PROTOKOLL Nr. 5.
Tugevdatud keskvalitsus – Vabamüürluse võimuhaaramise teed –
Riikidevaheliste kokkulepete võimatuse põhjused – „Äravalitud” –
Tööstuse ja kaubanduse monopolid – Kriitika tähtsus – era-algatuse tähtsus – Ülivalitsus.
Millise administratiivse valitsusvormi võiks anda ühiskonnale, kus müüdavus ja
ostetavus on tunginud kõikjale, kus rikkusi omandatakse ainult poolkelmide tehingute osava
sooritamisega, kus valitseb kõlbeline lodevus, kus moraal püsib mitte vabalt omaks võetud
põhimõtetel vaid karistustel ja karmidel seadustel ja kus isamaalised ja usulised tunded on
maha materdatud kosmopoliitiliste argumentidega? Millise valitsusvormi võiks anda neile
ühiskondadele, kui mitte despoodilist, mida ma kohe kirjeldama hakkan?
Haaramaks enda kätte kõik ühiskondlikud jõud, me loome tugeva keskvalitsuse.
Me korraldame mehhaaniliselt oma alamate poliitilised toimingud ümber uute seadustega.
Need seadused kaotavad üksteise järele kõik soodustused ja vabadused, mida inimesed
endile lubasid. Ja meie riik saavutab nii suurepärase türannia, et suudab suvalisel ajal
suvalises paigas panna vaikima ja suruda maha kõik mässumeelsed ja vastutöötavad
inimesi. Meile öeldakse, et selline despotism ei sobi kaasaegse kultuuriga. Väidan
vastupidist!
Nendel aegadel, mil rahvad vaatasid valitsejaile kui Jumala tahte puhtaile ilmutusele,
alistusid nad nurinata keisrite isevalitsusele. Aga alates sellest päevast, kui me sisendasime
neile mõtte nende õigustest, hakkasid nad valitsejaid kohtlema harilike surelikena ja rahva
silmis langes keisritelt Jumalaks võitu seisund. Ja kui meie võtsime rahvalt usu Jumalasse,
siis visati valitsev võim kui kõikide ühisomand tänavale, kust meie ta üles korjasime.
Peale selle valdame me peensusteni kunsti valitseda massi ja üksikisikuid lihvitud
teooria ja osavasti seatud sõnadega, ühiselu seaduste ja kõiksugu teiste võtetega, millest
inimestel pole aimugi ja mis on meie administratiivse mõistuse pärusmaa. Meiega võiksid
end võrrelda ainult jesuiidid kuid me oskasime neid kui avalikku organisatsiooni arutu
massi silmis diskrediteerida, jäädes ise salaorganisatsioonina varju. Lõpuks, kas maailmale
pole ükspuha, kes saab tema valitsejaks – katoliikluse pea või mõni despoot? Kuid meile,
äravalitud rahvale, pole see kaugeltki ükskõik.
Inimeste ülemaailmne koalitsioon oleks ajuti võinud meist jagu saada. Kuid sellest
küljest me oleme kindlustatud sügavate lahkhelide juurtega, mida enam ei suudeta välja
kiskuda. Meie ju asetasime vastamisi inimeste isiklikud ja rahvuslikud arved, usulised ja
rassilised vastuolud, mis on 20 sajandi kestel meie poolt nende hinges üles kasvatatud. Tänu
sellele ei toeta ükski riik teise väljasirutatud kätt, mõeldes, et meievastane leping talle
endale kahjulik on. Meie oleme liiga tugevad, meiega tuleb arvestada! Riigid ei saa teha
isegi väikest eralepingut, kui meie sellest salaja osa ei võta.
