Avaleht Esileht NZ meedia seisab 3 aasta pärast silmitsi väljasuremisega, kuna uus aruanne nõuab...

NZ meedia seisab 3 aasta pärast silmitsi väljasuremisega, kuna uus aruanne nõuab kiiret tegutsemist

TVNZ hoone Victoria St Westil Aucklandis, Uus-Meremaal 17. augustil 2016.
Riigi suurima ajalehe endine toimetaja ja ajakirjandusprofessor Gavin Ellis soovitab meedia toetamiseks kehtestada digiplatvormidele maksu.

Uus-Meremaa üks kõrgemaid ajakirjandustegelasi Gavin Ellis on andnud valitsusele nüri hoiatuse: tegutsege kolme aasta jooksul meedia toetamiseks või vaadake, et see seisab silmitsi “väljasuremisega”.

Kohutav ennustus sisaldub uues raportis, kui mitte ajakirjanikud, siis kes? mille on välja andnud Aucklandi ülikoolis asuv sõltumatu mõttekoda ja uurimiskeskus Centre for Informed Futures, mida juhib endise peaministri teadusnõunik Sir Peter Gluckman.

Sir Peter kirjeldab Uus-Meremaa meedia praegust olukorda, mille on põhjustanud tehnoloogilised, tarbijate eelistused ja majanduslikud väljakutsed, kui “tõeliselt õelat ja eksistentsiaalset probleemi, kuidas tagada usaldusväärse teabe kättesaadavus meie kodanikele”.

Riik ei saa “olukorda ignoreerida, istuda maha ja näha meie neljanda pärandi kokkuvarisemist. Vestlus on kiireloomuline,” ütles ta.

Hr Ellis on Uus-Meremaa Heraldi endine peatoimetaja ja on aastaid olnud Uus-Meremaa raadio meediakommentaator. Ta on kirjutanud raamatuid meedias ja on praegu teadlasfirma Centre for Informed Futures teadur.

Televisioon puudub “aastate jooksul”

Aruandes ennustatakse: “Kiskluse, meedia muutuste, destruktiivse käitumise ja adaptiivsete piirangute kombinatsioon surub ajakirjanduse tootmise keskkonnad nii kaugele, et nende tegelikku väljasuremist saab mõõta aastate, mitte aastakümnetega.”

“Järgmise kolme aasta jooksul on tõenäoline, et meil ei ole peavoolutelevisiooni, õõnsaid uudistesaale, uudismeedia sulgemisi ja kogukonna osi, mis on kulude või vanuse tõttu valimisõigusest ilma jäetud. Taganeva ajakirjanduse tekitatud vaakumi võib täita desinformatsioon. Sotsiaalsed ja poliitilised riskid on suured.”

Konsulteerides 17 meediaorganisatsiooni esindajatega, rõhutatakse aruandes tungivat vajadust “saada üle suurtest moonutustest, mis on põhjustatud reguleerimata riikidevaheliste digiplatvormide turgu valitsevast seisundist” ja leida “jätkusuutlikud ning avalikult ja poliitiliselt vastuvõetavad viisid pluralistliku meedia toetamiseks”.

Hr Ellis soovitab muuta digiteenuste maksu seadust (praegu parlamendis), et digiplatvormidele saaks kehtestada maksu, et luua sihtotstarbeline fond meedia toetamiseks.

“See ei tähenda meediale raha andmist,” rõhutas ta, “vaid meedia kompenseerimist selle eest, mis neilt on võetud … ja mis neilt tulevikus võetakse. See on raha, mis neile võlgnetakse.”

“Selle seaduseelnõu eesmärk on püüda ületada maksustamise vältimise mehhanisme, mida need platvormid tööstuslikus mastaabis kasutavad. Kui me seda lihtsalt muudame, et teha meediale kättesaadavaks täiendav summa … see oleks kooskõlas sellega, mida tehakse teistes jurisdiktsioonides.”

Näiteks Austrias on digitaalsele reklaamile kehtestatud viieprotsendiline maks; Uus-Meremaal on sarnane tasu hinnanguliselt tootnud 85–90 miljonit dollarit aastas.

Ellis pakub välja alternatiivi

Aruandes soovitatakse ka maksumuudatusi, et aidata “marginaalselt kasumlikke ja mittetulunduslikke meediaväljaandeid, mis on pühendunud avalikku huvi pakkuvale ajakirjandusele … riiklikul, piirkondlikul, kohalikul ja isegi hüperkohalikul tasandil.”

Eelmine Arderni leiboristide valitsus kehtestas pandeemia ajal 55 miljoni dollari suuruse avaliku huvi ajakirjandusfondi (PIJF), mis viis väideteni, et ta ostab meedia nõuetele vastavust. Hr Ellis eristab oma ettepanekut PIJF-ist.

“PIJF-ile tehti kooskõlastatud ja väga edukas desinformatsioonikampaania,” ütles ta.

“Mitte mingil juhul ei andnud valitsus ühelegi meediale altkäemaksu – kuid me peame olema tähelepanelikud selle mõju suhtes. Maksust raha eraldamine peab olema täiesti läbipaistev ja valitsusest täiesti sõltumatu.”

Ta ütles, et avalikkus peab teadma, et see on kompensatsioon uudismeedia teenuste eest, mitte jaotusmaterjal.

“Teiseks puudub valitsusel kontroll selle üle, kuidas seda raha jagatakse või kasutatakse,” ütles ta.

“Vajadus võimult aru pärida jääb vähemaks. Meile jäävad lihtsa (vastuseta) küsimuse tagajärjed: kui mitte ajakirjanikud, siis kes?”

Exit mobile version