Esitanud Tuomas Malinen
Selles sissekandes laiendan analüüsi, mille esitasime märtsis Deprcon Outlook of GnS Economics. Arutatud küsimused:
- “Hullumeelsus”, mis ajab maailma Teise maailmasõja poole, kasvab.
- Taustal domineerib geopoliitika, kuid inimesed kipuvad unustama, et see on kahesuunaline tänav ja et pole olemas “õiget ega valet”.
- Kogu maailmas külvatud kaos ei sobi ühegi standardse analüütilise raamistikuga.
- Suuremad eskalatsioonid võivad olla kohe nurga taga.
Hullus süveneb
3. aprillil allkirjastasid Soome ja Ukraina presidendid Aleksandr Stubb ja Volodõmõr Zelenskõi Ukrainaga kaitsepakti. Soome ei ole sõjas käiva riigiga selliseid kahepoolseid pakte allkirjastanud pärast seda, kui meie president Risto Ryti allkirjastas 1944. aasta juunis Ryti-Ribbentropi pakti. “Pakt” oli tegelikult vaid president Ryti isiklik kiri natsi-Saksamaa juhile Adolf Hitlerile, kus ta kinnitas, et ta ei jätka rahu Nõukogude Liiduga (Venemaa). Vastutasuks sai Soome jätkuvalt natsi-Saksamaalt sõjalist toetust ja teravilja, mis oli ülioluline tema jõupingutuste jaoks peatada Nõukogude Liidu jätkuv suur rünnak. President Ryti andis lubaduse äärmise surve all, kuna Soomet ähvardas otsene sissetungioht ja maksis ränka hinda. Sõjakuritegude kohus (mida nõudis Nõukogude Liit) vangistas ta 1946. aastal kolmeks aastaks.
Niisiis, Soome kaitsepakti allkirjastamine riigiga, mis on otseses konfliktis Venemaaga, on pärast Teist maailmasõda täiesti ennekuulmatu. See ei ole Soome julgeoleku jaoks absoluutselt loogiline. See on tegelikult oht tema julgeolekule. Mõned võivad seda isegi nimetada riigireetmiseks. Kõige murettekitavam osa on president Stubbi avaldus, kui temalt küsiti, kas Soome saadab väed Ukrainasse. Tema vastus oli: “Sel hetkel pole vaja vägesid saata”. See avab ukse Soome vägede tulevaseks paigutamiseks Ukraina pinnale. Mis võiks olla selle motiiv?
Neljapäeval toimus veel üks suur eskaleerumine, kui USA välisminister Anthony Blinken teatas, et “Ukrainast saab NATO liige”. Just selle eest hoiatas president Putin 2008. aastal, kui ta (väidetavalt) ütles president Bushile, et kui Ukrainast saab kunagi NATO liige, lakkab riik olemast. Miks suruvad lääne liidrid teadlikult vastu Kremli teadaolevat punast joont?
Euroopa mureneb
Euroopa julgeolekustruktuur on alates Teisest maailmasõjast põhinenud ühinemisel ja konfliktide peatamisel läbirääkimiste käigus. See oli väga tõhus külma sõja ajal, samas kui me oleme näinud ühte suurt piirkondlikku konflikti Euroopas pärast Teist maailmasõda, st Jugoslaavia sõdu, mida peeti aastatel 1991–1999, mille põhjustas kommunistliku bloki langemine. 2004. aastal oli meil Gruusia konflikt ja 2014. aastal algas Ukraina konflikt.
Nii Gruusia kui ka Ukraina konfliktide puhul oli märkimisväärne see, et nende põhjuseks oli NATO ja ELi liiga lähedale jõudmine Venemaa piiridele riikides, mida Kreml pidas ebastabiilseks. Lihtsameelsed inimesed eeldavad, et geopoliitika tähendab õiglust ja õiglust. See pole nii. See on seotud turvalisusega, perioodiga. Hiina, Venemaa ja USA mängivad halastamatuid geopoliitilisi mänge. Mõelge vaid, mis juhtuks, kui Mehhiko püüaks liituda sõjalise liiduga Venemaaga?
Siiski teame ajaloost, et kui Euroopa julgeolekustruktuur kokku variseb, peaks maailm hirmust värisema. Teine maailmasõda ja Teine maailmasõda, kõige hävitavamad sõjad, mida eales peetud, said alguse poliitika läbikukkumisest Euroopas. Nüüd oleme taas kord läbikukkumise teel. Küsimus on, miks? Kaks usutavat seletust tõusevad teistest kõrgemale.
