuleb nüüd uue olukorraga (sh inimohvritega) kohandada; ning planeerima, kuidas anda Iisraeli majanduslikule infrastruktuurile valusaid lööke.
Puuduvad tõendid selle kohta, et rünnakud hävitasid sügaval maa all asuva Iraani tuumainfrastruktuuri. Praegu õpivad Teherani juhid valusalt, et diplomaatia – komisjonid, kirjad ÜRO-le, avaldused IAEA-le, ministrite kohtumised – on džungliseaduste osas läbikukkumisele määratud.
Iraanlased olid piisavalt naiivsed, et lubada IAEA-l külastada oma strateegilisi rajatisi ajal, mil needsamad luurajad kogusid kogu vajalikku teavet Iisraeli rünnakute hõlbustamiseks. Korea Rahvademokraatlik Vabariik poleks kunagi sellisesse lõksu langenud.
Kõrge tegelase, näiteks Ali Shamkhani, Khamenei peamise nõuniku ja Iraani peamise tuumaläbirääkija, kellel oli aastakümneid mõjuvõimu IRGC-s ja luureaparaadis, tagandamine on tõsine hoop.
Iraani sõjalise ja diplomaatilise juhtkonna süstemaatiline kõrvaldamine mõne tunniga on kooskõlas Khamenei siseringi lammutamise loogikaga. See algas ammu Trumpi käsul toimunud Soleimani tapmisega ning hõlmab kindlasti ka endise presidendi Raisi ja Iraani välisministri Abdollahiani salapärast surma kahtlases kopteri”õnnetuses”. Asi on režiimivahetuseks tingimuste loomises.
Haruldase õnne korral teatas IRGC enne rünnakuid, et on välja töötanud salajase tehnoloogia oma rakettide mõju Iisraelile suurendamiseks.
Me kõik oleme nüüd tormis kaasreisijad. Jällegi pole väljapääsu: kas laastav hoop neile psühhogenotsidalistidele või Iraan ehitab võimalikult kiiresti tuumarelva. Kolmas võimalus on alistumine, emaskulatsioon ja režiimivahetus.
Samal ajal on kogu planeet surmava ohu pantvangis. Andrea Zhok on Milano ülikooli moraalifilosoofia professor ja lisaks oma säravatele analüüsidele kirjutas ta eessõna minu eelmisel aastal ilmunud raamatu *Raging Twenties* itaaliakeelsele väljaandele.
Professor Zhok on tabavalt näidanud, et ükski poliitiline üksus tänapäeva ajaloos pole ühendanud nii mürgist kombinatsiooni messianistlikust etnilisest ülemvõimust, inimelu täielikust eiramisest (kõik teised, kes pole „väljavalitud“, on niikuinii „amlekid“), rahvusvahelise õiguse täielikust eiramisest ja piiramatust juurdepääsust surmavale tulejõule.
Mida siis sellise ablas ja kontrolli alt väljunud surmakultusega peale hakata?
