Viimase kolme aastakümne jooksul on toimunud pidev kulla ränne läänest itta.
Kui Maailma Kullanõukogu avaldas 30 aastat tagasi oma esimese kullanõudluse suundumuste aruande, moodustas Aasia nõudlus 45% kogu maailma nõudlusest. Aasia osakaal ülemaailmses kullanõudluses läheneb täna 60%-le.
Hiina ja India on selle kulla rände itta ajendanud. Maailma kullanõukogu kirjeldab neid kahte riiki kulla “supertarbijatena”. Kolmkümmend aastat tagasi moodustasid Hiina ja India umbes 20% iga-aastasest tarbija kullanõudlusest. Tänapäeval moodustavad need kaks riiki ligi 50% kullanõudlusest.
India kullarevolutsioon sai alguse 1990.aastate alguses või keskpaigas, kui valitsuse poliitika muudatused vabastasid turu. 1992.aastal moodustas India kullanõudlus 340 tonni. 2022.aastal oli see enam kui kahekordistunud 742 tonnini.
India on nüüd Hiina järel suuruselt teine kulda tarbiv riik maailmas.
Kuld pole Indias ainult luksus. Isegi vaesed inimesed ostavad Aasia riigis kulda. ICE 360 2018.aasta uuringu kohaselt ostis iga teine India leibkond viimase viie aasta jooksul kulda. Üldiselt omab 87% riigi leibkondadest mingis koguses kollast metalli. Isegi India madalaima sissetulekutasemega leibkonnad omavad kulda. Küsitluse järgi oli üle 75% alumise 10% peredest õnnestunud kulda osta.
Indiaanlased ostavad ja hoiavad traditsiooniliselt kulda. India leibkondadel on kokku hinnanguliselt 25 000 tonni kulda ja see arv võib olla suurem, arvestades riigi suurt musta turgu. Kollane metall on põimitud riigi abielutseremooniatesse ja kultuuririitustesse. Indiaanlased hindavad kulda ka rikkuse hoidjana, eriti vaestes maapiirkondades. Kaks kolmandikku India kullanõudlusest pärineb nendest piirkondadest, kus enamik inimesi elab väljaspool ametlikku maksusüsteemi.
Oleme näinud sarnast trajektoori Hiinas. Riik on mänginud Hiinas ka olulist kultuurilist rolli, kuid 1900.aastate viimasel poolel keelati hiinlastel kulla ostmine. Valitsus leevendas piiranguid 1990.aastatel ja 2002.aastal Shanghai kullabörsi. Kahe aastaga liberaliseeriti turg täielikult.
Hiina aastane kullatarbimine kasvas viiekordseks, veidi enam kui 375 tonnilt 1990.aastate alguses rekordkõrgele 1347 tonnile 2013.aastal. Sellest ajast alates on Hiina olnud maailma suurim kulda tarbiv riik.
Majanduskasv on aidanud suurendada nõudlust kulla järele idas. Nagu Maailma kullanõukogu selgitas: „Nõudluse kasv ei olnud pelgalt kulda ostvate Hiina investorite ülekülluse väljendus. Seda ajendasid ka plahvatuslik majanduskasv, kiire linnastumine ja soov lihtsa alternatiivi järele kodumaiste piiratud investeeringute valikule. Tööstusharu, tunnistades seda soovi kulla investeerimistoodete järele, reageeris uuenduste ja kiirusega.”
Teisisõnu, kasvav jõukus ristub Ida traditsioonilise kullasugususega.
Ka Türgi, Tai ja Saudi Araabia on viimastel aastatel teatanud kulla impordist.
Samuti näeme kulla nihkumist keskpanga kulla ostmisel ida poole. Viimaste aastate suurimad ostjad on kõik olnud idas. Pidevalt kullavarusid suurendavate riikide hulka kuuluvad Hiina, India, Türgi ja Singapur.
Nägime kulla migratsiooni läänest itta mikrotasandil 2022.aasta lõpus. Paljud lääne investorid – eriti institutsionaalsel tasandil – müüsid väärismetallikangidega maha. Vahepeal kasutasid Aasia ostjad ära madalamaid hindu, et hankida odavamaid ehteid, münte ja kange.
Bloombergi 2022.aasta sügise aruande kohaselt “tõmmatakse finantskeskustes nagu New York varahoidlatest välja suuri koguseid metalli ja suundutakse itta, et rahuldada nõudlust Shanghai kullaturul või Istanbuli suurel turul.”
New Yorgi ja Londoni varahoidlad teatasid 2022.aasta aprillist oktoobrini enam kui 527 tonni kulla väljarändest, selgub CME Groupi ja Londoni väärismetallituru ühingu andmetest. Samal ajal saavutas kulla import Hiinasse 2022.aasta augustis nelja aasta kõrgeima taseme.
Idas kasutavad paljud inimesed kulda oma peamise säästmise ja jõukuse säilitamise vormina. Seeking Alpha avaldatud artikkel võtab selle dünaamika kokku.
Miljonite inimeste jaoks Aasias on kuld endiselt “säästmise põhivorm”. Erinevalt läänest, kus finantsiseerumine sai alguse aastakümneid tagasi, ja kuld on aeglaselt inimeste igapäevaelust eemaldatud. Kuni finantskriisi ilmnemiseni, see tähendab. Läänes on inimestel füüsilist kulda vähe või üldse mitte, kui nad tunnevad end rahaliselt kindlalt. Ida inimesed on säilitanud kulla suhtes pikaajalise vaate. Nende esivanemad säästsid kullas ja nii on neid õpetatud. Teadmisega, et lõppkokkuvõttes ei kaota kuld oma ostujõudu.
Katse saada kulda, kui kriis tõstab oma inetu pea, on natuke nagu kindlustuse hankimine, kui teie maja põleb.
Lääne investorid tõrjuvad kulda enda kahjuks.