Geopoliitiline tegelikkus
Kõige usutavam geopoliitiline seletus, mida ma Ukraina konflikti kohta näinud olen, on see, et USA tahtis kõrvaldada Hiina, Euroopa ja Venemaa vahel moodustuva Euraasia liidu ohu. Kuigi see oli lõtv liit, süvenes see. Venemaa andis palju toorainet, Hiina oli tootmiskeskus (tehas) ning Euroopa andis kapitali ja oskusteavet. Aja jooksul oleks see võinud (oleks) kujunenud sügavamaks liiduks, mis oleks võinud väga kergesti tõusta, et ohustada USA globaalset hegemooniat.
Dr Zbigniew Brzezinski, üks mõjukamaid geopoliitilisi teadlasi, kes kunagi elanud (ta suri 26. mail 2017), märkis oma magnum opuse “The Grand Chessboard: American Primacy and Its Geostrategic Imperatives” (1997) järeldustes, et:
Ameerika Ühendriikidel on aeg sõnastada ja esitada süüdistus integreeritud, kõikehõlmavas ja pikaajalises geostrateegias kogu Euraasia jaoks. See vajadus tuleneb kahe fundamentaalse reaalsuse vastastikusest mõjust: Ameerika on praegu ainus globaalne suurriik ja Euraasia on maakera keskne areen. Seega on see, mis juhtub võimu jaotumisega Euraasia mandril, otsustava tähtsusega Ameerika globaalsele ülimuslikkusele ja Ameerika ajaloolisele pärandile.
See eesmärk saavutati Vene-Ukraina sõja algusega 2022. aasta veebruari lõpus (loe värskendust 24.12.2022 poleemika kohta, kes tegelikult sõda alustas). See võib ka selgitada, miks sõda jätkub. Rahu Venemaa ja Euroopa vahel alustaks tõenäoliselt uuesti Euraasia liidu ülesehitamist. Igavene sõda tagab, et seda ei juhtu, kuid see nõuab süvenevat eskaleerumist. Nüüd tundub, et oleme sellel teel. Kuid “Euraasia strateegia” ei selgita, mis toimub Lähis-Idas.
Kaos kui eesmärk?
Iisraeli kaitsejõudude (IDF) tegevus Lähis-Idas on viimasel ajal olnud väga eskaleerunud. Rünnakut Iraani saatkonnale Damaskuses ei saa pidada millekski muuks kui tahtlikuks eskalatsiooniaktiks. Saatkonnad on kõikjal pühakojad ja silmatorkamine lihtsalt ei saa olla “viga”. Ka haiglaid tasandav IDF ei ole midagi muud kui sõjakuritegu. Ometi seisab maailm käed rüpes. Miks? Lisaks tabas neljapäeval mitut Iraani sõjaväebaasi Baluchi sõjaline rühmitus Jaish al-Adl, mida väidetavalt rahastasid USA, Saudi-Araabia ja Iisrael. Iraan on ähvardanud kätte maksta (arusaadavalt), mis tooks kaasa süveneva eskalatsiooniringi ja lõpuks piirkondliku sõja, millel on tõenäoliselt väga kohutavad tagajärjed. Araabia Ühendemiraadid teatasid samuti äsja, et katkestavad kõik diplomaatilised sidemed Iisraeliga.
Iisraeli ja mõnede USA toetatud jõudude süveneval eskaleerumisel pole mingit mõtet, kui eesmärk pole sütitada piirkondlik sõda. Võib väita, et Iisrael võib püüda purustada kõik ohud, mida ta piirkonnas piirkondlikus sõjas näeb. Kuid maailma hävitamine oleks tõenäoliselt kataklüsmiline, mis tooks kaasa ulatusliku kaose. Kes võiks seda tahta?
Divide et Impera
Detsembris käisin ma välja idee, et fraktsioonid peaksid tõmbama nööre meie demokraatlikest ja riigiülestest institutsioonidest kõrgemale. Minu analüüs põhines Occami habemenuga põhimõttel, mis ütleb, et kui otsite lahendust mis tahes probleemile, peaksite lisama ainult kõige vähem eeldusi. Väga võimsa rühma tume agenda on teooria, millel on kõige vähem eeldusi. See lihtsalt märgistab kõik ruudud. Minu tükist:
[…] Iga poliitilise otsuse taga on jõud, mis surub selle läbi. Ideaalses olukorras on see rahva tahe. Enamik riigi elanikkonnast tahab midagi, enamik poliitikuid tahab saada tagasi valitud (ja mitte ärritada oma toetajaid) ja nii suruvad nad seadusandluse läbi, esindades enam-vähem rahva tahet. See on ideaalne.
