Viimase 25 aasta jooksul on Eesti ühiskonda ja riiki kujundanud kitsarinnaline saamahimu ja pugejalikkus, mis on viinud rahva absoluutsesse ängiseisundisse. Lubadused, millega 30 aastat tagasi riiki üles ehitama asuti, on asendunud väsinud retoorikaga, mille taga puudub sisu ja tegelik hoolimine rahva käekäigust.
Tõsiseltvõetavuse kriis
Kui kunagi räägiti iseseisvusest, rahvuslikust enesemääramisest ja parema tuleviku ehitamisest, siis tänaseks on selge, et need ideaalid on vahetatud mugava, kuid allutava sõltuvuse vastu. Eesti riigi otsused ei lähtu ammu enam rahva tahte ja vajaduste täitmisest, vaid välistest suunistest, mille puhul küsimust „Mis on Eesti rahvale kasulik?“ enam ei esitata.
Riigi tõsiseltvõetavus on langenud tasemele, kus valitsemine on muutunud peenhäälestatud stagnatsiooniks – hääbuvaks katseks mängida jätkusuutlikkust, kuigi süsteem on sisuliselt mittetoimiv rahaneelamismasin, mis õgib oma rahvast ja ei püüagi seda isegi varjata.
Rahvusriigi allakäik: kes võidab, kes kaotab?
Suur osa Eesti tänasest poliitikast on määratud väliste huvide ja globaalsete jõustruktuuride poolt, mis suunavad riigi üha sügavamale sõltuvusse rahvusvahelistest institutsioonidest, mille tegelik eesmärk pole sugugi Eesti rahvusliku identiteedi hoidmine või arendamine, vaid ühtne ja kontrollitud süsteem, kus väikestel rahvastel pole kohta otsustajate laua taga.
Eesti poliitiline juhtkond pole mitte ainult leppinud selle olukorraga, vaid on teinud kõik, et see oleks pöördumatu. Selle tulemuseks on olukord, kus:
• Riigi majanduslik iseseisvus on illusioon, sest põhivara ja võtmesektorid on võõraste kätes.
• Haridus ja kultuur on kaotanud rahvusliku aluse, muutudes globaalsete ideoloogiate edastajaks.
• Põllumajandus ja toidutootmine on sõltuvuses välisettevõtetest, mis muudab igasuguse iseseisva toimetuleku pea võimatuks.
• Sõltumatu meedia on välja surnud, asendunud kas käsukorras töötava propagandamasinaga või pealiskaudse ja sisutühja klikimeediaga.
• Rahvastikukriis süveneb, sest noored ei näe tulevikku ja lahkuvad, samal ajal kui immigratsioonipoliitika ei arvesta kohalike huvidega.
Kõige selle taustal on võimuladvik keskendunud peamiselt enda positsioonide kindlustamisele, olles valmis loovutama suveräänsust iga kord, kui see neile kasulik on.
Lahendus: tagasitee iseseisvusele
On selge, et see süsteem pole jätkusuutlik ning viib Eestit edasi vaid tupikteele. Seetõttu on vaja sammhaaval eemalduda süsteemi kütkedest ja valmistuda iseseisvaks toimetulekuks, mis põhineb:
1. Kohalikul toidutootmisel ja energiasõltumatuse suurendamisel.
2. Kogukondadel, mis suudavad toimida iseseisvalt, ilma riigi vahenduseta.
3. Paralleelsete majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride loomisel, mis võimaldavad inimesel hakkama saada ilma võõramaiste „abimeetmeteta“.
4. Vaimses ja kultuurilises ärkamises, kus Eesti rahvas mõistab, et me ei saa jääda lootma lubadustele, mis meid on juba 30 aastat alt vedanud.
Tulevik kuulub neile, kes suudavad end lahti rebida
Süsteem, mis on end ammendanud, ei püsi kaua. Küsimus pole enam selles, kas Eesti peab muutuma, vaid kas see muutus tuleb vabatahtlikult või kriisi kaudu. Meie rahva võimalus ei seisne selles, et jääda pealtvaatajaks, kuidas meid viiakse täieliku sõltuvuse ja rahvusliku kadumise teele. Meie võimalus seisneb selles, et me astume sellest kõrvale ja ehitame üles midagi, mis suudab selle murenemise üle elada.
Aeg on tulla tagasi sinna, kust alustasime – päris algusesse. Tagasi omaenese sünnihetke ning toonase otsuse juurde kogeda inimväärset elu.
Mingit “lahendust” ei tule, kui vanas vaimus, komunikatsiooniekspertide loodud loosingitega lehvitavad poliitikud, end sinult hääle väljameelitamiseks niisamuti lambanahka riietuvad.
Täna, 4ndal aprillil loodi NATO, mõrvati Martin Luther King ning asutati Microsoft…kõik selleks, et maailm oleks parem paik, Õnne!
/Hannes Võrno/