Per me reges regnant! – minu läbi valitsevad kuningad! Aga prohvetid kuulutasid
meile, et Jumal ise on meid valinud kõike maailma valitsema. Jumal andis meile
geniaalsuse, et tuleksime selle ülesandega toime. Oleks geenius vastasleeris – ta võitleks
meiega. Kuid uustulnuk ei ole vana tegija vääriline: võitlus oleks koletu nagu maailm veel
näinud pole. Kuid nende geenius jääks hiljaks. Kõik riikide masinarattad käivad meie kätes
oleva mootori jõul. See mootor on kuld. Meie tarkade välja mõeldud majandusteadus näitab
juba ammu kapitali keiserlikku üleolekut.
Et tema tegevust ei piirataks, peab kapital saavutama tööstuses ja kaubanduses
monopoolse seisundi. Nähtamatu käe mõjul teostub see juba kõigis maailmajagudes. See
vabadus annab tööstureile poliitilise võimu, kuid piirab rahvusi. Nüüd on tähtsam kui neid
sõtta viia vähendada rahvaste relvastust. Meie huvides on puhkenud kirgede kasutamine
tähtsam kui nende kustutamine. Tähtsam kui neid vältida, on haarata võõraid mõtteid ja neid
tõlgitseda meile kasulikul viisil. Meie valitsuse peamine ülesanne on nõrgendada
arvustusega ühiskondlikku teadvust, vabastada ta väljakutsuvast mõtlemisest, suunata
mõistuse jõud tühjale ilukõnelisele targutamisele. Igal ajal on rahvad ja üksikisikud
leppinud tegude asemel sõnadega, rahuldudes näilisega ja harva märgates, kas lubadustele
ka nende täitmine järgnes. Sel eeskujul me paneme tööle näilised asutused, kes
kõneosavusega hakkavad tõestama oma edumeelseid heategusid. Meie toome kõikidesse
erakondadesse ja kõikides liikumistesse vabameelsuse ja varustame sellega eelkõige
kõnemehed, kes hakkavad inimesi oma ilukõnedega tüütama ja äratavad lõpuks enda vastu
vastikustunde.
Et kontrollida avalikku arvamust, tuleb see viia absurdini avaldades nii palju vasturääkivaid otsuseid, et inimesed nende
labürindis ära eksivad ja mõistavad, et kõige parem on poliitikas
üldse mitte arvamust omada, sest seda pole ühiskonnale antud ja
asja tunneb vaid ühiskonna juht. See on esimene saladus.
Teine saladus, mida edukaks juhtimise on vaja, seisneb selles, et tuleb suurendada
rahva puudusi, harjumusi, kirgi, ühiselu reegleid sel määral, et keegi enam selles segaduses
ei orienteeruks ja inimesed enam üksteist ei mõistaks. Ühtlasi tuleb kõikides erakondades
külvata lahkhelisid, lahutada kõik kollektiivsed jõud, mis veel ei taha alistuda üksteisest,
võtta era-algatuselt julgus, mis võiks meie asja kuidagi segada.
Ei ole midagi hädaohtlikumat era-algatusest: kui ta on geniaalne, võib ta enam korda
saata kui miljonid inimesed, kelle keskele meie külvasime riidu. Meil on vaja anda inimeste
kasvatusele selline suund, et juba enne algatusvõimet nõudvate ettevõtmiste alustamist neil
käed lootusetult longu langeksid.
Pingutus, mis tekib tegevusvabadusest, nõrgeneb kohtudes võõra vabadusega. Nii
sünnivad rasked moraalsed konfliktid, pettumused, äpardumised. Kõige sellega me väsitame
inimesed nii ära, et sunnime neid jätma meile rahvusvahelise võimu, mis suudab endasse
imeda terve maailma riiklikud jõud ja moodustada ülivalitsuse. Me asendame tänased
valitsejad hirmutisega, mille nimetame ülivalitsuslikuks administratsiooniks. Selle
kolossaalse organisatsiooni käed on sirutatud igale poole otsekui tangid, nii et rahvad ei või
jääda võitmatuiks.
Järgneb…
Allikas: Nõmme Raadio
