Araablased olid Saksamaa loomulikud sõbrad, ütles Haj Amin al-Husseini 1941.aastal natside juhile, sest neil olid samad vaenlased – nimelt inglased, juudid ja kommunistid.
Järgnev on Saksamaa ametlik protokoll Adolf Hitleri ja Jeruusalemma suurmufti Haj Amin al-Husseini kohtumisest 28. novembril 1941 Berliinis Reichi kantseleis. (Allikas: Saksa välispoliitika dokumendid 1918–1945, D-seeria, XIII kd, London, 1964.)
GRAND MUFTI:
Suurmufti alustas sellega, et tänas füürerit tema vastuvõtmisega osaks saanud suure au eest. Ta soovis kasutada juhust, et avaldada kogu araabia maailma imetletud Suur-Saksamaa Reichi füürerile oma tänu kaastunde eest, mida ta oli alati avaldanud araablaste ja eriti Palestiina asjade vastu ning millele ta oli selgelt väljendanud oma avalikes kõnedes.
Araabia riigid olid kindlalt veendunud, et Saksamaa võidab sõja ja araablaste asi läheb siis õitsele. Araablased olid Saksamaa loomulikud sõbrad, sest neil olid samad vaenlased nagu Saksamaal, nimelt inglased, juudid ja kommunistid. Seetõttu olid nad valmis kogu südamest Saksamaaga koostööd tegema ja olid valmis osalema sõjas, mitte ainult negatiivselt sabotaažiaktide toimepanemise ja revolutsioonide õhutamise kaudu, vaid ka positiivselt araabia leegioni moodustamise kaudu.
Araablased võivad olla Saksamaale liitlastena kasulikumad, kui esmapilgul paistab, nii geograafilistel põhjustel kui ka inglaste ja juutide poolt neile tekitatud kannatuste tõttu. Lisaks olid neil tihedad suhted kõigi moslemirahvastega, mida nad said ühise eesmärgi nimel ära kasutada. Araabia leegioni oleks üsna lihtne kasvatada. Mufti pöördumine araabia riikide ja araabia, alžeeria, tuneeslaste ja maroko rahvusest vangide poole Saksamaal tooks kaasa suure hulga võitlushimulisi vabatahtlikke. Araabia maailm oli Saksamaa võidus kindlalt veendunud, mitte ainult seetõttu, et Reichil oli suur armee, vaprad sõdurid ja geniaalsed sõjaväejuhid, vaid ka seetõttu, et Kõigevägevam ei saanud kunagi anda võitu ebaõiglasele eesmärgile.
Selles võitluses püüdlesid araablased Palestiina, Süüria ja Iraagi iseseisvuse ja ühtsuse poole. Nad usaldasid füürerit täiel määral ja otsisid tema käest oma haavadele palsamit, mille olid neile tekitanud Saksamaa vaenlased.
Seejärel mainis mufti Saksamaalt saadud kirja, milles öeldi, et Saksamaal ei ole araablaste territooriume ning ta mõistab ja tunnustab araablaste iseseisvus- ja vabaduspüüdlusi, nagu ta toetas juutide rahvuskodu likvideerimist.
Selles mõttes oleks avalik deklaratsioon väga kasulik selle propagandistliku mõju tõttu araabia rahvastele praegu. See ärataks araablased nende hetkelisest letargiast ja annaks neile uut julgust. See hõlbustaks ka mufti tööd salaja araablaste organiseerimisel hetkeks, mil nad saaksid lüüa. Samas võis ta anda kindlustunde, et araablased ootavad ranges distsipliinis kannatlikult õiget hetke ja löövad ainult Berliini käsu peale.
Seoses sündmustega Iraagis märkis mufti, et Saksamaa ei õhutanud selle riigi araablasi kindlasti Inglismaad ründama, vaid nad tegutsesid üksnes vastusena Inglise otsesele rünnakule nende au vastu.
Ta uskus, et türklased tervitaksid araabia valitsuse loomist naaberaladel, sest nad eelistaksid nõrgemaid araablasi tugevatele Euroopa valitsustele naaberriikides ja kuna nad ise on 7 miljoniline rahvas, ei ole neil midagi karta. 1 700 000 araablast, kes elavad Süürias, Transjordaanis, Iraagis ja Palestiinas.
