Ajastu, milles, me hetkel kõik elame läbib protsesse, mis mõjutavad paratamatult meid kõiki. Protsess on mingite sündmuste ahel, mida me tajume kas positiivses või negatiivses võtmes. Peamiselt oleneb see sellest, kuidas me neisse, meid mõjutavatesse sündmustesse suhtume. Kui väljastpoolt tulev foon on negatiivsusele suunav, siis meie reaktsioon sellele on enamasti samasugune. Seega, see kuidas me neid protsesse endas läbi töötleme sõltub meie fookuseseeritusest ja konkreetsest suhtumisest neisse sündmustesse. Ja see omakorda sõltub meie kultuurilisest taustast, meie haritusest.
Me kuuleme üsna tihti infokanalistes sõna „kultuur“ ja „kultuuri ruum“ kuid meil puudub arusaamine, mida tähendab kultuur ja mis moodustab ühtse kultuuri ruumi. Seda nõnda nimetatud kultuuri on intensiivselt juurutatud viimased 200 aastat, asendades tõeline kultuur ideoloogiaga. Suuresti on sellele kaasa aidanud lehetrükk, TV ja internet, mille kättesaadavus massidele kasvas aastatega eksponentsiaalselt. Meedia loomise ainuke eesmärk on masside mõjutamine, mitte aga uudiste või kultuuri inimesteni toomine ja lähendamine. Kultuuri ei olegi võimalik sellisel kombel inimesteni tuua, sest kultuur on osa inimesest, osa elustiilist, mida kantakse edasi põlvest põlve läbi traditsioonide ja pärimuste, talletudes sedamoodi inimkonna geneetilisse mällu. Kultuur on osa inimese elust. See koosneb väärtuslikest järeltulevatele põlvedele, teadmiste ja kogemuste varamust. Ajas dünaamiliselt muutuv kogemuste pagas hõlmab endas, eelkõige, väljaspool tsivilisatsiooni ellujäämiseks vajalikke teadmisi. Lõigates inimene ära kultuurist, mis on vajalik inimese iseseisvaks hakkama saamiseks, katkeb ka side väärtusliku kogemuste pagasiga ja koos sellega väheneb ka inimeste üldine harituse tase. Nagu me näeme, oleme selle faasi lõpusirgel, sest iga uue põlvkonnaga kasvab peale järjest saamatum ja kohanemisvõimetum elanikkond, kellel puudub ellujäämise oskus. Õigem oleks öelda, et sellel põlvkonnal puudub üldse ellujäämise instinkt, sest kuidas teisiti saab seletada enesehävitamisele viivat teed läbi vaikiva nõusoleku kõigega, mida valitsus välja mõtleb.
Kuidas me selleni jõudnud oleme on hea küsimus. Kui aga vaadata viimase kolmekümne aasta suunda meie maal, siis langevad küsimused ära ja tekib sügav mõistmine, et ka looduses jäävad ellu vaid kohanemise võimelisemad.
Kultuuri alustalad on traditsioonides, mis tulenevad perest. Vanasti elas mitu põlvkonda inimesi ühe katuse all ja see võimaldas põlvkondade vahelist suhtlust ja teadmiste otsest edasikandmist inimeselt inimesele. Isa rääkis pojale jahist, põllupidamisest, ilmast. Sinna juurde punuti jutte metsa- ja vee-elukatest, vaimudest jne. Naised õpetasid kodus tütardele kõike seda, mida üks naine pidi oskama teha. Sinna juurde räägiti lugusi koduhaldjatest ja -käijatest jne Kõikidest neist lugudest, mida metsas lõkke ääres või kodus leivategu tehes pajatati, sündisid pärimused, mida põlvest põlve edasi kui kullavara kanti. Pere traditsioonide lahutamatuks osaks olid ühised tegemised, mis õpetasid nooremat sugu ning andsid neile edasi praktilisi teadmisi. Ilma nendeta ei saanud järgmisel põlved täisväärtuslikku elu elada.
Tehnoloogia arenguga hakkas traditsiooniline „mitmepõlvkonna peremudel“ lagunema. Noored ei soovinud enam vanematega ühe katust jagada. Koos sellega katkesid sidemed vanemate kojaga ja side kultuuri ruumiga. Kultuuri kui sellise vajadus nihkus tahaplaanile, sest uues tehnoloogia ajastul justnagu polekski ruumi kõigile neile oskustele ja teadmistele, mida vanematelt õppida oli. Linnas, kus suuremalt jaolt on inimeste elud kellegi teise poolt juba ette ära planeeritud, puudub vajadus kultuuriks.
Meile räägitakse kultuurist, mis on väga oluline ja mida me kõik viljelema peaks. Kuid taas, mis on kultuur? Kas kultuur on see, mida meile televiisori ja teatri laval näidatakse, või on see midagi, mis seob meid meie autentse minaga, ehk meie hingega? Kas kultuur tähendab mustreid riidel, vööl ja vaibal või on kultuur kogum mustrina punutud pärimusi ja aborigeenset elustiili, mida me põlvest põlve edasi anname kui varamut? Aastasadu tegi see varamu meist selle, kes me oleme peaks, mitte aga selle, kes me nüüdseks oleme. Juba aastakümneid on meile räägitud Eesti Kultuurist, kuid selle asemel näeme ja kogeme suures plaanis meele lahutust, mida meile kultuuri pähe serveeritakse. Meil on katkenud side oma esivanematega ja seetõttu me ei teagi, mis on Kultuur. Meil puuduvad suuremalt jaolt meie esivanemate kogemused ja teadmised. Meie ainukesed alles jäänud kultuuri tutvustavad sündmused on rahva laulu- ja tantsupidu, etno – ja pärimusmuusika festivalid. Kõik üle jäänu, mida nauditakse on – MEELE LAHUTUS. Seega, me võime ütelda, et suures plaanis oleme kultuuritu rahvas. Ja kultuuritu rahvas ei ole jätkusuutlik. Kultuur tähendab elada loodusega kooskõlas, mõista looduse protsesse, mis näitavad kogu ehedusega meile põhjuslikku seost. Ainult läbi põhjus tagajärg seose mõistmise, läbi kogemuste ja juurte tundmise, tekib nõnda nimetatud talupoja tarkus ehk kaine meel, millest eestimaalastel nii suur puudus on.
Järgneb…
/ Katrin Seppa /
Telegram @katifilosoofia