Tänu teile, Mart Niklus, Enn Tarto, Heiki Ahonen ja teised julged vabadusvõitlejad, kes olid teenäitajad vabaduse poole ja pidid oma julguse eest okastraadi taga kannatama. Teie alustasite okupantide jalgealuse kõigutamist. See kõigutamine tõusis võimsaks maavärinaks, mis päädis kommunistliku tondilossi kokkuvarisemisega.
Eestlased ja teised kommunismi ikke all kannatanud said vabaks, sest inimsusevaenulik, kuritegelik ja majanduslikult totter kommunistlik süsteem oli kokku varisemas. Nad said vabaks, sest truualamlikud okupantide teenrid ei suutnud enam üdini korruptiivset, kõdunevat süsteemi elus hoida.
Vabadust NLKP-lased ei toonud, aga olukord oli muutunud selliseks, et nad ei suutnud vabaduse koitu enam pidurdada. Ka ustavate kommunistide usk oli hakanud kõikuma. Raske oli uskuda neile parteikoolis pähe tuubitud juttu kommunismi võidukäigust, kui isegi tavalist toidukraami polnud niihästi parteitutel kui ka vähem tähtsatel parteipileti omanikel enam võimalik poest leida.
Poodide uste ette, kust midagi kasulikku võis saada, kogunes kiiresti pikk saba. Kaubad, mida kommunistlik majandus tootis oli usukumatult viletsad. Ka kõige punasemad punased hakkasid aru saama, et teisel pool lahte, sõja kaotanud kapitalistlikus Soomes, keegi nälga ei kannatanud ja tööliste paradiisis toodetud rämps poleks seal kaubaks läinud.
Üks huvitav seik, kui külastasin Arnold Rüütlit, tegi mulle selgeks, kui uskumatult vilets, düstoopiline ja elujõetu oli okupeeritud Eesti. Olin Rüütliga tuttavaks saanud, kui ta külastas Washingtoni ja sealsed eestlased korraldasid talle vastuvõtu. Kui ma tulin Eesti Kongressi saadikuna Eestisse, kutsus ta mu külla. Üritasin tollal saada ta toetust Eesti Vabariigi taastamiseks eksiilvalitsuse kaudu. Rüütel, muide, oligi nõus, aga Edgar Savisaar oli risti vastu, seetõttu ei saanud me seda korraldada.
Kui vestlesin ta kontoris Rüütliga, tuli sisse ta abiline, ilmselt väga pakilise probleemiga. Tuli välja, et asi seisis selles, mitu grammi vorsti võis üks tähtis parteitegelane, nime ei mäleta, parteiliikmete jaoks loodud poest osta. Selle tähtsa otsuse pidi isiklikult tegema okupeeritud Eesti Ülemnõukogu esimees, kommunistliku partei nomenklatuuri tippmees. Rüütlil oli ilmselt piinlik. Küllap ta tegi oma abilisele ka selgeks, et kuigi asi oli pakiline, oleks too võinud oodata kuni ma lahkun.
Paljud truualamlikud okupantide teenrid ja kommunistid hakkasid aru saama, et nende maailm koos privileegidega, mis nende punane parteipilet neile võimaldas, on kokku varisemas. Neil oli vaja oma nahk päästa, sestap oli vaja vaadata kust uued tuuled puhuvad ja kiiresti oma lipp selle järel lehvima panna.
See jutt, mida nad nüüd räägivad – et nad võitlesid vabaduse eest oma eluga riskeerides – pole tõsiseltvõetav. Nendel on õigus, kui nad väidavad, et nad said hästi aru tollasest olukorrast ja parteisisesest asjaajamisest ning oskasid seda kasutada. Seetõttu nad oskasid laveerida nii, et nende võimult eemaldamise ja Siberisse saatmise oht jääks minimaalseks. Fakt on see, et ükski neist ei pidanud Jüri Kuke saatust jagama.
Nendel oli valida kahe halva vahel: kas variseda kokku koos parteiga või muuta värvi ja loota, et neid okupantide poolt sooritatud kuritegude eest ei karistata. Tippkommunistid olid küllalt ettenägelikud ja ettevaatlikud. Nad said enda valdusesse oma partei toimikud, et hävitada kõik dokumendid ja andmed, mille alusel saaks neid okupatsiooniaegsete kuritööde eest karistada. Karistatud neid ei ole.
See, et taastatud Eesti Vabariigi valitsus neid pole vastutusele võtnud, tuleneb suurelt osalt sellest, et paljud nendest ei lahkunudki võimukoridoridest. Niihästi Made kui paljud teised jätkasid edukalt oma ülemnõukogu karjääri riigikogus. Nad olid teinud kahe halva vahel valimisel õige valiku. Uus valitsus ei täitnud oma lubadust plats puhtaks pühkida.
Arvan, et kuigi küüditajaid ja piinajaid oleks pidanud karistama, on hea, et kättemaksu ei toimunud. Meid eestlasi on vähe. Kui tahame rahvana püsida, peame hoidma kõiki oma rahvuskaaslasi. Inimlikke nõrkusi on meil kõigil. Enne kommunistliku kurjuse impeeriumi kokkuvarisemist ei osanud keegi arvata või isegi tõsiselt loota, et eestlased kunagi vabaks saavad. Ka okupatsiooni tingimustes tahtis meie rahvas ellu jääda, haridust saada, lapsi kasvatada, elust rõõmu tunda ja seepärast ka karjääriredelil tõusta.
Võime igal juhul uhked olla oma rahvale, kellel jätkus julgust korraldada massiivne Balti kett, laulev revolutsioon, kutsuda kokku Eesti kongress ja avaldada taasiseseisvumise deklaratsioon.
Kui aeg selleks valmis sai, lõi eestlaste südametes pool sajandit immitsenud vabaduse säde leegitsema kiiresti ja jõuliselt. Tahaks loota, et see kunagi ei kustu.