Ka Prantsusmaal poleks ühinemiskavale vastuväiteid, sest ta oli Süüriale iseseisvuse tunnistanud juba 1936.aastal ning andnud oma heakskiidu Iraagi ja Süüria ühendamisele kuningas Faisali juhtimisel juba 1933.aastal.
Neil asjaoludel kordas ta oma palvet, et füürer teeks avaliku deklaratsiooni, et araablased ei kaotaks lootust, mis on nii võimas jõud rahvaste elus. Sellise lootusega südames, nagu ta oli öelnud, olid araablased valmis ootama. Nad ei nõudnud oma püüdluste viivitamatut elluviimist; nad võiksid vabalt oodata pool aastat või terve aasta.
Aga kui sedalaadi deklaratsioon neid sellise lootusega ei inspireeriks, võis eeldada, et sellest võidavad inglased.
HITLER:
Fuhrer vastas, et Saksamaa põhimõtteline hoiak nendes küsimustes, nagu mufti ise juba väitis, on selge. Saksamaa seisis kompromissitu sõja eest juutide vastu. See hõlmas loomulikult aktiivset vastuseisu Palestiinas asuvale juudi rahvuskodule, mis ei olnud midagi muud kui riigi vormis keskus, kus juutide huvid hävitavad. Saksamaa oli ka teadlik, et väide, et juudid täidavad Palestiinas majanduspioneeride ülesandeid, on vale. Tööd tegid seal ainult araablased, mitte juudid. Saksamaa otsustas samm-sammult paluda ühel Euroopa rahval teise järel lahendada oma juudiprobleem ja suunata õigel ajal samasugune üleskutse ka mitte-euroopalistele rahvastele.
Saksamaal oli praegu elu ja surma võitlus kahe juudi võimu tsitadelliga: Suurbritannia ja Nõukogude Venemaaga. Teoreetiliselt oli erinevus Inglismaa kapitalismi ja Nõukogude Venemaa kommunismi vahel; tegelikult püüdlesid aga mõlema riigi juudid ühise eesmärgi poole. See oli otsustav võitlus; poliitilises plaanis esitles see end põhiliselt konfliktina Saksamaa ja Inglismaa vahel, ideoloogiliselt aga natsionaalsotsialismi ja juutide võitlust. Oli ütlematagi selge, et Saksamaa annab positiivset ja praktilist abi samas võitluses osalevatele araablastele, sest platoonilised lubadused olid kasutud ellujäämis- või hävitussõjas, kus juudid suutsid kogu Inglismaa jõu oma eesmärkide nimel mobiliseerida.
Abi araablastele peaks olema materiaalne abi. Seda, kui vähe abi kaastundest ainuüksi sellises lahingus oli, näitas selgelt operatsioon Iraagis, kus asjaolud ei olnud võimaldanud tõeliselt tõhusat ja praktilist abi anda. Kõigist kaastundest hoolimata ei olnud Saksa abi olnud piisav ja Iraak võitis Suurbritannia ehk juutide eestkostja võim.
Mufti ei saanud aga olla teadlik, et praegu käimasoleva võitluse tulemus otsustab ka araabia maailma saatuse. Seetõttu pidi füürer mõtlema ja rääkima lahedalt ja kaalutletult, ratsionaalse inimesena ja eelkõige sõdurina, Saksa ja liitlasarmee juhina. Tuleks teha kõik, mis on vajalik selles titaanlikus võitluses ühise eesmärgi nimel ja seega ka araablaste eest. Kõik, mis võib kaasa aidata sõjalise olukorra nõrgenemisele, tuleb aga kõrvale jätta, ükskõik kui ebapopulaarne see samm ka poleks.
