ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) ja Yale’i ökosüsteemide ja arhitektuuri keskuse (Yale CEA) uus aruanne nõuab ehitustööstuses suuri muudatusi, et vähendada sektori süsiniku jalajälge. Aruandes nõutakse valitsuse rangemate eeskirjade kehtestamist kogu tööstuses ning liikumist kliimasõbralikumate ehitusmaterjalide poole.
ÜRO andmetel on see tõeliselt kohutav olukord. “Kiire ülemaailmne linnastumine tähendab, et iga viie päeva järel lisandub maailm Pariisiga võrdväärne arv hooneid, kusjuures ehitussektor sektor põhjustab juba 37 protsenti ülemaailmsetest heitkogustest,” seisab UNEPi pressiteates.
Tunnistades, et tööstus on teinud mõningaid edusamme seoses tööstuse tekitatavate hoonete süsinikdioksiidi heitkogustega, väidab ÜRO Keskkonnaprogrammi uus aruanne, et tööstus jääb maha süsinikumahukate materjalide, nagu tsement, teras ja alumiinium, jätkuva kasutamisega.
https://wedocs.unep.org/handle/20.500.11822/43293
“Selle väljakutse tõhusaks lahendamiseks peavad rahvusvahelised tegevused ja koostöö tooma kokku kõik sidusrühmad kogu ehitussektori elutsüklist nii mitteametlikus kui ka ametlikus keskkonnas,” märgitakse aruandes.
Selle eesmärgi saavutamiseks kutsutakse raportis üles looma kolmeosalist strateegiat ehitustööstuse süsinikdioksiidiheite vähendamiseks.
Esiteks loodab ÜRO vältida seda, mida ta nimetab “tarbetuks kaevandamiseks ja tootmiseks”. Aruandes kutsutakse üles ehitama vähem uusi hooneid olemasolevate hoonete ümberehitamiseks otstarbe muutmise kaudu. Aruande kohaselt põhjustab vanade hoonete ümberehitamine “50-75 protsenti vähem heitkoguseid” kui uued ehitusprojektid.
Teiseks sooviksid nad drastiliselt muuta materjale, mida kasutatakse nendest süsinikumahukatest materjalidest, nagu teras, alumiinium ja tsement, ehitamiseks, mida raportis nimetatakse “taastuvateks biopõhisteks ehitusmaterjalideks”, nagu puit, bambus ja biomass. Aruande autorid väidavad, et see materjalivahetus võib 2050. aastaks vähendada ehituse heitkoguseid 40 protsenti.
Bambusest? Kas tõesti?
Lõpetuseks soovib UNEP näha ehituses kasutatavate materjalide laiaulatuslikku täiustamist ja dekarboniseerimist. Autorid sooviksid näha terase, alumiiniumi, tsemendi, telliste ja klaasi tootmiseks kasutatavate meetodite ulatuslikku elektrifitseerimist. Ja see elektrifitseerimine peaks toimuma taastuvatest energiaallikatest, mitte fossiilkütustest. Lisaks kutsutakse raportis üles panema ehitusprojektides rõhku ringlusse võetud materjalide kasutamisele.
“Kuni viimase ajani ehitati enamik hooneid materjalidest nagu , kivist, puidust ja bambusest. Kuid tänapäevased materjalid, nagu betoon ja teras, loovad sageli vaid vastupidavuse illusiooni, satuvad tavaliselt prügimäele ja aitavad kaasa kasvavale kliimakriisile, ” ütles Sheila Aggarwal-Khan UNEPi tööstuse ja majanduse osakonnast.
“Null on ehitus- ja tööstussektoris saavutatav 2050. aastaks, kui valitsused kehtestavad õige poliitika, stiimulid ja regulatsioonid, et tuua muutusi [sic],” lisas Aggarwal-Khan.
Aruandes nõutakse ehitusmeetodites ja materjalides kogu tööstusharu hõlmavaid muudatusi.
“Kuna ehitatuse keskkonnasektor on nii keeruline ja osaliste vahel on vastastikune sõltuvus, peavad kõik käed dekarboniseerima ja me ei saa kedagi maha jätta,” ütles Anna Dyson Yale’i CEA-st. “Poliitikad peavad toetama uute ühistute majandusmudelite väljatöötamist ehitus-, metsa- ja põllumajandustööstuses, et ergutada õiglast üleminekut ringluspõhisele, biopõhisele materjalimajandusele, mis toimiks sünergiliselt ka tavapäraste materjalisektoritega.”
Muidugi võib ühe inimese „lihtne üleminek” olla teise inimese valitsuse sekkumine. ÜRO Keskkonnaprogrammi ja Yale’i CEA pakutud muudatused nõuaksid valitsuse ulatuslikku sekkumist ehitussektorisse ja ka ehitusmaterjale tootvatesse tööstusharudesse. Tänapäeva ehituse suurimate kulude hulgas on valitsuse määrus. Nende põhimõtete vastuvõtmine ainult suurendab neid kulusid.
Aruandes tunnistatakse seda isegi: „Riiklik reguleerimine ja jõustamine on nõutav ka kõigis hoone elutsükli etappides – alates kaevandamisest kuni kasutamise lõpetamiseni –, et tagada märgistuse , tõhusate rahvusvaheliste ehitusnormide ja sertifitseerimisskeemide läbipaistvus. Vaja on investeeringuid tekkivate tehnoloogiate uurimis- ja arendustegevusse, samuti sektorite sidusrühmade koolitamist ning stiimuleid tootjate, ehitajate, omanike ja kasutajate ühistutele omandimudelitele üleminekuks ringmajandusele.
Niisiis, ÜRO pakub praegu välja “rahvusvahelised ehitusnormid”? Kujutage ette lisabürokraatiat, mis selle kõigega kaasneb .
Ja mis kõige hullem, ükski neist ei mõjuta ilma sisuliselt.
A
The New American
