Paljastavas intervjuus Tucker Carlsoniga paljastas kodanikuõiguste osakonna justiitsministri abi Harmeet Dhillon justiitsministeeriumi sügavale juurdunud vastupanuliikumise, mida ta kirjeldas süvariigi kantsina. Dhillon paljastas MAGA-vastase vastupanu kultuuri, mida iseloomustavad karjäärijuristide seas levivad vastupanumemod, milles neile antakse juhiseid bürokraatlike taktikate abil direktiivide täitmist takistada. Dhillon jutustas ka lõbusa stseeni avalikest nutuistungitest justiitsministeeriumi saalides ja massilistest tagasiastumistest, kui sajad advokaadid tõrkusid tema püüdluste ees viia osakond Trumpi administratsiooni tegevuskavaga kooskõlla.
TUCKER CARLSON: Teie justiitsministri abi, minu arvates üks selle administratsiooni suurimaid ametikohti, kodanikuõiguste osakonna juhtimine. Milline oli teie elu, kui te kohale ilmusite? Mida te sinna jõudes leidsite?
HARMEET DHILLON: Kodanikuõiguste osakond on justiitsministeeriumi värvirevolutsiooni tiib. Olgu, olenemata sellest, kas tegemist on vabariiklaste või demokraatide administratsiooniga, seal on karjäärijuriste, kes on väga keskendunud kindlale tegevuskavale. Seega, kui mina kohale ilmusin või kui ma presidendi valimise ajal kohale ilmusin, oli kodanikuõiguste osakonnas üle 400 advokaadi ja umbes 200 töötajat, seega kokku umbes 600 inimest. Kristen Clark, minu eelkäija, politseivastane ja avalik rassist, sattus oma ametiaja jooksul hätta, kuna ta ei olnud Senati ees oma kinnitamise kuulamistel mõnes küsimuses avameelne. Seega oli tal kindel tegevuskava. Ta astus sinna ja ajas seda tegevuskava agressiivselt. Ja tal oli selleks kogu personal.
Nüüd, esimese Trumpi administratsiooni ajal jättis minu eelkäija selles ametis selle üsna puutumata. Ta ütles mulle, et seal on karjääriinimesed, kes kui ta tahab midagi ära teha, lähevad USA prokuratuuri. Mul oli teistsugune vaatenurk. Ma arvan, et see on osa president Trumpi all oleva administratsiooni lubadusest reformida valitsust põhjalikult nii, nagu rahvas hääletas. See tähendab, et kodanikuõiguste osas peaksime seisma kõigi ameeriklaste, mitte ainult mõne ameeriklase kodanikuõiguste eest. Me ei tohiks seadust mingil kindlal viisil relvana kasutada. Me peaksime kohaldama neid föderaalseid kodanikuõiguste seadusi, millest paljud on vastu võtnud ja allkirjastanud vabariiklaste presidendid ja vabariiklaste administratsioonid, võrdselt ja valitsus ei tohiks enamikul juhtudel oma rasket pöialt kaalule panna. Kuid ränkadel juhtudel peaksime astuma samme ja need vead parandama.
Aga ma leidsin seal hulga juriste, ma mõtlen sadu juriste, kes olid aktiivselt vastupanu osutamas. Leidus memosid endistelt valitsusjuristidelt, kes ütlesid minu osakonna praegustele valitsusjuristidele, kuidas vastu panna, kui sulle antakse otsene käsk. Küsi selgitust, saada 20 e-kirja, sea see kahtluse alla, aeglusta oma reageerimisaega, ütle, et seda ei saa teha. Seega ma tegelikult otsisingi seda, kui ma tulin. Pärast senati kinnitust tegin oma nädalase koolituse. Ja siis järgmisel nädalal mõtlesin ma: “Olgu, kutid, on aeg asja kallale asuda. Ma tahan, et kõik teaksid väga selgelt, mis siin päevakorras on.”
Seega on kodanikuõigustes 11 paragrahvi ja ma koostasin iga paragrahvi kohta juristidele memod, öeldes neile, et need on seadused. Näiteks Ameerika puuetega inimeste seadus, see on seadus, mida me jõustame või 7. jaotise diskrimineerimisvastane seadus või mõned muud föderaalsed kodanikuõiguste seadused. Ja siis on see lähtepunkt. Ja siis on see presidendi tegevuskava. Need on tema täidesaatvad korraldused, mille ta on välja andnud diskrimineerimisvastaste meetmete, diskrimineerimisvastaste meetmete ja meie seaduste võrdse jõustamise kohta. Ja see ongi töö. Te kavatsete neid seadusi diskrimineerimisvastaste meetmete raames rakendada, erapooletult ja ilma hirmu või eelistusteta. Ja see ajendas sadu juriste kodanikuõiguste osakonnast lahkuma.
TUCKER CARLSON: Seega, oota, nad lahkusid, kuna sa teavitasid neid seadusest?
HARMEET DHILLON: Jah. Ja seadus ning prioriteedid, nende lemmikprojektid olid muutunud.
TUCKER CARLSON: Nad ei saaks neid teha nii, nagu nad oleksid tahtnud. Ja seetõttu arvasid nad, et see justiitsministeeriumi osa on demokraatia suhtes immuunne.
HARMEET DHILLON: Seal oli karjäärijuriste, kes tegid sama asja olenemata sellest, kes oli president. Ja nii äkki pidi nende väike valdus, mis oli jäänud puutumata, nagu Shangri-La, valimistele reageerima.
TUCKER CARLSON: See ongi süvariigi definitsioon, mida sa just kirjeldasid. Valimistel pole mingit mõju. Nagu poleks mingit võimalust neid inimesi kontrollida. Nad tegutsevad demokraatlikust süsteemist täiesti sõltumatult. Ma mõtlen, et see ongi probleem.
HARMEET DHILLON: Noh, seda ma avastasingi. Ja nii, vastuseks minu memodele, hakkasid nad muidugi ajakirjandusele lekitama. Neil hakkasid olema õnnetud tunnid, kuhu nad kutsusid ülemusi, poliitilisi ülemusi, et näidata oma rahulolematust. Me saime aru. Ja neil olid justiitsministeeriumis nutuistungid, võitlusistungid, nutuistungid.
TUCKER CARLSON: Nad nutsid?
HARMEET DHILLON: Oh, koridorides nuteti avalikult. Nutmine, nutmine, nutmine. Jah. Ja siis kirjeldas üks mu kolleegidest mulle, et paar nädalat tagasi oli see mõne jaoks viimane päev. Nad rivistusid falangis ja lähenesid koos liftile ning seejärel lahkusid nad koos hoonest, et näidata üksteisele solidaarsust, nagu oleksid nad keskkooliõpilased või täiskasvanud. Need on 30-, 40- ja 50-aastased justiitsministeeriumi karjääriadvokaadid.
HARMEET DHILLON: See on haletsusväärne.
