Hormuzi väin on kitsas veeriba, mis ühendab Pärsia lahte ülejäänud maailmaga.
See on maailma kõige olulisem energiakoridor ja alternatiivset marsruuti pole.
Viis maailma kümnest suurimast naftat tootvast riigist – Saudi Araabia, Iraan, Iraak, Araabia Ühendemiraadid ja Kuveit – piirnevad Pärsia lahega, nagu ka Katar, maailma suurim veeldatud maagaasi (LNG) eksportija. Hormuzi väin on nende ainus meretee avaookeani… ja maailmaturgudele.
Kõige kitsamas kohas on laevateede jaoks kasutatav ruum vaid 3,2 kilomeetrit lai.
USA energiateabe administratsiooni andmetel läbib väina iga päev üle 40% ülemaailmsest naftaekspordist (umbes 21 miljonit barrelit).
See on rohkem kui 1,5 miljardi dollari väärtuses naftat iga päev.
Ja seda ei arvestata tohutul hulgal veeldatud maagaasi – umbes 33% maailma igapäevasest veeldatud maagaasi ekspordist – ja muid väina läbivaid kaupu.
Hormuzi väina tähtsust maailmamajandusele on raske üle hinnata.
Kui keegi peaks väina häirima, põhjustaks see kohe ülemaailmse majanduskaose, kuna energiahinnad tõusevad taevasse.
Tänu oma juhtivale geograafiale ja teadmistele ebakonventsionaalse ja asümmeetrilise sõjapidamise vallas suudab Iraan väina sulgeda ja keegi ei saa sellega palju teha.
See on Iraani geopoliitiline trump.
Analüütikud usuvad, et USA sõjaväel kuluks selle taasavamiseks nädalaid, kuid keegi ei tea tegelikult, kas see lõpuks õnnestub. Millennium Challenge 2002 sõjamäng viitab sellele, et see poleks nii.
Sõjaväestrateegid on sellest olukorrast teadnud aastakümneid. Kuid keegi pole leidnud realistlikku viisi Iraani võimu neutraliseerimiseks väina üle.
Iraan on olnud täiesti selge, et ta sulgeb väina juhul, kui Iisrael või USA seda ründab.
Teisisõnu, Iraan hoiab nuga maailmamajanduse kõri küljes.
USA on püüdnud Iraani valitsust kukutada alates 1979.aasta revolutsioonist – üle 40 aasta. Iraani kontroll Hormuzi väina üle on alati olnud USA režiimivahetuse ambitsioonide ja sissetungiplaanide suur heidutus.
Nüüd on Iraan ja USA teel vastasseisu poole, mis peaaegu kindlasti häirib väina.
Tohutu piirkondliku sõja potentsiaalne puhkemine Lähis-Idas koos Iisraeli hävitamise ja naftadollari süsteemi kokkuvarisemisega võib sundida USAd seekord Iraani vastu tegutsema.
Kui USA ja Iraani vahel puhkeb sõda – see on üha tõenäolisem tulemus –, ma ei kahtle, et Iraan sulgeb Hormuzi väina.
Tõsise naftatarnehäire nimetamine oleks suur alahinnang.
Mõelge sellele…
Esimese naftašoki ajal 1973.aastal eemaldati ülemaailmselt naftaturult umbes 5 miljonit barrelit. Päevane ülemaailmne naftatoodang oli sel ajal ligikaudu 56 miljonit barrelit päevas, mis tähendab, et ligikaudu 9% naftavarudest kadus.
Nafta hind on ligikaudu neljakordistunud.
Teise naftašoki ajal 1979.aastal eemaldati ülemaailmselt naftaturult umbes 4 miljonit barrelit. Päevane ülemaailmne naftatootmine oli sel ajal ligikaudu 67 miljonit barrelit päevas, mis tähendab, et umbes 6% pakkumisest kadus.
Nafta hind peaaegu kolmekordistus.
Kolmanda naftašoki ajal 1990.aastal eemaldati ülemaailmselt naftaturult umbes 4,3 miljonit barrelit. Päevane ülemaailmne naftatoodang oli sel ajal ligikaudu 66 miljonit barrelit päevas, mis tähendab, et ligikaudu 7% pakkumisest kadus.
Nafta hind tõusis üle kahe korra.
Kui Iraan peaks Hormuzi väina sulgema, eemaldaks see maailmaturult ilmatu 21 miljonit barrelit naftat. Tänapäeval on ülemaailmne naftatoodang ligikaudu 94 miljonit barrelit päevas, mis tähendab, et umbes 22% maailma naftavarudest võib kaduda.
Nagu näeme allolevalt graafikult, oleks see suurim naftavarude šokk, mida maailm on kunagi näinud… kaugelt.
Kui sõda Iraaniga jätkub ja Teheran sulgeb Hormuzi väina, on selle mõju naftahinnale vähemalt sama tõsine kui 1973.aasta naftašoki ajal, mille käigus naftahinnad tõusid 4 korda.
Sarnase sammuga täna võib nafta hind ületada 300 dollarit barreli kohta.
Arvan siiski, et konservatiivne hinnang, sest Hormuzi väina sulgemine põhjustaks palju suurema tarnešoki kui 1973.aasta OPECi naftaembargo.
Ma arvan, et turg ei mõista, kui lähedal oleme sõjale Iraaniga ja selle tagajärgedele.
Nafta hind on vaevu liikunud vaatamata otsesele ohule tarnetele.
Me ei ole veel naasnud 2014.aasta eelsele tasemele, rääkimata 2008.aasta tipptasemest üle 140 dollari barreli kohta.
Kuid see anomaalia naftaturul on õnnistuseks, sest see annab meile naftavarude osas suurepärase võimaluse.
Ma kindlasti ei rõõmusta sõja eest. Ma põlgan sõda, mis on riigi tervis.
Sellest hoolimata on suur sõda väga tõenäoline, millel on märkimisväärsed investeeringud, mida oleks rumal ignoreerida.
Sellepärast andsin just välja kiireloomulise saadetise.
Selles kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas see kõik varsti areneda võib… sealhulgas seda, mida saate sellega teha, enne kui on liiga hilja. Selle kohe vaatamiseks klõpsake siin.
