Ehk järjekordne tehispandeemia, et lõigata läbi meie juured ja heita sulatuskatlasse kuni meist on saanud identiteeditu biomass.
4. märtsil käisin toetamas kogukonda, kes seisab oma piirkonna südame ehk kohaliku kooli eest. Ajal, mil toimus Elva vallavolikogu istung, kus otsustati Palupera Põhikooli III aste sulgeda. Mis sisuliselt on sissejuhatus täielikuks sulgemiseks.
Kuidagi on juhtunud nii, et omavalitsuste koosseisud on moodustatud täpselt nii, et tellimustööde täitmine mitte mingil juhul ei ebaõnnestuks. Nii ka sel korral – vallavanem Priit Värvi juhtimisel suruti läbi otsus, mis tähendab piirkonnale hääbumist. Kohalikke inimesi esindava opositsiooni kompromissettepanekuid ei arvestatud, istungi aegu maja ees tundide viisi seisnud murelike inimestega valitsejad suhtlema ei tulnud – oh üllatust. Demokraatia – see ongi selline teerulline nähtus meie tänases vabariigis.
Opositsiooni 13 liiget hääletasid Palupera Põhikooli säilimise poolt.
Palupera Põhikooli III astme sulgemist toetasid 15 koalitsiooniliiget:
1. Enn Tobre
2. Hillar Hänilane
3. Leelo Suidt – Puhja lasteaia direktor
4. Indrek Jaal
5. Maano Koemtes -Nõo vallavanem
6. Marika Saar
7. Marju Raudsepp
8. Meelis Karro
9. Meelis Külaots
10. Mikk Järv – Kanepi vallavanem
11. Peeter Laasik
12. Toomas Järveoja
13. Vahur Vuks
14. Ülle Närska – Puhja kooli loovjuht
15. Sulev Kuus
Jätke need nimed meelde! Siinkohal ei hakka kirjeldama, mida isiklikult sellistest “rahvaesindajatest” arvan.
Olles ise õppinud maakoolis, kus oli vaid 9 õpilast klassis ja seejärel läinud keskkooli astmesse õppima linna, mille 33 pealine koosseis oli varasemaga võrreldes džungel ja mitte selle heas mõttes, saan isiklikust kogemusest öelda, et väiksemad klassid on kvaliteetse hariduse alustala!
Lisaks kogemus oma 10 aastase lapsega, kes läks esimesse klassi küll suure entusiasmiga, aga see rauges peagi. Müratase, õpetajate ebainimlik koormus, mis ei võimalda laste omavahelisi arusaamatusi, konflikte lahendada, ajas üha eskaleerunud koolivägivalla teema. Kirsiks tordil klassi ukrainlaste toomine kuni lapsi tuli hakata kolmekesi istuma panema, sest muidu poleks ära mahtunud. Kultuurilistest eripäradest tingitud konfliktid ei jäänud ka tulemata. Emana ma seda tsirkust enam vastu ei pidanud ja panin eelmisel kevadel lapse maakooli, kus korraga kohal käib umbes kümme õpilast. Esimesel septembril oli huvitav kuulata õpetajat ette lugemas kuidas mitmed lapsed käisid mitte nende eale ette nähtud klassides vaid klass vanemas astmes, sest nende õppetase oli eakaaslastest kõrgem. Tavakoolide osas ma selliseid juhtumeid näiteks kuulnud pole.
Kooli fenomen seisneb selles, et fookus on säilitada laste uudishimu ja soov õppida. Nii muutus ka minu laps, kes varem proovis koolist kõrvale viilida, kavaldas kuidas kodutöid ei peaks tegema, lapseks, kellele ei meeldi nädalavahetused ja vaheajad, sest siis ei saa koolis käia. Sellist kvaliteeti saab luua vaid pisikeste kollektiividega. Aga meile raiutakse justkui oleksid mammutkoolid möödapääsmatu nähtus, sest muidu ei majandaks ära. Jälgides mis idiootsustesse meie valitsus ja omavalitsused raha uputavad, siis rahas pole mitte mingil juhul küsimus. Asi on prioriteetides ja eesmärkides.
Stressi ja pinge keskel, mida põhjustavad suurkoolid, on laste vaimse tervise probleemid juba nö normaalne nähtus. Vaimselt katkine inimene pole aga ühiskonna seisukohalt suure kasuteguriga, sest nad ei suuda panustada oma potentsiaali. Koolis aastaid kestnud olelusvõitlus ja ärevus tulevad kaasa täiskasvanuikka. Sotsiaalhoolekande kuluread saavad jõudsalt koormust juurde.
Aga kui täna valitseva süsteemi ja selle importkäskude eesmärk polegi kasvatada terveid, arukaid ja mõtlevaid inimesi – sel juhul on kõik toimuv ülimalt loogiline!
Hea lugeja, kui sa tunned, et sinu hinges on kutsumus olla õpetaja, siis ära lase sel pimedal ajal end heidutada! Meie lapsed vajavad hingega õpetajaid, et nende hingekesed saaksid terveks jääda. Öeldakse, et lapsed on meie tulevik, aga milline tulevik sõltub kõigist neist, kes neid sel teekonnal saadavad, eriti koolieas.
Ja lapsevanemad, me võime ju kiruda, et ametnikud, poliitikud, otsustajad ei vastuta oma tegude eest – nii ongi! Aga keegi peab vastutama ja antud juhul oleme need just meie. Haridus on oluline, aga selle hinnaks ei tohi olla meie laste vaimne tervis. Just maa- ja väikekoolides on õhustik, mis laseb õppida inimlikult. Mõelge kasvõi teaduslikule faktile, et stressivabas õhustikus õpitu salvestub paremini meie pikaajalisse mällu… On sellel stressis tuupimisel siis üldse mõtet?
Arukate, õnnelike ja tervete laste nimel tuleb meil täna teha arukaid otsuseid!
Kogu istungit saate vaadata sellelt lingilt