Kuid viimase kolme aasta jooksul on poliitilised liidrid teinud otsuseid, mis on olnud kogu elanikkonnale väga kahjulikud ja/või mille vastu nad on olnud ülemaailmsel tasandil. Nende hulka kuuluvad mitmed Corona sulgemised, rahatrükk (mis viib inflatsioonišokini), kaks sõda, majandust kahjustavad sanktsioonid, ärkamise tegevuskava ja põllumajanduse vähendamise tegevuskava (vt nt seda ja seda). Nende kombineerimisel ei ole rahvuspoliitilises mõttes mõtet, sest need tekitavad kaost. Samuti on raske neid kõiki jälgida ühegi suurema varjatud lobistide rühmituse motiividega, nagu sõjalis-tööstuslik kompleks, mille eest USA president Dwight D. Roosevelt hoiatas juba 1962. aastal.
Ma spekuleerisin, et sellise rühma eesmärk võiks olla Divide et Impera. See iidne põhimõte või strateegia tähendab tõlkes jaga ja valitse (valluta). Peamine idee on tekitada erakondade või mis iganes domineerivate parteide vahel nii suured lõhed, et nad ei saaks neile kehtestatud reeglit vaidlustada, tavaliselt välise jõu poolt. Vanad roomlased kasutasid seda strateegiat mitu korda, et jõustada ja kindlustada oma võimu oma provintside üle. Strateegial on neli põhielementi (Vikipeediast):
- Subjektide vaheliste lõhede loomine või julgustamine, et vältida liite, mis võiksid suveräänseid ja jaotavaid jõude vaidlustada, nii et nad üksteist võidaksid.
- Nende abistamine ja edendamine, kes on valmis suverääniga koostööd tegema.
- Usaldamatuse ja vaenu õhutamine kohalike valitsejate vahel.
- Julgustada mõttetuid kulutusi, mis vähendavad poliitiliste ja sõjaliste kulutuste tegemise võimet.
Me näeme, et meie lääne ühiskondades on kõik mängus. Tavalised inimesed on jagunenud kunstlike tingimuste alusel, nagu vaxed/un-vaxed, Ukraina-meelsed/rahu pooldajad, woke/konservatiivid ja need, kes toetavad kõiki valitsuse tegevusi vs. need, kes on vastu (see viimane on inimühiskondades eksisteerinud juba mõnda aega). Neile, kes järgivad valitsuste seatud tegevuskavasid, on antud täielik juurdepääs ühiskondadele (nt koroonaajal), samas kui kritiseerijad on vaigistatud ja isegi vangistatud. Euroopas said Euroopa Liidu (komisjoni) mittevalitud juhtide korraldusi järginud riikide juhid ELi võimustruktuuris kõrgeid positsioone, samas kui teisitimõtlejad heidetakse kõrvale ja isegi nende karjäär hävitatakse mõnikord. Kõiki kohalikke valitsejaid, kes astuvad üles, et vaidlustada ELi käske (nagu Viktor Orban Ungaris), on laimatud ja isegi šantažeeritud. Euroopa riikidel on aastakümnete pikkune ajalugu oma kaitsekulutuste unarusse jätmisest ja nüüd tehakse ettepanekuid Euroopa taasrelvastumise rahastamiseks ELi kaudu. “Mõttetud” kulutused on lääne ühiskondades muidugi väga pikka aega tõusuteel olnud.á
Kui allutame Divide et Impera strateegia kogu maailmas kehtestatud poliitikale, võime sarnaseid arenguid näha kõikjal. See kinnitab seisukohta, et tegelikult võib olla väga mõjukas “grupiülene rühmitus”, mis levitab oma kaose tegevuskava (Divide et Impera) üle kogu maailma.
Järeldused
Prognoosimine on viimastel aastatel muutunud äärmiselt spekulatiivseks. Seda seetõttu, et arengud, mille tunnistajaks me oleme, ei sobi ühegi standardse analüüsiraamistikuga. Samuti on tõesti kummaline, kuidas intelligentsed inimesed näivad olevat unustanud geopoliitika jõhkra reaalsuse. Õiglus ja “õige ja vale” lihtsalt ei sobi sinna sisse, aga nii lääne propaganda praegu asju turundab (Venemaal on loomulikult oma sõjapropaganda). Vene-Ukraina sõja algusest saadik läänes korraldatud propagandaoperatsioonid on olnud nii tõhusad, et isegi Josef Goebbels oleks neid kadestanud.
Küsimus, mille peaksime esitama, on järgmine: kui geopoliitiline tegelikkus domineerib arengutes, vähemalt Ukrainas, siis kas taustal mängitakse üleilmset divide et impera agendat? Kui on, siis kes tõmbab nööre? See ei pea nii olema, kuid kui me neid küsimusi ei esita, riskime sellega, et meid mängivad jõud, kes otsivad meie surma. Praegu ei ole aeg olla väiklane ja/või naiivne.
Kõige hirmutavam stsenaarium on see, et Lähis-Ida ja Euroopa sõjad puhkevad järgmise kuu jooksul. Kulla, nafta ja relvafirmade varude rallid viitavad sellele, et midagi on üleval. Ole valmis äärmuslikeks sündmusteks.