Saksamaa pidas nüüd väga raskeid lahinguid, et sundida värav Põhja-Kaukaasia piirkonda. Peamiselt olid raskused varustuse säilitamisega, mis oli kõige raskem nii raudteede ja maanteede hävimise kui ka saabuva talve tõttu. Kui Fuhrer tõstataks sel hetkel deklaratsioonis Süüria probleemi, saaksid need elemendid Prantsusmaal, mis olid de Gaulle’i mõju all, uut jõudu. Nad tõlgendaksid Fuhreri deklaratsiooni kui kavatsust lõhkuda Prantsusmaa koloniaalimpeerium ja kutsuksid oma kaasmaalasi üles tegema inglastega ühist asja, et püüda päästa seda, mis veel päästa saab. Saksamaa deklaratsiooni Süüria kohta mõistetaks Prantsusmaal nii, et see viitab Prantsuse kolooniatele üldiselt ja see tekitaks praegu uusi probleeme Lääne-Euroopas, mis tähendab, et osa Saksa relvajõududest oleks läänes immobiliseeritud ja pole enam idas kampaania jaoks saadaval.
Seejärel tegi Fuhrer muftile järgmise avalduse, käskis tal see oma südame sügavaimasse sügavusse lukustada:
1. Tema (Füürer) jätkab võitlust judeokommunistliku impeeriumi täieliku hävitamiseni Euroopas.
2. Mingil hetkel, mida täna oli võimatu täpselt määrata, kuid mis igal juhul ei olnud kaugel, jõudsid Saksa väed selle võitluse käigus Kaukaasia lõunaväljapääsuni.
3. Niipea kui see oli juhtunud, andis füürer üksinda araabia maailmale kinnituse, et selle vabanemise tund on kätte jõudnud. Saksamaa eesmärk oleks siis ainult araabia sfääris Briti võimu kaitse all elava juudi elemendi hävitamine. Sel tunnil oleks mufti araabia maailma autoriteetseim eestkõneleja. Siis oleks tema ülesanne käivitada araablaste operatsioonid, mille ta oli salaja ette valmistanud. Kui see aeg kätte jõudis, võis ka Saksamaa olla ükskõikne Prantsuse reaktsiooni suhtes sellisele deklaratsioonile.
Kunagi oli Saksamaa sunnitud avama tee läbi Rostovi Iraani ja Iraaki; see oleks ka Briti maailmaimpeeriumi lõpu algus. Ta (fuhrer) lootis, et tuleval aastal võimaldab Saksamaal avada Kaukaasia värav Lähis-Idasse. Nende ühise eesmärgi hüvanguks oleks parem, kui araablaste väljakuulutamine lükataks veel mõneks kuuks edasi, kui Saksamaa tekitaks endale raskusi, suutmata sellega araablasi aidata.
Ta (führer) hindas täielikult araablaste innukust teha sedalaadi avalik deklaratsioon, mida suurmufti nõudis. Kuid ta palub tal arvestada, et ta (Füürer) ise oli Saksa Reichi riigipea viis pikka aastat, mille jooksul ta ei saanud oma kodumaale selle vabastamisest teada anda. Ta pidi sellega ootama, kuni relvajõul tekkinud olukorra põhjal saab kuulutada, et anšluss on toime pandud.
Hetkel, kui Saksamaa tankidiviisid ja lennueskadrillid Kaukaasiast lõuna pool ilmusid, võis suurmufti taotletud avalik üleskutse jõuda araabia maailmani.
GRAND MUFTI:
Suurmufti vastas, et tema arvates läheb kõik täpselt nii, nagu Fuhrer oli näidanud. Ta oli täielikult rahustatud ja rahul sõnadega, mida ta oli kuulnud Saksa riigipealt. Ta küsis aga, kas poleks võimalik, vähemalt salaja, sõlmida Saksamaaga sellist lepingut, nagu ta just füüreri jaoks kirjeldas.
HITLER:
Fuhrer vastas, et ta andis just nüüd suurmuftile just selle konfidentsiaalse deklaratsiooni.
GRAND MUFTI:
Suurmufti tänas teda selle eest ja teatas lõpetuseks, et lahkub füürerilt täie enesekindlusega ja korduva tänuga Araabia asja vastu üles näidatud huvi eest.
Seda segast aega vastutustundlikult kajastades
